Eva Koff: kirjutades kohtud sa iseendaga ({{commentsTotal}})

Plekktrummi saatekülaliseks oli kirjanik Eva Koff, kellega vesteldi tema varsti ilmuvast esikromaanist „Sinine mägi”.

Eva Koffi teos „Sinine mägi” jagas selle aasta romaanivõistlusel Triinu Merese käsikirjaga 2. ja 3. kohta. Koffi sõnul ei meeldi talle eriti võistelda ja pigem hindab ta sellise konkursi puhul võimalust saada eelarvamustevaba tagasisidet, kuna žürii jaoks on teoste autorid anonüümsed. „Kui sa saad tagasisidet ja see kedagi puudutab, siis sul on hea meel, et see ei ole nime pärast või mõnel välisel põhjusel vaid tõesti on meeldinud tekst,” ütles ta.

Koff on varasemalt avaldanud lasteraamatuid, kuid seekord tahtis ta leida kontakti omavanuste lugejatega. „Ma tahtsin seekord kirjutada midagi enda taolisele inimesele. Ma küll ei ole sellega nõus, et lasteraamatustes ei saaks teatud teemadest rääkida. Loomulikult saab rääkida surmast, armastusest, üksindusest või millest iganes, aga sa pead siiski arvesse võtma selle väikese lugeja arengufaasi ja seda, mida ta on valmis vastu võtma ja mõtlema, kuidas sa seda teemat talle pakud ning milline on tema tundlikkus. Nüüd ma tahtsin kirjutada midagi sellist, mida ma ise suudaksin ka vastu võtta ja avada seda teemat just sellises paksus romaanis,” selgitas ta.

Raamatu läbivateks tegelasteks on kolm noort naist, kes elavad erinevatel ajastutel: „Ma tahtsin näidata kolme noort naist, kes elavad eri ajastutes, üks on 1990ndatest aastatest ja õpib Tartus meditsiini, ta loodab saada arstiks. Üks nendest tegelastest elab 20. sajandi alguses Tartus, töötab fotograafina ja on vallaslapse ema. Tolle aja kontekstis ei ole see päris harilik otsus. Kolmanda noorus jääb 1920ndatesse, ta õpib Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat ja temast on saamas laulja. Need on kolmel erineval kümnendil elavad naised, aga ma olen püüdnud näidata seda ühisosa. Nad otsivad kõik sama asja või püüavad end leida selles suures maailmas,” rääkis ta.

Teose sünni algseks inspiratsiooniks oli autori vanaema elu, kuid teatud määral on selles ka teda ennast. Samas ei ole tegemist autobiograafiliste sugemetega teosega, sest kirjaniku sõnul ei olegi võimalik päris inimest raamatusse kanda. „Võib öelda, et nendel tegelastel on prototüübid, näiteks Elfi prototüüp on mu vanaema, aga väga paljud tegelased on siiski sulamid erinevatest inimestest ja ega sa ju inimest ei saagi üks ühele raamatusse kanda. Inimene istub sinu vastas, aga raamatus on juba kujutelm temast.”

Romaani tegelasi seovad arhetüübid nagu õnne ja armastuse otsingud. Koffi jaoks on huvitav see, kuidas põimuvad inimese sisemaailm ja keskkond ning ajastu, millesse ta sattunud on. Üheks kujundiks on teoses labürint, mis sümboliseerib otsimist: „Me ju oleme kõik labürindis ja otsime seda keskpunkti või väljapääsu, otsime seda teed. Teistpidi on see seotud võimaluse ja võimatuse teemaga. Mind on selle raamatu puhul huvitanud, mis on ühe inimese elus võimatu ja mis võimalik ning kuidas see võimatu alati meid tõmbab. See pinge kujutluse ja reaalsuse vahel on põnev.”

Kirjutama ajendab Koffi vajadus end väljendada just läbi ilukirjandusliku teksti. „Ilmselt on midagi puudu või on mingi asi, mis tundub väga oluline, aga mida ei oska teisiti väljendada. Võib-olla sa otsid midagi ja see kirjutamise seisund viib sind mingisse ehedusse. Sellel momendil kui sa avaned ja see mõtete voog hakkab tulema, on selline „päris hetk”. Mul on väga hea tunne kui ma kirjutan. See viib sellisesse avatud, ehedasse, heasse seisundisse, mida sa tahad ikka ja jälle kogeda. Sa kohtud iseendaga nii nagu sa päriselt oled ja jätad need maskid kõrvale. Ühes vene kirjandusteoses on räägitud „sisemistest mentidest”, ma arvan, et kirjutades tuleb need „sisemised mendid” ikka päris vabaks lasta,” arutles ta.

 Lisaks sellele, mida annab kirjutamine kirjanikule endale, on see siiski ka viis, kuidas maailmaga suhelda. „Mul on ääretult hea meel kui keegi seda raamatut loeb ja kui see tekitab kelleski mingisuguseid mõtteid ja tundeid või aitab tal omakorda endaga tegeleda. Ma olen ääretult tänulik, kui mulle antakse tagasisidet või kui ma kuulen, et see on kellelegi korda läinud,” rääkis Koff.

Toimetaja: Marit Valk/Helen Eelrand



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: