Arvustus. Ebalihtne ja -selge füüsikaline sisu, suure lõbuga
Richard P. Feynman
"Te ju naljatate, hr. Feynman!"
Inglise keelest Eerik Reiter
Ilmamaa
400 lk.
Kooli aegu oli õudsemaid lauseid füüsikaõpikus need, mis lõppesid "... on lihtne ja selge füüsikaline sisu". Lihtne ja selge oli ainult nii palju, et kohe astub juhtmete peale nii kilpkonn kui kolm elevanti ja enam ei saa midagi aru.
Õpikud olid õudsed, täiesti arusaamatusse keelde tõlgitud, õpetajad ühed neetud rassistid. Üks väheseid juhtumeid, kui minamees hakkab kellegi teise suunas näpuga näitama, ongi füüsikaga seotud. Läbi häda, kolmede ja üksikute neljadega end kuidagi läbi veeti, keskkooli lõpueksamiks õpiti entsüklopeediast – lihtne, kergesti loetav, arusaadav.
Rassistid sellepärast – ma muidugi olen varem ja mujal seda juba halanud – et eelistanuks näha klassitäit neegrilapsi ja olla kuskil Aafrikas revolutsioonilist haridust arendamas, palk suur ja valuutas ka veel. Mispärast füüsikaõpetajad, kes miski arendamise korras seal käinud, Volga-tüüpi autodega sõitsid ja ootasid, millal kohustuslik ENSV koolis õpetamise aeg läbi ja tagasi saab. Õpetamine niisiis niivõrd-kuivõrd. Ärgu imestatagu, et ma füüsikas olen tuhm nagu keedujänes.
Mis on muidugi kurb. Inimene võiks ikka igast asjast natukenegi teada, kasvõi nii palju, et lihtsate asjadega lohku ei tõmmataks. On läinud, nagu on läinud, tagasi ei kruti. Kurb on, et nii kolmandik raamatust loeti küll truuvisti ka läbi, aga see oli kõigest: ka. Füüsikalisse ossa võis olla peidetud igasugu hulle nalju, loll pea ei võtnud vastu, antagu andeks.
Küll aga kinnistus ammune veendumus, et reaalteaduste kuivikud-nohikud on igaüks eraldi rohkem peast segi kui tuhat loovuse ja karbist-välja-mõtlemise koolitajat kuupi võetuna. Lõbusamad ka, kui vähegi hakkad pihta saama. Lgp hr Feynman võinuks väljendi "uudishimulik natuur" asemel kasutada ka: kui see kõlab nagu jaburus, olen mina käsi! Või: laske sisse, ma leiutan teile midagi!
Tõeline nuhtlus. See aim, et füüsikud, järelikult ka füüsika, ei olegi üks lootusetult veniv hall pilv, saadi kunagi ühega üürikat jagades. Põrand oli töödeldud punase trükivärviga – seda lõhna tunnen ma une pealt, teist põlve hurnalist ikkagi – nurgas elas Hüdra, kellega lootusetult võideldi.
Sõber füüsik pajatas igasugust. Õpetas rasketel hommikutel jäätist tarvitama, millel oli ka lihtne ja selge füüsikaline sisu, ainult meelde ei jäänud. Kuidas ülikooli füüsika instituudis ajal, kui müügivõrkudesse oli küll paisatud sigarette, aga mitte tikke, suitsule tuld saadi, tollest lähemalt ei räägi, pannakse poisid veel tagantjärele vastutama, nagu mingid ahistajad. Igast segast.
Feynmani teos kubiseb lugudest. Olgu need siis füüsikaga otse seotud või ainult servapidi. Lahe. Juba kirjeldused noorest põlvest, suure depreka aegsest Ameerikast. Hakka jälle brontosauruse pilguga ringi vahtima, et kas tänapäevane hukkaläinud noorus võtaks nii enesestmõistetavalt, et tööle tuleb minna juba õrnas eas, sest selle eest saab raha, oma raha.
Kuigi Feynman kukub muidugi kohe leiutama. Millest tihti aru ei saada, kõik ju seni kõlbas, nüüd tuleb mingi nolk ja, hästi, on küll kergem-lihtsam, aga nõuab ümberõppimist, pagan. Küll leiutab türgi ubade tükeldamise uudse viisi, küll ehitab möödaminnes paberitükkidest keskjaama. Raadioid parandab ka, sõber füüsik, kellega koos elati, kirus maapõhja tüüpe, kes arvavad, et kui füüsik, järelikult oskab raadioid parandada.
Mida edasi, seda vahvamaks juhtumused lähevad. Omaette väärtus on Ameerika ülikoolide kirjeldus, millest mõhkugi ei teatud. Milline vahe on kommetes, kuis Massachusettsi tehnoloogiainstituut on sihuke tavaline taibude kogunemiskoht, siis Princeton üritab ahvida vanu Inglise ülikoole.
Pepsid mõlemad – katsu sa imeilusat ettekandjat vennaskonna tantsuõhtule viia, pole õigest ühiskonnakihist. Vennaskond ütlen mina sellepärast, et fraternity, mida siin kirjeldatakse, ikka pole korporatsioon, kuigi nii tõlgitud. Pigem midagi lasteaia ja nõuka sõjaväe vahepealset. Samas lastakse noorel teadlasel püksid sõeluma, kui soovitatakse teha üks väike ettekanne ja, mokaotsast: Einstein ja Pauli astuvad ka läbi, tahtsid kuulata.
Täiesti taltumatu vana, kes ise ka tunnistab, et õppis mingi hetk sotsiaalselt süüdimatuks, ja väga mõnus olevat. Ajal, kui parimad pead töötavad meeleheitlikult aatomipommi leiutamise kallal, õpib teadur Feynman lisaerialaks kõikvõimalike lukkude muukimist. Niisama, et nalja saaks ja inimesed taipaks ka kapi taha vaadata.
Mul on kange tahtmine edasi pajatada, mis siin kõik saab, kuidas lähevad uneuuringud, sipelgatele õige käitumise õpetamine või kohtumised Vegase tütarlastega, taat elas ikka täiel rinnal ja oleks võinud lisaks Nobeli füüsikapreemiale ka mingi rõõmsameelsuse auhinna saada.
Ülilahe lugemine ja ma mõtlen tõsiselt, et läheks Tanel Padari sabas õhtukooli, füüsika tundidesse, siis loeks veel korra läbi, saamaks aru kõigist naljadest.
Toimetaja: Kaspar Viilup