Mart Kivastik kirjutas jutukogu koera pruutidest
Kirjanik ja stsenarist Mart Kivastik tunnistab, et suure osa tema värskelt ilmunud jutukogumiku „Armastuse vormid“ ainest sai ta oma koera Marcello ja tema pruutide käitumist vaadeldes
„Koerad ja inimesed ei olegi nii erinevad, päris suure osa koerte käitumisest saab inimestele üle kanda,“ põhjendas ta. „Marcello – ma kutsun teda Martsuks - jäi igal juhul rahule.“
Kogumikust, mille iseloomustus tagakaanel ütleb, et raamat on autorile sarnaselt mehelik, tundeline ning lõhnab isuäratavalt veini ja tubaka järele, leiab portreesid ja vaatlusi nii meestest kui naistest. „Kõigist, kes on ette jäänud,“ täpsustab autor. „Võibolla mehi on natuke rohkem, aga mehed ja armastus siiski ei välista teineteist.“
Tekstid sünnivad Kivastiku sõnul täiesti spontaanselt. „Ma ei mõtle tavaliselt ette, et kirjutan ühest või teisest. Kui kogemata pähe tuleb, siis panengi kirja.“
Kui Kivastiku esimene, 2001. aastal ilmunud juttude kogumik „Presidendi lapsed“ koosnes enamjaolt portreedest, siis värskest raamatust leiab tema sõnul igasuguseid lugusid. „Mingis mõttes võib seda ikkagi ka esimese juttude kogumiku järjeks nimetada,“ arvab ta. „Mul sai aastate jooksul uuesti raamatu jagu materjali täis, sellest tekkis ka mõte see nüüd välja anda.“
Paljud raamatus sisalduvad tekstid on varem ajakirjanduses ilmunud. Viimastel aastatel on Kivastik kangekaelselt pidanud vabakutselise kirjaniku ametit. “Mingil hetkel otsustasin, et ei taha enam lehte kirjutada. Praegu teen, mida tahan, tähtaegu ees ei ole,“ iseloomustab ta oma elustiili. „Kui raha otsas on, siis sunnib elu kirjutama. Nii lihtne ongi. Iseenda peremeheks olemine muidugi tingib vahel asjade edasi lükkamist, et küll ma homme jõuan. Aga ega siin mingit muud varianti pole, kui lihtsalt tuleb kuskilt otsast pihta hakata.“
Lisaks äsja ilmunud raamatule on Kivastik viimasel ajal pihta hakanud kahe ilukirjandusliku tekstiga, millest ühele on punkt juba pandud. „Romaan on kindlasti valmis, aga sellest võiks saada ka film,“ loodab ta, „kõik sõltub rahastamisest.“ Teine romaan on Kivastikul parasjagu kirjutamisel ning ka sellel võiks filmina tulevikku olla.
Omad head küljed on tema hinnangul nii vabakutselise kirjaniku kui meeskonnatööd paratamatult tegeva stsenaristi kutse juures. „Filmitegemise juures on jama see, et sa pead pidevalt teistega vaidlema,“ märgib ta. „Teisest küljest on see muidugi hea, sest ega kogu aeg üksi ja oma peaga ka kõike välja ei mõtle.“