Arvustus. Kaia Kanepi NSYNC, šokolaad ja pisarad ({{commentsTotal}})

Kaia Kanepi
Kaia Kanepi Autor/allikas: Open International Nantes Atlantique

Uus raamat

Helen Sulg, Kalle Muuli

"Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond ameerika mägedel"

Kava

Kaia Kanepi elulooraamat järgib teatud väljakujunenud eesti spordiraamatute stereotüüpe ja samas suudab tuua sisse mõned täiesti uued teemad.

Peaaegu kõigi elulooraamatute igavaim osa on lapsepõlv, kuid teatud järeldusi saab ka selle põhjal teha. Tavapärase spordibiograafia puhul peab lapsepõlves või nooruses olema esindatud vähemalt üks kahest teemast: väga raske lapsepõlv või lõputu pühendumine. Kanepi puhul sarnaneb lugu Kristiina Šmiguniga, sest spordiga ise tegelenud vanemate toetus on pea jäägitu, ei ole Erika Salumäe raske lapsepõlve lugu või Mart Poomi raamatust tihedalt läbi kajav valu isale tõestada, et valitud tee ei ole mõttetu ajaraisk.

Seega rasket lapsepõlve ei ole, aga on pühendumise teema, samuti tuttavas võtmes – kui noori sportlasi kiputakse lahterdama töömurdjateks ja imelasteks, siis Kanepi on lisaks teatud andekusele ikkagi eestlaslik töömurdja. Sarnaselt Mart Poomi, Jari Litmase jpt loole on ka tema see laps, kes jääb vabatahtlikult kauem trenni, et veel lihvida mingeid harjutusi. Jah, samasugune kergelt autistlik pühendumine on küllalt korduv motiiv paljude edukate sportlaste puhul, aga veel rohkemast tundide kaupa pärast trenni lõppu edasi harjutanutest ei tule ikkagi midagi. Üksnes töö ei ole edu võti, nagu teab iga lapsi sporditrenni, muusikakooli või kunstiringi viinud vanem.

Niisiis, Kanepi lugu ei ole prügimäelt printsessiks kerkimise lugu, nii halvad polnud tema tingimused kunagi. Iseasi, kas peakski olema. Statistilises mõttes oli tema karjäär ikkagi läbimurre, sest tennise globaalset konkurentsi ei saa võrrelda näiteks suusatamisega, mida kõrgemal tasemel harrastatakse ainult käputäies riikides ja sedagi vaid osa aastast. Kanepi ei käi kaklemas ja vargil nagu noor Zlatan, ei sattu vangi nagu Avo Keel, ei läbi Nõukogude spordisüsteemi olmeõudusi nagu Mihkel Tiks või noor lõvipoiss Mart Poom. Kanepi käib lapsena Dubais puhkamas ja isa ostab talle hiljem Tallinna korteri, et oleks parem trennis käia. Tal on nunnu koer. See kõik ei ole süüdistus, vaid näitab, et tegu on uue põlvkonna sportlasega, kelle jaoks maailm on rohkem lahti kui varem, osa probleeme on teistsugused, mõned aga samad.

Erinevalt enam-vähem kõigist korvpallurite elulugudest ei pea Kanepi kirjutama, kuidas ta rublasid valuutaks peab hangeldama ja mingit kaupa koju tooma, millega raha teha. Tema on tihti hotellides üksi, mängib telefonis ussimängu või kirjutab sõbrannadele oma koerast ja meeldivatest poistest, ta on viisaka kasvatusega üsna tavaline ja lihtne tüdruk, kel jääb spordile pühendumise tõttu 11. klass lõpetamata, ta kuulab NSYNCi ja Uuno raadiot, peab kiiretest autodest. Uue aja sportlased on Facebookis ja Instas. Näiteks Ott Tänakul on Instagrammis 67 000 jälgijat, Kelly Sildarul Facebookis 62 000, Anett Kontaveitil Instagrammis 17 000 jälgijat ja Kanepit jälgib Facebookis 26 000 inimest.

Seda on küll rohkem kui bikiinipiltidega paari tuhandet jälgijat karjataval koolitüdrukul, aga suure maailma numbrid on teistsugused, näiteks Maria Sharapoval on 15 miljonit jälgijat. Mõni pole ehk loobunud Twitteristki. Kanepi tunnistab ühes lõigus, et “olen tagasihoidlik, aga tähelepanu meeldib mulle”, sport on tänapäeval teadlik brändimine, suurtes riikides tuleb sportlaste suurem raha reklaamist, mitte auhindadest.

Milles siis seisneb raamatu erilisus? Eelkõige teatud teemade lahtises käsitlemises ja uute teemade avamises, kuigi need on kohati valusad. Ma ei mõtle siin neid paari õnnetut seksiepisoodi, mis on uudistes üle võimendatud ja kui keegi seda oluliselt rohkem lugeda loodab, siis rohkem neid raamatus ei olegi. Esiteks on kuulus Kanepi kehakaalu teema, mis nüüd on ametlikult buliimia sildi külge saanud. Kanepi kirjeldab, kuidas ta pidevalt lahtistit võttis, kuidas hoo tulles neelas šokolaadi ja muud magusat ja luges omal ajal ilmunud lõputuid nõmedaid kommentaare oma tagumiku ja põskede suuruse kohta.

Ühest küljest tahab ta kõhnem välja näha teravate kommentaaride pärast, teisalt ja eelkõige aga lihtsalt sportliku saavutamise eesmärgil. Kanepi kirjutab, et kaalus 90 kilo ja eks see ikka tempole mõjub küll, kui vastas on pisikesed liblika-tüüpi jooksvad tagajoonepommitajad. Algab igapäevane tagumiku mõõtmine. Nimeliselt saab suurima nahatäie Priit Pullerits, rohkem küll treenerite vahetamisega seotud teemas, kus Kanepi isa kaebab kuhu vaja (Avaliku Sõna Nõukokku). Jah, meessportlase puhul kaalust nii suurt küsimust ei tehtaks või see oleks naljaga pooleks, nagu näiteks jalgpallis klassikalise paksude positsiooni ehk väravavahtide nagu Martin Kaalma või Rain Vessenbergi puhul, kes kaalusid Meistriliigas mängides pigem kolmekohalise numbri jagu. Naissportlase puhul on aga siis laussõim ja solvangud kordades suuremad.

Teine teema on tippsportlaste puhul küllaltki tavaline kombinatsioon enesekindlusest ja aeg-ajalt saabuvast tohutust ebakindlusest. Kanepi sattub ühes sellises augus nelipühilaste hulka ja hiljem psühholoog Mare Porgi juurde, usub siiralt, et jumal tervendab tema põlved ja ümbritsevad ei tea, kuidas sellesse kõigesse suhtuda ja mõistatavad, kas nelipühilased üritavad lihtsalt auhinnaraha sisse vehkida. Jah, raha, mis on tennises näiliselt tohutu, aga tegelikult seda ka kulub meeletult, sest kulud on äärmiselt suured reisimise, treenerite ja kõige muu peale.

Algul kuulutati, et ise teenima hakatakse maailma 200 hulka jõudes, siis loodetakse, et 100 hulgas, siis 50 hulgas ja sellestki ei piisa veel. Kuigi tennist on üritatud üha rohkem massidesse tuua, siis tegelikult on tennis endiselt kallis spordiala, mida ei saa kaugeltki igaüks lubada, see ei ole rahvasport massidele, vaid paremal juhul šampanjasotsialistide rahvasport. Ala on lihtsalt kallis ja ühel hetkel muutub rahapuudus suureks valuküsimuseks, kuni leitakse ärimehed nagu Enn Pant. Kanepi on oma sponsoritele tänulik lõpuni välja ja kuigi ma olen kindel, et Pandi & co kohta oleks peale röstrijuhtumi võimalik rääkida nii mõndagi, siis selles punktis on suu lukus. Pant on see, kes tõi raskel hetkel küsimata raha lauale ja sellest piisab.

Treenerite osas Kanepi tagasi ei hoia ja see materjal on kohati muidugi karm lugemine, eriti Silver Karjuse suhtes, keda emad oma tütrele meheks ilmselt ei soovitaks. Naiste tennis on teleekraanil nagu ballett, see on üldmõistetav ja näiliselt graatsiline spordiala, mis on maailmas üks kõige konkurentsirohkemaid.

Aga sarnaselt balletiga on sussides tegelikult veriseks ja viltu harjutatud varbad. Inimene on loodud liikuma, mitte tegelema tippspordiga ja köögipool on kohati päris kole. Lisaks hakkavad peategelasel ühel hetkel üha rohkem tekkima mõtted, et kas sellel ühe asja lõputul tegemisel on mõtet, kui sees on üksindus ja tahaks hoopis pere luua ja tavalisemat elu elada. Kanepi toob selle üsna hästi ja ausalt välja, mis on kahtlemata huvitavam lugemine kui lõputu statistika, mis spordiraamatute puhul on siiski üsna möödapääsmatu. Raamatus mõjub sümpaatselt ka teatud enesekriitika ja eneseiroonia, erinevalt näiteks Erki Noole ja Paul Kerese kohta ilmunud lähimineviku raamatutest, mis mõjuvad rohkem armastuskirjana.

Sarnaselt Poomi raamatule põhineb teos Kanepi päevikutel, mis on võimaldanud meenutada palju detaile. Enamasti jookseb tekst hästi, aga teatud kohtades tekib kahtlus, et kõlab kellegi teise (Muuli?) hääl, mitte Kanepi oma, näiteks nõukogude aega puudutava materjali puhul või siis, kui juttu on tohutust Kanepi toetamise maaniast Eestis. Väidan, et sellises ulatuses pole seda tegelikult kunagi olnud, kuna tennist ei ole meil endiselt nii hästi omaks võetud. Kanepi valiti aasta naissportlaseks ainult ühe korra, kuigi näiteks isegi palju marginaalsemal alal võistelnud ujuja Triin Aljand kaks korda. Endiselt ei suudeta teha vahet eri turniiride tähtsusel, erineva kategooria turniiride tulemusi ei tajuta tähtsuse järjekorras, vaid meelde jääb üksnes sõna "võit" või "kaotus".

Kanepi ja Poomi puhul on ühine eestlaslik töömurdmine ja see, et kõrgeimasse tippu ei jõutud (Kanepi küll veel jätkab karjääri, aga grand slam'i võite vast keegi siiski ei looda?). Loomulikult on kuus korda suure slämmi veerandfinaali jõudmine keskpärasusest oluliselt kõvem saavutus, aga ikkagi – midagi jääb pidevalt puudu, mis jääb tulevastele põlvedele ületada, olgu selleks uueks lootuseks siis Kontaveit või keegi teine. Ja taas on huvitav märkida, et sisuliselt kõik olümpiaalade suuremad medalilootused eesti spordis on praegu naised (Kontaveit, Sildaru, vehklejad). Huvitav, mida see ütleb meie seni nii maskuliinse spordi kohta, kas lihtsalt juhus või mehed on liiga püsimatud?

Raamatut ennast soovitan lugeda. Kirjanduslikult on ta nõrgem kui "Korvpalliromaan", "Irdinimene" või "Mina, Zlatan", aga pakub huvitava sissevaate tippspordi maailma. Raamat sisaldab mitmeid reklaame, mh tänatakse Fjodor Bermani ja tagalehel on eriliselt õudne reklaamfoto Urmas Sõõrumaast, kes on ilmselt liiga kaua pimedas koopas viibinud.

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Armin Kõomägi

Kuressaare uues Edugaleriis näitab oma kogu Armin Kõomägi

Kuressaare kesklinnas asuv Edukontor muutis ühe oma koridoridest püsinäitusega kunstigaleriiks. Seitse suureformaadilist nüüdiskunsti teost on pärit Armin Kõomägi liikuvast kunstikogust ja jäävad Edugalerii seintele pikemaks ajaks. 

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: