Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes ({{commentsTotal}})

"Kaks vaest rumeenlast" Autor/allikas: Linnateater

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

 

Värske Linnateatri etenduse “Kaks vaest rumeenlast” kohta võib teatri kodulehelt lugeda hoiatust “Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki, lavasuitsu, efektvalgust ja valju muusikat”. Selle peale võib tekkida küsimus, kas liigses mugavuses süüdistatud Linnateater üritab nüüd teha midagi Von Krahli või NO99 stiilis, kas tuled plingivad epileptiliselt, kas soppa ja verd pritsib? Ei, nii radikaalseid samme ei astuta. Tegu ei ole küll tüüne neli tundi kestva suguvõsa allakäigulooga kuskil Briti saartel (“George, kas teeaeg pole juba käes?”), kuid mõningane ropendamine ja külgnevad tegevused jäävad turvalistesse piiresse.

Teiseks võib lugu teadmata pealkirja tõttu kerkida kahtlus, et tegu on päris uue tükiga värskest rändekriisist. Kuigi teatud määral puudutatakse lavastuse tekstis ka võõraviha teemat, siis see ei domineeri, näidend ilmus 2006. aastal. Üks mees ja üks naine läbivad autoga Poolat ja kohtuvad selle käigus eri inimestega. “Rumeenlased” on märksõna, mis tähistab kõiki ühiskonnast välja tõrjutud või normile mitte vastavaid inimesi.

Siin on kõigepealt oluline selgitada autorit Poola kontekstis. Dorota Masłowska on noor (sündinud 1983) autor, kes on Poolas tuntud mitmel rindel. Esmalt sai ta tuntuks romaaniga “Poola-Vene sõda valgepunase lipu all”, mis käsitles uuenduslikult poola noorte uue põlvkonna hoiakuid ja elustiili. Raamat sai palju tähelepanu, kui seda kiitis korduvalt telekas ühe talendisaate kohtunik ja müüs üle 100 000 eksemplari. Sellest teenitud rahast pani kirjastaja ilmuma ajakirja Lampa, mis koondas uue põlvkonna autoreid ja sai tuntuks mitmete peavoolu ironiseerivate üritustega nagu koduseid dressipükse kandvate meeste moeshow jms.

Masłowska on öelnud, et Poola kirjanduses ja kultuuris üldisemalt on raske ajalooline taak ja teisalt sellele järgnenud edu idealiseerimine (eks see on Eestiski tuttav nähtus) ning seetõttu tahab tema rohkem näha ja ise kirjutada neist inimestest, kes on ajakirjade esikaante asemel jäänud äärealale ning ette võtta teemad, mis on üldinimlikud ning globaalsed, mitte ei seostu just Poola ning selle ajalooga. Masłowska ütleb, et valis Rumeenia seetõttu, et esimene rumeenlaste laine jõudis Poola tema lapsepõlves ja seetõttu sai just Rumeeniast täieliku masenduse ja vaesuse sünonüüm – kuskil oli veel halvem kui oma hüperinflatsiooniga Poolas ja omal imelikul kombel oli see ehk isegi lohutav.

Eesti lavastuses on tegevus jäetud Poola ning mõiste ikka Rumeeniaks, kuigi iroonilisel kombel võiks mainida, et Eestis võiks see “Rumeenia” sama hästi olla “Poola”, sest 90ndatel oli täiesti tavaline mingi kehva asja kohta öelda “nagu poola asi”, et mitte öelda “poola sitt”, rääkimata kõigist Venemaaga seotud võrdlustest. Jah, kõik on suhteline, aga ärge seda poolakatele öelge, sest suur osa neist ei saaks sellest aru.

Dorota Masłowska on seda tüüpi autor, keda armastatakse tituleerida enfant terrible´iks. Ta on Põhja-Poolast pärit endine punkar, kes loonud mitmeid kõmulisi projekte. Muuhulgas on ta avaldanud plaadi muusikaga, mida võiks žanriliselt iseloomustada kui “Weird Al” Yankovic kohtub Tommy Cashiga kohtub Lady GaGaga kohtub Molvaania superstaari Zlad!'iga (YouTube´is on need lood leitavad esinejanime Mister D. alt). Masłowska on vahepeal lapse saanud, ära kammitud ja kaunisse Krakowisse kolinud, aga endiselt populaarne arvamusliider, kes kirjutab tihti Poola asjadest ka lääne lehtedes ja tegev mitmel rindel.

Selliseid autoreid otsib tikutulega taga iga riigi meedia, meil kedagi ligilähedast kirjanduses praegu ei ole (Kender tahaks olla, aga ei kanna välja). Kuna Poola autor, on Masłowskat palju võrreldud ka Sławomir Mrożekiga. Neid võrdlusi ei maksaks ka liiga tõsiselt võtta, aga teatud sarnased huvid on olemas, näiteks tavaliste inimeste ja erinevate imelike ametnike suhtes.

Üks Masłowska tähtsamaid kaubamärke on keelemängud ja spetsiifilise slängi kasutus. Näiteks tema teise romaani pealkiri on “Paw królowej”, mida saab tõlkida nii “Kuninganna paabulinnuks” kui “Kuninganna okseks”, ta muudab palju poola sõnade rõhke, õigekirja ja tõlgendusi, mis teeb tõlkimise keeruliseks. “Kaks vaest rumeenlast” on mängukavasse jõudnud terves reas riikides, kuid vastukaja on olnud kõikuv. Mitmel pool on märgitud probleeme tõlkega, sest tekst ei toimi sama moodi kui originaalis. Kui lugeda nii Londonis kui New Yorgis esitatud lavastuste kriitikat, siis on reaktsioonid olnud vastuolulised. Eesti lavastuse tekstis ei taju seda tasandit, et keel oleks kuidagi eriline, see on võrdlemisi tavalises eesti keeles. Kuigi vandesõnu on tavapärasest Linnateatri etendusest rohkem ja lapsega seda vaatama ei läheks, siis te ei kuule seal midagi sellist, mida ei saaks kuulda hommikuti trollis number 24 kooli minevate kaheksanda klassi tüdrukute suust.

Kuigi Masłowska näidendis on juttu ka inimese hirmust kõige võõra ees, on selle maanteeseikluse keskne teema siiski narkomaania postmodernistlike elementidega. Meenuvad Irvine Welsh ja Viktor Pelevin. Mõlemad on samuti tuntud kergelt skandaalimaiguliste enfant terrible´itena, Welshi “Trainspotting'it” saab samuti vaadata nii koomilise kui traagilise nurga alt ja Pelevini “Tšapajev ja Pustota” on Linnateatris juba ammu lavale jõudnud. Kas Linnateatri lavastus on rohkem komöödia või tragöödia? Ise ütleksin, et pigem leebe tragöödia, aga mul on mingi õnnetu oskus istuda etendusel alati selle ühe naerukajaka kõrvale, kes iga asja peale (üksi) kõva häälega naerab. Näiteks kui kõlas repliik “sellise raha eest sööb inimene isegi sitta”, siis naeris ta kohe tükk aega, nii et vats vabises.

Eestikeelse lavastuse tekst on teatud kärbetega. Kuigi tegevus on jäetud Poola, on geograafia ilmselt võõraste kohanimede tõttu pisut ümber tõstetud ja teatud nimed välja jäetud. Täielikult on aga muudetud lavastuse originaali lõpp, kust on üks oluline stseen välja jäetud ja selge lahenduse asemel jääb asi lahtiseks. Kuna etenduse käigus toimub paar olulist pööret, siis süžeed ümber jutustama ei hakka, aga üldjoontes võib öelda, et esimene veerand (lavastus ei järgi originaali ülesehitust) on nõrgem ja seejärel läheb asi paremaks.

Peaosalised Hele Kõrve ja Argo Aadli on sündmuste edenedes üha paremini teksti vaimus sees, kuigi vägisi tuleb korraks mõte, et kas me ikka peame nii paljudes etendustes nägema Aadlit purjus ja kokutava mehe rollis. Parimaks rolliks peaksin Anne Reemanni kehastatud linnaprouat, kellele tekst näeb ette vähemalt kaks tänuväärset episoodi. Lavakujunduses domineerivad majja taritud vana Ford ja lumine maastik, aga sellest täiesti piisab.

Kokkuvõttes: kas see etendus on väärt, et tõusta need 69 trepiastet Taevalavale (eeldusel, et üldse piletid saate, sest tavapäraselt on kõik väljakuulutatud etendused välja müüdud). On küll, ehkki ilmselt ei saa sellest igavest mälestust. Rohkem kui ühel korral on tunne, et siin oleks nii algtekstis kui lavastuses saanud gaasi veel rohkem lisada, lõpuks on kõik kokku ikkagi üsna tuttav ja turvaline. Kui sama tüki oleks kirjutanud USA, briti või prantsuse autor, oleks see ilmselt maailmas vähem silma paistnud. Aga see on hea, et lavale on jõudnud natuke ebastandardsem lavastus, uus nimi suurest riigist, mida suhtelisest lähedusest hoolimata tunneme küllaltki vähe.   

 

Toimetaja: Valner Valme



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: