Boris Veizenen: Filmilik proosa armastusest ({{commentsTotal}})

Kogumiku niminovell
Kogumiku niminovell "Raudne Tatjana" Autor/allikas: Petrone Print

Grigori Skulski suudab oma parimates tekstides nõukogude kirjanduse levinud võtted tagurpidi pöörata.

Eestis elanud vene kirjaniku Grigori Skulski (1912–1987) nimi ei ole praegusele eesti lugejale kuigivõrd tuntud. Seda toredam on näha, et on ilmunud Skulski novellikogu, mida saadab tema tütre Jelena Skulskaja tundeline eessõna.

Raamatusse koondatud tekstid on pühendatud armastusele, mis, nagu kinnitatakse eessõnas, on ühtaegu õnnelik ja õnnetu. Kõiki neid ühendab helge nukruse atmosfäär. Peatun lähemalt kahel novellil, mis annavad Skulski loomingulisest käekirjast ja tugevamatest külgedest hästi aimu.

Kogumiku niminovelli "Raudne Tatjana" süžee tuletab meelde menufilmi "Moskva pisaraid ei usu" (1979), milles peategelane Katerina kohtub oma minevikuarmastuse ja lapse isaga. Sarnane on ka kahe naise iseloom: mõlemast on saanud juhtivad töötajad, enesekindlad ja väliselt külmavõitu naised. Kui aga algul naiivne ja romantiline Katerina teeb filmis läbi dramaatilise muutuse, siis Tatjana on hoolimata oma tummast armastusest sarmika professori vastu "raudne" juba algusest peale. Kahtlemata oli selles oma osa vanemate traagilisel surmal sõja ajal ja lastekodus veedetud aastatel, kuid Skulski ei lähe paraku põhjendustega süvitsi. Kust tulevad sellised ennast piiravad karakterijooned, mis on selle põhjuseks, et noor Tatjana otsustab kohe algusest peale ohverdada oma armastuse Dmitri vastu, tahab lihtsalt saada temalt last ja teda edaspidi mitte tülitada? Kas põhjus võib olla madal enesehinnang, mida pidevalt rõhutatakse sellega, et peategelane mõtleb, kui inetu ta on?

Raudse fassaadi taga näeme Tatjana elu tühjust. Tatjana on üksildane. Tema tütar on küll väga abivalmis ja kuulekas ning kordab kogu aeg, et ema on tore, ilus ja suurepärane, aga nii Tatjana kui ka lugeja tajuvad, et need on pigem viisakussõnad ning Nina elaks meelsamini emast eemal. Kuid ka Tatjana antipoodi ehk imposantse ja naistega kergemeelse professori eluvalikud viisid sama tulemuseni, üksinduseni. Novell otsekui arendab edasi populaarse filmi muinasjutulist alusmalli, täidab seda osava psühholoogia ja nukrameelse fatalismiga. "Ei ole keegi süüdi," veenavad tegelasi Shakespeare’i read. Tuleb ennastsalgavalt leppida tõdemusega, et "kõik läks, nagu pidigi" (lk 18). Ainult möödaminnes vilksatab armastuse teine pale.

Novelli "Ümberlükkamine" fookuses on vanemapoolse sõjaveteranist tehasetöölise ja temast noorema naisarsti abieluväline suhe. Tekst on märkimisväärne kas või selle tõttu, et selle põhitelg on nõukogude kirjandusele omane ja laialt kasutust leidnud "helge tuleviku" troop. See oli ideoloogiliselt kasulik võte, mis lubas paatoslikult rääkida mitte väga kaugest idealiseeritud tulevikust ning jätta selle valguses kõrvale olevikuprobleemid. Helge tulevik on tavaliselt nii eesmärk kui ka õigustus toimunule. Jutustuses väljendub see kahel tasemel. Esiteks on meil vananeva mehe konflikt oma eluga, mis tundub talle võõra ja kaugena kuni selle hetkeni, mil ta meeletult armub oma arsti. Pööratakse põhjalikult tähelepanu sellele, kui igav oli Vladimiri Pavlovitši elu enne neid tundeid, kui väga meenutab hauda tema töökoht tehase keldriarhiivis ning kui palju skepsist ja isegi hirmu tekitab temas tulevik. Täiesti ootamatu armastus tiivustab teda ja annab elule mõtte. Sellega on seotud ka temas taas tärganud huvi töö vastu, kui direktor annab talle eriti utoopilise ülesande uurida, kuidas saaks tehast tehnoloogiliselt ette valmistada optimistlikuks tulevikuks.

Tegemist on nõukogude kirjanduses levinud paralleelsusega: romantilised tunded ja lugejale äärmiselt igavad tööalased otsingud käivad käsikäes. Väliselt niimoodi Skulski jutustuses ongi: kolleegid kiidavad peategelast, räägitakse tema suurest panusest tehase tulevikku ("kangelane sureb, aga tema tegu jääb elama"). Kui aga inimese isiklik "helge tulevik" ei olnud nõukogude kirjanduses prioriteetne, siis siin mängib just see määravat rolli: peategelane töötab innukalt ainult siis, kui tunneb armujoovastust, ning kui see kaob, siis kaob ka eluisu. Iroonilisel kombel purustab tema suhte tulevikukujutus: Vera ei taha olla mehe passiivne muusa ehk "katalüsaator", tema tulevane partner "ei veni nõrkusest minu järel, vaid viib mind endaga kaasa" (lk 72). Väliselt on tegemist eeskujuliku võrdsust otsiva nõukogude naisega, teiselt poolt meie ees on aga tundetu mehi vahetav elukarjerist. "Helge tulevik" jääb saavutamatuks: Vladimir, keda iseloomustatakse kui võitlejat pealetungil, sureb hoopis armastusest nagu vanade romaanide kangelased.

Välise näilisuse ja sisemise tõelisuse konflikti võib pidada Skulski novellikogu peamiseks omapäraks. Näiteks novelli "Ajurünnak" peategelane sõidab sureva isa juurde, keda ta pole kunagi näinud ja kelle kohta teab, et ta oli lahkunud perekonna juurest, ning saab teada, et tegelikult oli lahkuminek hoopis ema otsus. "Varjatud kaameras" päästab noor ajakirjanik lapsed kindlast surmast, kuid osutub hiljem moraalselt lühinägelikuks – mis on seda vastikum, et ülemused seda soosivad. Ja seda ilmekam on novelli ärev lõpp, mis viitab, et tõeline häda on alles ees. Novellis "Õhetav poisike" rabab õhetav saksa sõjavangide seast pärit poisike, kelle vastu tuntakse sümpaatiat ja kelle kohta arvatakse, et natsismi ideoloogia ei ole teda mõjutanud, teisi oma puhtsüdamliku kiindumusega Hitlerisse. "Surematuse osake" kõneleb rollide vahetamisest, geniaalse õpilase ja tema õpetaja salajasest armuloost. Skulski ei avasta oma tegelaste psühholoogilisi sügavikke, aga oskab väga kergesti visandada portreesid, mis paistavad alguses ühe- ja hiljem teistsugused. Tema tegelasi ümbritsev maailm on liikuv ja dünaamiline ning kõik need koolid, kodud ja tehased meenutavad filmivõtteplatse. Tegelaste ümber keerleb pidevalt kõiki nüansse fikseeriv nähtamatu kaamera. Nõustun Jelena Skulskajaga, et kirjaniku maailm on väga filmilik. Tihtipeale jääbki mulje, et ei lugenud, vaid hoopis vaatasime ära paar täiesti head nõukogude filmi.


Tänapäeva lugejale võib arvatavasti osutuda veidi häirivaks Skulski naiskarakterite kujutamine. Tema novellikogumiku tegelased jagunevad enamasti kahte leeri: need on kas hingetud, teisi ärakasutavad iseseisvad karjäärinaised (Sveni ema, Vera) või siis mõnevõrra passiivsed armastajad, nagu näiteks Anna Mihhailovna. Veetnud oma õpilasega öö, ei suuda Mihhailovna otsustada, kas ehk oleks parem juhtunu unustada, kuid õpilane on teist meelt. Anna lõplik suhtumine on väga tähendusrikas: "Naine noogutas. Mis tal muud teha jäi? Mees pidi otsustama, nüüd ja alati" (lk 151). Niminovelli Tatjana ühendab endas nii esimese kui ka teisi tüübi jooni. Kindlasti võivad mõned Skulski kirjeldatud olukorrad tunduda tänapäeval mõneti ülepingutatud või isegi imelikud, võlub see-eest aga autori tõlkes hästi edasi antud selge ja lihtne stiil.

Raamatu eessõnas väidetakse, et Grigori Skulski oli nõukogude inimene ja nõukogude kirjanik. Tema novellid pärinevad küll ajast, kui nõukogude kirjanduse puine ideoloogiline maskeraad oli juba enamasti möödas ning isegi keskmised autorid said kirjutada küll mitte radikaalset või uuenduslikku, kuid siiski loetavat proosat. Tõsi, Skulski kasutab oma novellides nõukogude kirjandusele omaseid iseärasusi, võib isegi tunduda veidike moraliseeriv. Oma parimates tekstides suudab ta aga levinud võtted tagurpidi pöörata ning võidab sellega lugeja tähelepanu. Ja see pole üldsegi halb saavutus.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: