Uus Akadeemia vaatleb Gorbatšovi aegset ENSVd ja surematuse teemat kunstis ({{commentsTotal}})

Margaret Thatcher ja Mihhail Gorbatšov 1984.
Margaret Thatcher ja Mihhail Gorbatšov 1984. Autor/allikas: aastal AP / Scanpix

Akadeemia 11. nr tutvustus

Kaarel Piirimäe heidab pilgu ENSV välissuhtlusele 1980. lõpuaastatel (vt I osa Akadeemia 2016. aasta 8. numbrist), mida mõjutasid perestroika ja eelkõige „uus mõtlemine“ Nõukogude välispoliitikas. Gorbatšovi väljaöeldud Euroopa ühiskodu mõte oli ajalooliseks murranguks Venemaa eneseotsingutes (kuivõrd Nõukogude Liitu saab Vene pärandiga seostada) ja tähendas siirast püüdu pöörduda tagasi Euroopasse selle mõiste tsivilisatsioonilises tähenduses. Kuid Kesk-Euroopa vabanemine 1989. aastal ja Saksamaa ühinemine 1990. aastal purustasid Gorbatšovi visiooni. Enam ei saanud olla juttugi kapitalistliku ja sotsialistliku mudeli ühtesulamisest uueks tsivilisatsiooniks. Aastatel 1986–1987 püüdis Eesti NSV uut mõtlemist igati toetada. Niisuguse suuna eesmärk oli avada end läänemaailmale, kasutades ennekõike eesti pagulasi, kuid esialgu tuli leppida peamiselt Ida-Euroopaga suhtlemisega, mida Moskva lubas ja isegi nõudis.

1988. aasta algusest on märgata Eesti NSV „diplomaatia“ elavnemist, suhete tunduvat tihenemist lääneriikidega, ning siinkohal ei saa ENSV nomenklatuuri ja aparaaditöötajate tegevust alahinnata. Näiteks Uus Hansa liikumise raamides lubati 1988. aastal Kölni päevadele täieõiguslike liikmetena ka Tallinna, Tartu ja Pärnu delegatsioon. Moskvale põhjendati seal osalemist ennekõike propagandavajadusega. 1990. aasta märtsis asusid Balti riikides ametisse uued valitsused, kes ei olnud NSV Liidu Välisministeeriumi töös osalemisest enam huvitatud. Selle asemel asuti arendama enda sõltumatuid välisministeeriume, kuigi veel 1991. aastal ei olnud Balti riikidel mingitki kindlust, et keskvõim tugevama õigusega (liidulepingu alusel) ikkagi välispoliitikas juhtohje ei haara.
Viimasel ajal on keelefilosoofias hakatud arvesse võtma keele eetilist ja poliitilist mõõdet. Keelefilosoofid töötavad selle kallal, et mõista vihakõnet, poliitilist manipuleerimist, propagandat ja valesid - ja sealjuures pole keskseks mõisteks enam semantiline sisu, vaid implikatuur, kohandamine ja kõneteod.

Jennifer Saul keskendub (tlk Riin Kõiv) koeraviledele, mis toimivad üsna sarnaselt mitmetähenduslikkuse ärakasutamisega. Koeraviled võivad olla avalikud või varjatud ning kummaski kategoorias võivad nad olla kas kavatsetud või kavatsemata. Avalikud kavatsetud koeraviled on kodeeritud, peidetud sõnumid, mis on mõeldud üldise publiku vaid mingile kindale alamrühmale. Varjatud kavatsetud koeraviled on sellised, mida inimesed koeravilena ei teadvusta. Aga vägagi tihti võivad kuulajad koeravilet tahtmatult korrata — ja kordavadki. Seda laadi lausungeid kutsub autor kavatsemata koeraviledeks. Ka kavatsemata on neid võimalik edasi anda nii, et neil on sama toime mis algsel, kavatsetud koeravilel. Kuna nad suurendavad märkimisväärselt algse koeravile haaret, ristib autor need „võimendavateks koeraviledeks“. Olemasolevad keelefilosoofilised käsitlused saavad päris hästi hakkama avalike kavatsetud koeraviledega, kuid varjatud kavatsetud koeravilede mõistmine on oluliselt raskem ülesanne. Autori ettepanek on selline, et varjatud kavatsetud koeravilesid tuleks mõista varjatud perlokutiivsete tegudena. Perlokutiivseteks kõnetegudeks peab ta lausungeid, millel on teatud kindel mõju, ja varjatud perlokutiivseks teoks nimetab ta tegu, mis ebaõnnestub juhul, kui kavatsetud perlokutiivne mõju kavatsetuna ära tuntakse. Kavatsemata varjatud koeraviled iseenesest ei ole perlokutiivsed teod, kuivõrd koeravilega, millest kõneleja ise pole teadlik, ei ole seotud kõneleja kavatsust. Järelikult pole siin võimalik rääkida kõneteo ebaõnnestumisest sel puhul, kui kõneleja kavatsus ära tuntakse. Selle versiooni järgi on kavatsemata varjatud koeraviled lihtsalt kõneteod, millel on iseäranis kahjulikud kavatsemata perlokutiivsed mõjud. Need koeraviled on iseäranis salakavalad: lausudes teadmatult kavatsemata varjatud koeravilesid, on inimesed muudetud suuvoodriks ideoloogiale, mida nad ise heaks ei kiida.

Linnar Priimägi analüüsib surma- või õigemini, surematuseteemat kunstis ja kirjanduses kolme näite varal: Saksa kunstniku Hermann Kaulbachi (1846–1909) maal Mozarti viimsed hetked, Goethe ja tema Faust ning Ibseni tegelane Hedda Gabler samanimelisest näidendist. Kaulbachi maalil on helilooja nõrkedeski kaunis kui keerub, mis on avalik, varjamatu vale. Tegelikult suri põletikust pundunud Mozart pimedas ja külmas toas üksinduses, vaesuses ja viletsuses. Aga see heakodanlik idülliline žanrimaal peegeldab hoopis autori enda, väikese inimese protesti koletu surma vastu! Goethe kaheosalises tragöödias esineb surm täiesti ebapoeetiliselt. Professor Fausti enesetapukatse stseenis „Öö“ tuleneb jõuetust resoneeringust, mitte ei lähtu mingist erakordsest hingeimpulsist. Ka Gretcheni surmas puudub suurus, sest tema saatuseks on ärateenitud kohtuotsus. Surmast kõneleb Goethes jurist kuni lõpuni ja tema vahekord surmaga jäi lõpuni platooniliseks. Ta läkitas maailmale oma viimsed sõnad kirjalikult. Ning ainus äratuntav aabe selles mitmeid kordi näpuga õhku veetud lauses oli W, tema nime Wolfgang esitäht. Ta justkui allkirjastanuks oma surematuse. Ibseni näidendi finaalis tiivustub Hedda Gabler mõttest, et saavutas fataalse naiseliku mõju Ejlert Løvborgi üle — korraldades oma kunagisele armastatule vabaduse ja julguse, surma ning ilu triumfi. Paraku selgub, et üllast enesetappu ei toimunud, püstol läks kogemata lahti ning kuul tabas õnnetut Ejlertit kõhtu. Kõhtu tulistada on madal ning ilutu, koguni inetu, „naeruväärne ja jõle“, nagu Hedda Gabler nendib. Näidendi lõpuks laseb ta enda ise maha. Ta valib „ilusa surma“ — tulistab endale meelekohta. Vaba inimene võib ise valida, milliseks kujuneb tema elu epiloog! Surma ilu seisneb tema aristokraatlikkuses, kangelaslikkuses, mis õilistab igasugust romantikat. Muidugi tapavad ennast ka plebeid — aga nemad tapavad end hulgi ja labaselt.

Teel mikromaailma sügavusse purunes teadlasi aastatuhandeid toitnud müüt aatomite jagamatusest ning sai selgeks, et looduse heldeim kink on kahtlemata tibatillukesest aatomist pärinev hiiglaslik energia. Sellest, kuidas sai võimalikuks energia selline vabastamine, millele järgnes aatomipommi loomine, räägib käesoleva artikliga algav Taivo Liiva kolmeosaline sari „Tillukesest aatomist tuumapommini“. Selles tutvub lugeja tuumafüüsika põhitõdede avastamislooga, taustaks ajaloolis-poliitilised sündmused, mis kogu seda arengut oluliselt mõjutasid. 1911. aastal avastas Ernest Rutherford aatomituuma ja selle avastusega sai alguse uus teadusharu — tuumafüüsika. Aatomiuuringute Euroopa maastikul domineerisid kolm keskust: Cambridge, kus mikromaailma saladusi muugiti lahti kogenud E. Rutherfordi taktikepi all, Kopenhaagen, mille vääramatu prohvet Niels Bohr tegi oma kodulinna füüsika kaudu sama kuulsaks, nagu see oli juba Carlsbergi õlle tõttu, ning vaikne biidermeierlik ülikoolilinnake Göttingen, kus kuulus kolmik Max Born, James Frank ja David Hilbert seedis kohemaid läbi iga uue avastuse, mis oli tehtud Inglismaal ning läbi jahvatatud ja õigesti ära seletatud mõttetalgutel Kopenhaageni „katlas“. Järjest enam hakkas nihkuma esiplaanile aatomituuma siseehitus, sest selle senine puudulik mudel sai piduriks tuumafüüsika edasises arengus. Maailma juhtivate tuumafüüsikute viljakaimaks kasvulavaks kujunes möödunud sajandi algul kahtlemata Göttingen, millele omast akadeemilist vaimu kirjeldatakse ka käesolevas artiklis.

Ravimite rahvapäraseid nimetusi hakkas ühena esimestest korjama kirjanik Oskar Luts, kelle sünnist möödus tänavu 130 aastat. Märksa põhjalikumalt võttis selle töö ette proviisor Rudolf Wallner, kellelt 1929. aastal ilmus käsiraamat Eesti rahvarohtude sõnastik. Arvi Liivale, kes on erialalt keemik, torkas silma, et sõnastikus sisalduvate rahvapäraste nimetuste taga peitub ka hulk puhtkeemilisi aineid ja elemente. Need ongi ta Wallneri sõnastikust välja otsinud ning lisanud tänapäevase ametliku keemilise nimetuse. Huvitaval kombel on nimekirjas ka rohkesti mürgiseid ja söövitavaid aineid, mida polnud kuidagi võimalik ravimitena ega nende komponentidena kasutada. Selgub, et sajand tagasi töötasid apteegid tänapäeva mõistes ühtlasi kodukeemia kauplustena, kust sai vahendeid nii kahjurite tõrjeks kui ka näiteks metallesemete puhastamiseks. Veel üks apteekide funktsioone oli öösel konvendis pidutsemise lõpetanud korporantidele lisamärjukese pakkumine. Edasi arutleb autor sageli väga värvikate rahvapäraste nimetuste päritolu üle. Mõned neist olid nime saanud avastaja või kasutuselevõtja järgi (nt Glauberi sool), teised saksakeelse nimetuse järgi, mida oli suupäraseks lihtsustatud (nii muutus soolhape ehk Salzsäure saltseriks), kolmandad mõne välise tunnuse (vasksulfaat — sinine silmakivi), maitse (glütserool — magus õli) või toime järgi (naatriumbromiid — ehmatuse pulber).

Mait Rungi tõdeb, et kahjuks ei peeta juhtimisteadust tihtipeale tõsiseltvõetavaks teooriaks, kuigi nõudlus pädevate juhtide järele on ühiskonnas pidevalt päevakorral. Ta selgitab, et selles valdkonnas muudab olukorra keerukaks juhtimisteooriate suur hulk, koondava üldteooria puudumine, asja olemust lihtsustav suundumus vaid praktilisele kogemustele, vigaste ja ebapädevate käsitluste publitseerimine. Iga juhtimisteaduse teooria kirjeldab väikest nišši, mida sobib rakendada mingis kindlas kontekstis, nagu paljud matemaatilised ja füüsikalised mudelidki. Üldteooria puudumise põhjuseks on suutmatus sotsiaalseid objekte mõõta ja neist üheselt aru saada ning võimalus neid erinevalt mõista. Kuid peaaegu niisama palju, kui on juhtimisteadust libateaduseks pidavaid põhjusi, on ka selgitavaid ja ümberlükkavaid vastuseid neile. Erinevatel teooriatel on leitud kokkupuutepunkte, kattumisi või ajaloolist järjepidevust, näiteks on ressursipõhine vaade arendatud dünaamilisteks võimekusteks. Järelikult ei ole olukord siiski lootusetu, kuigi lahendamist vajavaid probleeme jätkub küllaga.

David Kaplan (tlk Anto Unt) sõnastab järjejutuna ilmuvas, klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldatud 1989) indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn’i) vahenduseta. Siinses tekstis toob Kaplan sisse mõned oma viljakad eristused: puhaste indeksikaalide (nt ʻmina’, ʻpraegu’) ja tõeliste demonstratiivide (nt ʻsee’) vahel — viimased vajavad harilikult kaasnevat demonstratsiooni (nt žesti), esimesed aga mitte; eelteoreetilise tähendusemõiste kahe koostisosa vahel: karakter (keelereegel, nt et ʻmina’ osutab alati kõnelejale) ja sisu (see, mida öeldakse, midagi propositsiooni- (või selle osa) taolist); ning lausungikonteksti (karakter määrab igas lausungikontekstis sisu) ja väärtustusolukorra (sisu määrab igas väärtustusolukorras ekstensiooni) vahel. Ühtlasi esitab Kaplan formaalse süsteemi indeksikaalide käsitlemiseks.

Arvustuste osas võtab Janika Kronberg vaatluse Anne Valmase koostatud teose Eesti raamat välismaal 1944–2010.

Luuletustega esinevad Maarja Pärtna ja Toomas Kiho. Tekstide vahele on paigutatud Loit Jõekalda frotaažid ja digitrükid.

Toimetaja: Helen Eelrand



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: