Kaija M Kalvet: kommunismi teema põhjustab blokke ja valu
Tartu väiketeatri Must Kast üks juhtfiguure Kaija M Kalvet räägib intervjuus kultuuriportaalile provokatiivsest lavastusest "Kangelased", mida mängitakse viimaseid kordi lähipäevadel Tartus ja Tallinnas. Juttu tuleb ka sellest, kuidas läksid Musta Kasti külalisetendused Hiinas ja milliste eelarvamustega võib töötamine väiketeatris kokku viia.
"Kangelaste" tegelased on tänapäeva noored, kes sattunud vaimustusse kunagistest eesti kommunistidest nagu Viktor Kingissepp ja Vilhelmine Klementi. Publik istub etendusel kaetud laudade taga, tegelased liiguvad lauast lauda ja jutustavad oma iidolitest. Esineb ka hevibänd Desert Queen. Lavastus (lavastaja Peeter Volkonski) esietendus aasta tagasi. Etendused toimuvad 3. ja 4. novembril Tartu lokaalis Vilde ja Vine ning 7., 8. ja 9. novembril Tallinnas Wabaduse kohvikus Vabaduse platsil. Muide, 7. novembril täitub täpselt sajand Oktoobrirevolutsioonist, kui bolševikud kukutasid Peterburis Venemaa Ajutise Valitsuse.
Kaija, sa mängid selles lavastuses, ütle palun, kas "Kangelased" haakub selle augusti lõpul toimunud arutelu lainega kommunismi üle, mis täitis Eesti meediaruumi seoses sellega, et üks Kreeka minister ei tulnud Tallinna totalitaarrežiimide teemalisele kohtumisele?
Jaa, kindlasti haakub, jälgisin neid arutelusid huviga ja just selle mõttega, et mis tunne on tulevaid etendusi selles valguses mängida. Lavastuse esimestel etendustel sai selgeks, et johtuvalt lavastuse vormist on publikul väga raske eristada mind kui rolli esitajat ja mind kui inimest. Lavastuse vorm nimelt tingib, et ma räägiksin teatrikülastajatega nagu tavaline inimene. Tegelikult on nii minul kui teistel näitlejatel roll, tegelaskuju räägib seda juttu, millesse ta usub.
Kuna juttu tuleb kommunistidest, siis sellega kaasnev kommunismi teema põhjustab palju valu ja igasuguseid blokke ja komplekse, mis on ka õigustatud, sest meil on kohutavad asjad ajaloos olnud. Lavastuse etendusi on olnud kohati äärmiselt raske mängida, sest juhtunud on publiku poolt isiklikke rünnakuid. Me näitlejatena oleme seal kaitsetud - istume ühekaupa lauas, räägime inimestega ja siis vahetame lauda. Inimestel on tekkinud meie tegelaste jutuga niivõrd palju isiklikke vastuolusid.
Sellest ma leiangi, et see on kindlasti tähtis teema, millest ka suvise arutelu valguses rääkida. Ja hoolimata sellest, et võimalus arusaamatuse tekkeks on tugev. Ikka juhtub, et inimesed ajavad segi selle, mida näitleja väljendab inimesena ja mida rolliga.
Lavastuse tegelased on siis tänased noored?
Tegelased on meietaolised inimesed praegusest maailmast, kes juhtunud lugema noortest Eesti kommunistidest, kes tegutsesid 20. sajandi algul ja on nende tegemistest vaimustusse sattunud. Nende omaaegsete noorte tegemised on muidugi väga mitmeti mõistetavad ja tõlgendatavad. Allikad, mida meie tegelased kasutavad noorkommunistide tundmõppimiseks, ei ole objektiivsed allikad. Ses mõttes kõneleb lavastus ka popist allikakriitika teemast, et kust me võtame oma info, kogu see tõejärgse meedia jutt.
Ei saaks öelda, et me tegelased avaksid neid kommuniste mitmekülgselt, küll aga pakuvad mingi uue vaate võrreldes sellega, kuidas meil on harjutud ajalugu käsitlema. Oluline on aru saada - ja millest ka vaidlus kipub tekkima -, et me ei räägi lavastuses nõukogude okupatsioonist, me ei räägi seal Eesti riigi 50st kadunud aastast, vaid me räägime neist noortest inimestest, kes elasid 20. sajandi algul.
Kuidas mõista tüki pealkirja?
Toonased kommunistid kuulutati Nõukogude Liidus kangelasteks, sest toonane riigikord vajas kangelasi. Me räägime tegelikult ju sellest, et meie tänastel noortel enam kangelasi ei ole ja küsime, kas meil oleks neid vaja. Ja mis on vajalik selleks, et keegi oleks kangelane. Võib-olla ongi vajalik see, et me näeksime nendest ainult ühte poolt. Kommunismi teema seal juures on tegelikult väga provokatiivne. Mulle tundub, et see on oluline, sest see on olnud ikkagi täiesti läbi rääkimata või väga ühtemoodi käsitletud peatükk Eesti ajaloos, mida näitas ka augustikuine arutelu sotsiaalmeedias.
Aga tegelikult ei räägita selle lavastuse kaudu otse kommunismist, vaid ikkagi kangelastest, kangelaste tekkest ja olemusest. Muidugi jääb sinna juurde paljude inimeste jaoks kõlama see kommunism. On huvitav märgata, et mõne ENSV ajal elanud inimese ajus aktiveerub sõna "kommunism" kuuldes mõttemuster, mis on võimeline ainult ühte moodi hargnema. Tundub, et me oleme harjunud - samas ma ei tea, kes see meie üldse on – et Eesti mõtteruumis on vasakpoolsus või kommunism seotud mingisuguse antikangelasliku varjundiga.
Ja selle varjundiga läheb see lavastus julgel kursil kokku põrkuma?
Ma ei oska seda öelda. Rõhutaksin veelkord, et tegelikult ei räägi me ideoloogiatest ega paljasta inimestena oma isiklikke poliitilisi veendumusi. Sest need ei puutu üldse asjasse. Teema on laiem, ehkki etendused toimuvad Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeval, mis ei ole muidugi päris juhuslik.
Viimastel lääneriikide valimistel hääletasid noored vasakpoolsete poolt. Kuivõrd vasakpoolsed ideed võiksid olla popid tänases Eestis? Kuivõrd Kingissepp ja kompanii võiksid omada atraktiivsust tänaste noorte jaoks?
On ju ütlus, et kui sa pole kahekümnandetes sotsialist, siis sul pole südant.
Seda küll jah.
Muidugi need nimed, kellest lavastuses juttu, olid ka meile, näitlejatele, uued. Ma ei usu, et neist keegi palju mõtleks täna.
Kangelane kui psühholoogiline nähtus on mitmetahuline tricky business.
Muidugi, ma ise ei tea, et mul olnuks iidoleid või kangelasi, küll aga inimesi, keda väga imetlen. Kui mul on inimene, keda imetlen, siis ma luban tal olla inimene, tal võib olla vigu, eks. Ma ei sule silmi selle ees, et ta võib ka valesti käituda, ma ei imetle kõiki tema tegusid ja otsuseid ja ma ei taha olla nagu tema. Kangelase puhul mulle tundub, et sellist mööndusruumi ei ole. Kui teen kellestki oma kangelase, siis ta peab olema täiuslik ja ma jään pimedaks selle suhtes, kui ta käitub valesti. Ma leian sellele mingi põhjenduse.
Kasutaksin ka võimalust pärida Musta Kasti augustikuise Hiina reisi kohta, kus mängisite lavastust "Õhupallid", mis on sinu lavastatud. Kuidas te sinna Hiina sattusite?
Oli selline Hiina poolt ellukutsutud rahvusvaheline projekt, et tuua esinema Ida- ja Kesk-Euroopa teatreid. Me kandideerisime ja lavastus valiti video põhjal välja.
Räägi natuke lavastusest, see põhineb Daniil Harmsi absurdimaigulistel lastejuttudel?
Lavastus sündis mõttest, et teater võiks olla arusaadav emakeelest ja emakultuurist hoolimata. Mõtlesin, et see peaks olema lastelavastus ja algselt mõtlesin ka Eesti vene vähemuse peale. Ja teha nii, et lavastuse nõuaks võimalikult vähe vahendeid, et seda oleks võimalik etendada lihtsalt ükskõik kus. Inspiratsiooni saime Daniil Harmsi lastelugudest ja tema teoste omailmast. Lavastus sündis koostöös näitlejatega, nii et mina lõin mingi struktuuri, siis palusin näitlejatel improviseerida ja fikseerisime tulemuse. Me ei kasuta rekvisiite, kõik esemed on kujuteldavad ja näitlejad räägivad vaid pisut ja sedagi väljamõeldud keeles.
Noorematele, kes veel ei tea: Daniil Harms oli siis...
... vene absurdikirjanik, kes tegutses põhiliselt 1920ndatel ja 30ndatel ning sai avaldada ainult oma lastelugusid, kuna tema täiskasvanute jutte avaldada ei lubatud. See keeld oli talle ülimalt traagiline ja ta muide ise väidetavalt vihkas lapsi. Ometi on need lastelood toredad, absurd on üsna ajaülene nähtus.
Teatrikooli ajal tegime kursusega Harmsi lugude põhjal esimese lastelavastuse "Lood pildi seest". Samuti puutusin Harmsiga kokku tegutsedes Tartu Üliõpilasteatris.
Sa kirjutasid Musta Kasti blogis, et hiina korraldajad palusid teil lisada etendusse rekvisiite, sest hiina lapsed on nõrga kujutlusvõimega. Umbes, et kui tegelane sõidab autoga, oleks tal kätes rool.
Jah, seda korraldajad palusid ja minuni jõudis selline kummaline põhjendus küll. See tuli meile üllatusena, kuna lavastuses kasutatavad kujuteldavad rekvisiidid eiravad muuhulgas gravitatsiooniseadusi. Samuti küsiti, kas meil oleks võimalik publikut tegevusse kaasata, kuna Hiinas olevat see tavaline ja isegi ootuspärane.
Väide kujutlusvõime puudumisest kõlab päris mõtlemapanevalt.
See kõlab üsna räigelt ausalt öeldes.
Mis siis etendustel ilmnes?
Mulle tundub, et see väide pidi tulema kommunikatiivse müra kaudu, sest need hiina lapsed, kes etendust vaatasid, omasid ilmselgelt tohutult kujutlusvõimet. Mitte tahtes Eesti publikut solvata võin öelda, et selle lavastusega pole meil varem nii head publikut olnud. Nii tähelepanelikku ja jälgivat ning tundus küll, et nad said kõigest aru. Ehk korraldajad pisut pelgasid, et publik pole sellist teatrit enne näinud ja nad ei teadnud, mida oodata.
Kas teie esinemised toimusid mõne festivali raames?
See on neil kaheaastane programm, et järjest Ida-Euroopa teatrid käivad esinemas.
Musta Kasti kuuik koos vastuvõtjatega Pekingis. Vasakult teine Laura Niils, siis Kristo Veinberg, Kaarel Targo, Kaija M Kalvet, Liina Leinberg ja produtsent Reeli Lonks. Foto: erakogu
Mis linnas olid etendused?
Pekingis.
Kesklinnas, äärelinnas?
Kesklinna ja äärelinna vahel, mängisime kinohoones.
Palju oli publikut?
Andsime neli etendust umbes 200-kohalises saalis, iga kord oli pisut vabu kohti. Tähelepanuväärne ja sümpaatne oli see, et lapsed olid teatris koos vanematega. See on minu jaoks ideaal, et lapsed, noored ja vanemad jagaksid ühiseid teatrikogemusi, et oma peret ka inimestena tundma õppida ja nähtu abil üksteise probleemide üle arutleda. Et poleks nii, et lapsed teevad laste, noored noorte ja vanemad vanemate asju ning siis avastatakse ühel pühapäevahommikul, et ei olegi enam mitte midagi üksteisele öelda, sest ei tunta enam neid inimesi, kes peaksid olema kõige lähedasemad.
Mina näen, et Eestis käivad lapsed kõige rohkem teatris tööpäevadel kooli- ja lasteaiagruppidena. Vanemaid kohtab teatris koos väikeste lastega nädalavahetustel küll, aga lapsevanemate meelitamine noorteetendustele tundub ikka väga keeruline ettevõtmine. Tegelikult toimusid ka Hiinas etendused nädalavahetusel ja võib-olla meelitas vanemaid inimesi lisaks välismaine trupp. Kuid keelebarjääri tõttu ei olnud meil kahjuks võimalik publikuga sel teemal mõtteid vahetada.
Etenduste andmine kaugel Hiinas oli siis igati tore ettevõtmine?
Muidugi tore, käisime selle lavastusega eelmisel sügisel ka Türgis.
Sa juhtisid septembris DRAAMA festivali off-programmi "Ületoodetud teater". Kas selline nimi, milles kõlab iroonianoot, on seotud tähelepanekutega, mida oled saanud kolme ja poole aasta jooksul Mustas Kastis?
Jah, mitte küll just iga päev, kuid üsna sageli puutun kokku suhtumisega, et (Kaija manab häälde haletseva tooni – T.L.) et ahah, lõpetasid teatri eriala ega saanudki suurde teatrisse tööle ja teed nüüd siis oma asja. Inimestel on nagu kahju. See mõjub mulle kummaliselt, sest nii mina kui paljud mu kolleegid on teinud valiku olla vabakutseline või väiketeatri osaline enda isiklikust huvist ja soovist. Justkui meil oleks midagi viga ja selle tee valimine oleks hädavalik. See viis mind selle mõisteni, mis tänavust off-programmi kokku võttis - „ületoodetud teater“.
Töökohtadele suunamist pärast kooli lõppu ei toimu juba 25 aastat ja inimestel ongi reaalselt vaba valik teha seda, mida nad ise soovivad. Miks siis ikkagi esineb sellist justkui mingist pärandist tulevat mõtteviisi, et ma peaksin justkui kohe pärast kooli lõpetamist asuma juba varem valmis tehtud töökohale. Seda ei toimu paljudel teistel aladel. Kui me räägime aina enam loomeettevõtlusest, siis teatris justkui on asjad ikka veel sealmaal, et kui sa teed enda asja, siis on ikka keegi, kes arvab, et sa ei kõlvanud millekski muuks. Mustas Kastis me näeme tohutult vaeva millegi nimel, millesse usume ja me pole tööl mitte täiskohaga vaid umbes kolme kohaga.
Näiteks lõpetad juura eriala, teed oma büroo, oled eeskujulik.
Kuid ma ei kaeba tegelikult üldse. On ka palju inimesi, kel pole eelnimetatud eelarvamusi ning on ka neid, kes Musta Kasti tegemisi tunnustavad. Kindlasti ma ei arva, et kõik peaksid meie tegusid valimatult takka kiitma, kuna lõppude lõpuks on ju küsimus milleski muus - kas me suudame pakkuda inimestele midagi, mida nad vajavad. Oma väiketeatri loomine ei tähenda automaatselt kõrget kunstilist kvaliteeti, nii nagu selle ühekordne saavutamine ei kindlusta samasugust õnnestumist tulevikus. Aga eelarvamustevaba suhtumine loomingusse tuleb, ma usun, kõigile kokkuvõttes kasuks.
Tundub, et Musta Kasti stiilis teatritegemine on tõusev trend eesti teatrimaastikul, vaadates Tallinnas tegutsevat Teater KELMi, kus tuumiku moodustavad mullu lavaka lõpetanud näitlejad.
Mulle tundub küll, et aina rohkem tekib iseseisvaid üksusi.
Toimetaja: Valner Valme