Arvustus. Kuidas nahkhiir sai oma tiivad. Ja maski ({{commentsTotal}})

"Gotham" Autor/allikas: kaader sarjast

Telesarjaarvustus

"Gotham" (2014–)

Autor Bruno Heller

4. hooaeg telekanalil FOX pühapäeviti kell 22 

 

Batmanist on aastakümnetega saanud midagi James Bondi sarnast. Selles mõttes, et aja jooksul on frantsiisi filmide ja telesarjade raames nahkhiirekostüümis vigilante Bruce Wayne'i, ülemteener Alfredi, politseiülem Gordoni jt rollides vahetunud mitmed nimekad näitlejad, nii et eri põlvkondadest pärit fännid on leidnud igaüks endale oma Batmani ja oma Alfredi – just neile meeldivate näitlejate sooritatud rollilahendused, just nende meelest need "õiged" tegelased. Täpselt nagu on käinud aastakümneid vaidlus, kas tegelaskuju karakteri ja stiili poolest on "õigem" Bond Sean Connery või Roger Moore. Või siis hoopis Daniel Craig.

Nii on nüüd ka Batmaniga. Vaevalt leidub veel meiega sel aastal igavikku lahkunud Adam Westi fänne, kes just tema 1960ndate telesarja-Batmani parimaks peaksid, aga alates 1989. aastast üsna regulaarselt linastunud Batmani-filmid annavad küll juba fännide jaoks ainest vaidlusteks, et kas õigem rollilahendus oli ikkagi Michael Keatonil Tim Burtoni filmides (1989–1992) või Christian Bale'il Christopher Nolani linateostes (2005–2012). Ja nagu Bondide reas on olnud oma must lammas – George Lazenby –, nii ei hinnata näiteks ka George Clooney sooritust Batmanina (1997) just kuigi kõrgelt.

Paralleele leidub rohkemgi. Ilmselt on sarnaselt superspiooni filmidele ka Batmani-lugudega nii, et enim on meelde jäänud ja "ainuõigena" mällu sööbinud just see film ja tegelane, mida huviline vastavalt esimesena või teismeeas ekraanilt nägi. Nii on siinkirjutaja jaoks alati need kõige õigemad Batmani-filmid olnud just Tim Burtoni omad ja Jokker tähendab eelkõige Jack Nicholsoni, mitte kunagi Heath Ledgerit. Ja järgmise põlvkonna Batmani-fännide jaoks näivad asjad mõistagi teistmoodi. Miski ei saaks olla loomulikum.

Alates 2014. aastast on telekanalil FOX jooksnud Bruno Helleri ("Rooma", "Mentalist") loodud sari "Gotham", mis algse idee järgi pidi eelkõige keskenduma tulevase politseiülema James Gordoni (sarjas Ben McKenzie) seiklustele noore võmmina Gotham City's. Kummati sai ka tegijaile üsna kiiresti selgeks, et ainult selline fookus on võimatu ning sari transformeerus kiiresti kõigi Batmani-loo peamiste tegelaste noorusaega ja kujunemislugu näitavaks seriaaliks.

Samuti ei pidanud paika eeldus, et sari on eelkõige politseiuurimiste argipäeva kujutav krimimärul, küllalt ruttu tungis Batmani-lugude koomiksilik ulmemaailm siiagi sisse koos kõigi üleloomulike võimetega superkurjamitega. Samavõrra nagu Jim Gordoni noorpõlvejuurdluste, on see ka just äsja oma vanemad kaotanud Bruce Wayne'i kasvamise ja superkangelaseks muutumise, aga ka Pingviini, Kassnaise, maffiaboss don Falcone, Hernehirmutise, Edward Nygma, Mr. Freeze'i, Mürgi-Ivy ja teiste Batmani koomiksitest ja filmidest tuntud tegelaste lugu.

Isegi Wayne'ide ülemteenri Alfredi mineviku ja tausta kohta saame sarja vaadates rohkem aimu kui seda üheski varasemas filmis paljastati. Tuntud briti Shakespeare'i- ja telenäitleja Sean Pertwee ("Agatha Christie's Poirot", "Cadfael", "Cleopatra", "The Tudors", "Elementary") mängib ennast Batmani-filmide üsna ettearvatava karakteri asemel üheks sarja peategelaseks, nii et nende ridade autori jaoks ongi ta Michael Gough' ja Michael Caine'i (ning unustades täiesti ära Jeremy Ironsi) asemel muutunud selleks "õigeks", kanooniliseks Alfred Pennyworthiks.

Ja kui seriaali Bruce Wayne ehk sefaradi juutide (Pürenee poolsaarelt rekonkista järel välja aetud ristimisest keeldunute) järeltulijate perest pärit noor näitleja David Mazouz kehastas esimestes hooaegades paljude maitse jaoks ehk veidi liiga emo-Batmani, siis neljandaks hooajaks on temastki saanud juba parajalt põikpäine badass-tegelane, kelle ettearvamatut käitumist ja sellest johtuvaid süžeearenguid on lausa lust jälgida.

Nii et lisaks Michael Keatonile (2 filmi), Val Kilmerile (1), George Clooneyle (1), Christian Bale'ile (3) ja Ben Affleckile, kes astub paari nädala pärast üles oma kolmandas Batmani-filmis "Justice League" (2. filmiks tuleb lugeda kõrvalosa 2016. aasta "Suicide Squadis"), on tegelikult viimasest kolmest kümnendist peagi võtta ka kuues Batmani kehastanud näitleja.

Erilist äramärkimist väärib muidugi don Carmine Falcone rollis särav John Doman ("Borgiad"), aga ka esmakordselt Pingviini ehk Oswald Coppleboti usutavaks ja arusaadavaks karakteriks mänginud ning esimestest seeriatest peale ekraanil säranud Robin Lord Taylor (sest olgem ausad, Danny DeVito Pingviin jäi veidi liiga karikatuurseks ja koomiksilikuks tegelaseks, ta ei olnud kunagi päris inimene) ja Edward Nygma ehk Mõistatajana üles astuv Cory Michael Smith, kelle kõrval Jim Carrey 1995. aasta Mõistataja on üsna normaalse närvikavaga ja üldse mitte hüsteerilis-skisofreeniline tegelane.

Sarja tugevaks plussiks on eri hooaegadesse sisse toodud tuntud ekraaninäod, kes sooritavad oma meisterliku rolli ning lahkuvad siis jälle, olgu see James Fraini mängitud Theo Galavan, Colm Feore kenhastatud Nukutegija Francis Dulmacher või Alexander Siddig Ras al'Ghuli osas.

Kuid tipptasemel näitlejatööde ja kuhugi koomiksi pildirea ning moodsa ja karmi tänavakriminulli vahele jääva faabula kõrval on sarja peamiseks kaubamärgiks algusest peale olnud selle visuaalia – Gotham City, mida näitab meile see seriaal, on hoopis erinev Tim Burtoni ja Joel Schumacheri Gothamist, rääkimata üldse Christopher Nolani Gothamist. Kui Burton kujutas eriti gootilik-koomiksilikku Gothamit, Schumacher suutis sellest ära kaotada gootilikkuse ja võimendanda futu-neooni ja koomiksifiilingut ning Nolan muuta Gothami üsna moodsa New Yorgi sarnaseks (kõik omamoodi kehvad lahendused), siis Bruno Helleri ja sarja kunstniku Doug Kraneri Gothami-nägemus on midagi täiesti unikaalset.

See ei jää eelmainitute hämarale piirialale, vaid on suutnud üle võtta parima kõigist ning nende elementide sümbioosis on välja tulnud just see õige Gotham City, milles alates esimesest seeriast peale on kaugvaates olnud tubli annus realistlikku ja määrdunudhalli 1970ndate New Yorki, mis aga lähemal vaatamisel on täis gootilikke detaile, koomiksielemente, aga kõige rohkem siiski seda omapärast art deco vaimu, mis annab linnale nii vajaliku 1930–1940ndate hõngu, kuigi tegijad ise on rõhutanud just seda 1970ndate lõpu räpase ja kõleda New Yorgi elementide olulisust.

Kahe nädala eest Eesti ekraanidelegi jõudnud neljanda hooaja algul tegutseb noor Bruce Wayne juba majakatuseid mööda ringihiiliva vigilante'na, kapuutsiga musta mantlisse riietunud tasujana, kes otsib tänavakurjategijaid ja klohmib neist jõudumööda kurjust välja. Kuid juba hooaja teises seerias näeme, kuidas Wayne Enterprisesi töötaja Lucius Fox (Chris Chalk – kes on hoopis teist tüüpi Fox kui Morgan Freemani kehastatud tegelane) toob Bruce'ile firma laborites kunagi välja töötatud ainulaadsest kummimaterjalist kostüümi, mida Bruce siis imestunult näpib ja järsku adub, kuidas see talle öistel tänavatel senise mantliga võrreldes märksa suurema eelise annab – ning vaataja suunurk venib muigele. Eks näis, kas hooaja lõpuks saab öelda, et David Mazouz on see kõige õigem Batman. 

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Armin Kõomägi

Kuressaare uues Edugaleriis näitab oma kogu Armin Kõomägi

Kuressaare kesklinnas asuv Edukontor muutis ühe oma koridoridest püsinäitusega kunstigaleriiks. Seitse suureformaadilist nüüdiskunsti teost on pärit Armin Kõomägi liikuvast kunstikogust ja jäävad Edugalerii seintele pikemaks ajaks. 

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: