Arvustus. Wolf Parade - Raevuga öö vastu ({{commentsTotal}})

Wolf Parade
Wolf Parade Autor/allikas: facebook.com/WolfParadeMusic/

Uus plaat
Wolf Parade
"Cry Cry Cry"
8/10

Wolf Parade võib vabalt olla kõige lahedam bänd, millest sa veel kuulnud ei ole. Vahemikus 2005-2010 andis Kanada ansambel välja kolm väga šeffi plaati pealkirjadega "Apologies to Queen Mary", "At Mount Zoomer" ja "Expo 86". Kahjuks jäädi esimesel tegutsemisajal alati pisut samal perioodil alustanud Arcade Fire'i suurde varju. Kaasmaalaste üle äärte voolavast kaootilisusest on Wolf Parade’i puhul asi muidugi kaugel, nende muusika on küll paiguti samaväärselt apokalüptiliste toonidega, kuid kordades kontrollitum. Igatahes pandi 2011. aastal fännide ahastuseks pillid ootamatult kotti.

Aega läks, vahepealne tõi kaasa EKRE, Trumpi ja Katy Perry ning saatis igavesse sängi David Bowie ja Leonard Coheni, aga 2016. aasta mais naasis Wolf Parade lohutuseks omanimelise EP-ga. Veel aasta ootamist ja oktoobri alguses jõudis lõpuks poelettidele ka värske plaat "Cry Cry Cry", millel jätkatakse apokalüptilise maiguga nootidel.

Avalugu "Lazarus Online" manab nii halvaendelise kõla kui tekstiga mõttesse Dylan Thomase luuletuse "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse". "Alright, let’s fight / let’s rage against the night", hüüatab vokalist Spencer Krug. See on korraga kui leinav eleegia ja kui üleskutse vastu pidada ja mitte taamal välkuvast kõust hirmuda.

Teine lugu, "You’re Dreaming" kondab juba rütmidel, millel loodaks kohata USA indierocki päikeselisemaid kollektiive nagu samuti sügisel uue plaadi ilmutanud Weezer. See garaažise rocki ja uneleva popi segune tempokas sööst keelab pärast avapala kõminat meelel liiga tõsiseks muutuda: "All these scenes of shattered glass / all your systems in collapse / on the screen they move so fast / it’s just like life, but we’re dreaming". See kõik on üks suur unenägu. "Cry Cry Cry" ongi suures osas plaat virtuaalse ajastu distantseeritustundest, tõelisuse kasvavast suhtelisusest, reaalsustunde kaost, üksindusest lõputu infovoo keskel.

Itkunimega plaat jätkab rasketele teemadele vaatamata ootamatult suviselt. Läbi "Valley Boy" käib õrnalt The Black Keysi bluusist kulgemist meenutav kitarrikäik, "Incarnation" muutub aga lõpusirgel üsna valjuks peoks. Wolf Parade on siin kahtlemata poleeritum ja professionaalsemalt produtseeritum kui kunagi varem, olgu see siis pikaajalistele kuulajatele meeltmööda või mitte. Aimatavat helgust on uuel plaadil igatahes senisest loomingust tunduvalt rohkem.

Vallatut rõõmsameelsust on siit siiski palju oodata ja ühel hetkel läheb toon taas oluliselt tõsisemaks. Plaadi poolitavad kaks üle kuue minuti kestvat lugu "Baby Blue" ja mastaapne "Weaponized", mis kujuneb ilmselt paljude kuulajate jaoks kõige mõjusamaks hetkeks albumilt. Just kurjakuulutavad oreli- ja teised klahvpillihelid muudavad Wolf Parade’i muusika sedavõrd äratuntavaks ja meeldejäävaks.

Lõpusirgel võetakse tempo taas üles. "Who Are Ya" veiderdab rõõmuga nagu mõni kuuekümnendate psühhedeelne rock-plahvatus. Intensiivse sündikäiguga lummab aga eelviimane pala "Artificial Life", juhatades kuulaja kõigi tulede vilkudes ja pillide mürtsudes lõpu suunas. Või on see hoopis uus algus. Ansambel räägib tehislikust elust nagu uus "Blade Runner", lihtsalt mitte aimatavas tulevikus, vaid siin ja täna. Võõrandumisest tehnoloogilises ja vaimses mõttes ning sellega kaasnevast maailmalõputundest. Viimsepäevahoiatus on antud, aga Wolf Parade’iga on neid maailmalõpuaegu oluliselt kergem üle elada.

Toimetaja: Rutt Ernits



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: