Arvustus. Aronofsky viirastuslik mõistujutt
"ema!" ("mother!")
Darren Aronofsky
7/10
Põldude keskel on idülliline puumaja, kuhu ei vii ükski tee. Maja, mis oma uues hingamises on koduks tema ülesehitajast naisele (Jennifer Lawrence) ja tema kirjanikust mehele (Javier Bardem), kes püüab loomekriisist üle saada. Sellele majale on naine andnud oma suure armastuse ja hoolega välismõjudele hapra südame, mida ühtlasi rikkumatu naine püüab hoida ja kasvatada. Paraku tähelepanust ja masside tunnustusest inspiratsiooni saaval enesekesksel mehel on teised eesmärgid kui ta hakkab avasüli vastu võtma kutsumata külalisi, kes kiht kihi haaval murendavad nii naise kui tema maailma eksistentsi.
Darren Aronofsky ("Reekviem unistusele", "Allikas", "Must luik") raamistab selle kammerlikust draamast alguse saava, psühholoogilise thrillerina hoogu koguva ning religioosse ja ökoloogilise allegooriana lõpetava stsenaariumi niisamuti kihiliselt. Mängides eeskätt ootusärevuse pinget tekitava "kutsumata külaliste" narratiivi võtetega loob film esialgu mulje psühholoogilisest õudusfilmist, millena eksitavalt seda on püütud ka turundada. Ent Aronofsky kavatsus on paljastada läbi piibellike motiivide omakasupüüdliku inimsuse destruktiivsust oma planeedi suhtes, näidates seda võimalikult õõvastavalt ja ängistavalt. Seetõttu naise (nn. ema) kui peategelase painajalikud kannatused tema armast maailma lõhestavatest tegevustest võtavad filmi edenedes mõõtmed, mis sunnivad vaatajat ümber kujundama lähenemist, millega filmi vastu võtta. See pakub ühtlasi nii segadust, õõva kui ka mõtteainest, moodustades eelduse filmi mõjuvusele. Teisisõnu "ema!" ei tasu minna vaatama puhtalt kui õudusfilmi, psühholoogilist thrillerit või arthouse-filmi, kuna teemakeskne linateos põimib erinevaid võtteid ja motiive kohati sedavõrd pinnapealselt, et jäigalt ühe ainsa kindla rakursi läbi vaadates ei pruugi režissööri nägemusest eriti midagi kätte jääda.
Järjest viirastuslikumaks muutuvad sündmused ja infokillud, mis sunnivad vaatajat pidevalt muutma filmi tõlgendamise loogikat, mahuvad klaustrofoobiliselt ühe maja sisse. Need esitatakse naise vaatepunktist, mida rõhutab lähedal püsiv Aronofsky pikaajalise koostööpartneri Matthew Libatique kaameratöö, mis ei anna vaatajale hetkekski hingamisruumi, mõjudes seejuures kurnavalt ent kontseptuaalselt. Pinge kasvatamisele keskendub ka riisutud, tegevuskoha helisid alla kriipsutav helikujundus. Lawrence liigub selles järjest süngemaks muutuvas olustikus nüansika ja kauni esitusega, kandes teda räsivat filmi õnnestunult. Kõrvalosatäitjatest on kõige nõiduslikum Michelle Pfeiffer, kellel ühe ahistavalt otsekohese külalisena on koos oma perega suur roll peategelase maailma nihestamises. Kuna Aronofsky kasutab tegelasi sümbolistlikult, on nendest kirjutamine raske filmi sisu rikkumata. Märkida siiski võib, et Aronofsky lähenemine tegelastele on sihikindel ja pessimistlikule sõnumile allutav.
Pärast õudusunenäolikult pöörast viimast kolmandikku, mis paneb nii hinge kinni hoidma kui pead pööritama, jääbki pinnale režissööri hoiatuslik sõnum, mis näib kerkivat Aronofsky frustratsioonist selle vastu, mida oleme teinud ja mida jätkuvalt teeme meid ümbritsevale keskkonnale. See tähtis ent upsakalt esitatud sõnum on mässitud intensiivsesse ja rõhuvasse vormi, mis on loodud polariseerima publikut, olles oma hoiatusliku hüüumärgi vääriline.
Toimetaja: Rutt Ernits