Margus Kiis. Ruja kaunimad helid
1975. aasta osutus neli aastat varem asutatud Ruja jaoks pöördeliseks. Esimest korda hakati tegema „päris tööd”, täpsemalt kirjutati ja esitati muusikat Noorsoteatri etenduse „Protsess” jaoks. Regulaarne esinemine etenduse juures tagas ansamblile sissetuleku ja võimude suhtelise rahulolu, kuid muutus samas kiiresti rutiiniks rahutu hingega muusikute jaoks. Ruja toonast muusikat sisaldav album ilmub peatselt nii vinüüli kui CD-na.
Esimesena tüdines grupi senine absoluutne liider – pianist ja helilooja Rein Rannap. Ta otsustas rohkem pühenduda õpingutele ning kontserttegevusest ja teatritööst eemale jääda, juhtides samas ansamblit „distantsilt” siiski edasi. Pirital koos ansambliga jahil purjetades andis ta sellest mõttest ülejäänutele ansambli liikmetele teada.
Idee iseenesest polnud midagi uut. USA maineka popgrupi Beach Boys juht Brian Wilson oli nõrkade närvide tõttu samuti bändiga tuuritamisest loobunud, kuid jäi ikkagi liikmeks, heliloojaks ja produtsendiks. Küllap mõlkus Rannapil mõttes sarnane idee.
Kuid ülejäänud bänd ei olnud sugugi rahul. Rannap polnud mitte ainult juht vaid ka virtuoosne muusik, kelle klaveril oli Ruja saundis domineeriv koht. Niisiis hakati kibekähku asendajat otsima. Laulja Urmas Alender pani isegi ette klaverist üldse loobuda ja asendada see teise kitarriga. Hilisem tuntud näitleja Aivar Tommingas pidi saama Ruja rütmikeelpilli peale. Aga ühel päeval tõi Rannap proovi noore ilusa mehe nimega Margus Kappel ja uus epohh algas.
Kappel ja kitarrist Jaanus Nõgisto klappisid algusest peale väga hästi. Mõlemad olid sündinud samal aastal, seega ei kujunenud kummalgi ka teisest kõrgemat positsiooni. Kappel mängis klaverit suurepäraselt, kergelt, lennates ja oli ise samas ka väga tore poiss. Kuna uudisloominguga oli alguses veidi kitsas, lindistati autori teadmata Rannapi vanu lugusid ümber. Kuid siis puhkesid mõlemad, nii Nõgisto kui Kappel, loominguliselt õide. Kirjutati enamasti pikki, progressiivse rocki suunalisi lugusid, kuni leiti täiesti oma stiil.
Sama ajal muutus ka ansambli koosseis. 1978. aastal tuli asutajaliikme, trummar Andrus Vahti asemele teismeline, kuid siiski juba kogenud Ivo Varts ja 1972 liitunud bassisti Tiit Haagma asemele noor Priit Kuulberg. See muutis ka ansambli stiili vähem jazzilikuks ja rohkem struktureerituks.
1978. aastal pakuti Nõukogude Liidu monopoolse plaadifirma Melodija poolt Rujale võimalust välja anda plaat. See oli noil aegadel haruldane šanss, aga küllap aitas kaasa ka Rein Rannapi kuulumine ENSV Heliloojate Liitu, mis toona kureeris plaatide reliisimist Eestis. Rannapi eemale jäämine polnud õnneks ka veel väga kindel fakt. Igatahes hakkas ansambel hoolega LP jaoks lugude lindistamisega tegelema. Tekkis suurepärane koostöö Ruja liikmetest 10 aastat vanema Eesti Raadio helirežissööri Mati Braueriga, kellest sai ansambli suur austaja ja tänapäevase ametinimetusega produtsent.
Lindistama asuti uue tehnikaga Eesti Raadio stuudios, kus oli toona Eestis ennenägematu 8-realine magnetofon. Lihtne see polnud, sest väga paljud teisedki ansamblid tahtsid samal ajal selle imemasinaga salvestada. Näiteks lõi ka Tartu ansambel Fix 1978 sealsamas oma esimene täispika albumi „Värviline maailm” materjali. Niisiis läks Rujal üpris raskeks vabade stuudiotundide leidmine, pealegi tuli neil see omast taskust ka kinni maksta.
Lindistati kauamängiva plaadi jagu lugusid, mis siis et lõpuks anti välja vaid nelja looga väike EP, mis ilmus 1980. aasta alguses. Sellel sisaldusid „Põhi.Lõuna.Ida.Lääs”; „Keldrikakand”; „Laul teost”; „Üle müüri”. Suurepärased laulud aga jäid kõik alles ja neid kuulatakse hea meelega siiamaani, kusjuures miski nendes salvestuses ei viita, et tegemist on pea 40 aastat tagasi lindistatuga.
Neid Mati Braueriga koos tehtud laule iseloomustab eelkõige suurepäraste meloodiate, sisukate tekstide ja osava instrumentatsiooni kooslus ning hämmastavalt kauni, selge ja särav kõla. Kui varasematele Ruja lindistustele oli omane teatud robustsus, siis nimetatud lood on eelkõige just äärmiselt peened ja läbitöötatud. Rohkelt kasutatud 12-keeleline akustiline kitarr põimub läbi klaveri, oreli ja elektripillidega. Õigel hetkel kõlavad kellukeste helid ja muud miniatuursed elemendid. Urmas Alender on loobunud oma tavalisest teatraalsest bravuurist, laulab tundlikult ja vaoshoitult. Lood on puldist „keeratud” nii, et üldilme on lausa jahmtavalt esteetiline ja kõrva rõõmustav. Äkilisemad lood on samuti koelt peened ja suurepäraselt läbi komponeeritud. Kõik pillimehed annavad oma parima.
Ei saa päriselt öelda, et kogu kõla ja üldilme osutunuks läbinisti originaalseks. Eks eeskujusid võis olla mitmeid, kuid eriti tuleb meelde album, mis ilmus Ruja omast 8 aastat varem. See on progehiiu Genesise teine album nimega „Trespass” aastast 1970, mil grupis polnud veel Phil Collinsit ja sedajuhtis viimast aastat kitarrist Anthony Philips, suur inglise rahvamuusika huviline. Tema eestvõttel lindistati materjal, kus oli palju akustilisi kitarrie, ilusaid meloodiaid, meelolu loovaid nüansse. Ülearu populaarseks see album paraku ei saanud. Jaanus Nõgisto on väitnud, et tema polnud 1978.aastal seda kuulnud. Tõsi on ka et Genesis tuli akustiliste ktarride ja romantilises võtmes delikaatsete laulude juurde tagasi ka 1976. aasta albumil „Trick Of The Tail”. Samas oli Alenderil suur plaadikogu, milles sisaldusid progehiidude varased, pooltundmatud albumid. Ta ise oli Genesise suur austaja.
Kuidas iganes nende eeskujudega ka oli, Ruja ja Mati Braueri lindistused jäävad Eesti rocki klassikasse täie õigusega püsima. Need ei peagi olema kohutavalt populaarsed ja triumfeerima retroraadiote playlistides. Need on lihtsalt aegumatud.
1979 – 1980 kirjutasid Ruja liikmed koos Peeter Volkonski ja Olav Ehalaga muusika järjekordsele teatriprojekile, muusikalile „Johnny”. See trotslikult läänepärase nimega lavateos sai esituskordi suhteliselt vähe, kuid üliandekate inimeste kirjutatud muusika on siiani alles ja lindistatud nii Ruja kui ka teiste poolt. Mati Undi ja teiste üliteravmeelsed tekstid kõnetavad ka tänapäeval ning kokku kõlab see kõik jõuliselt ja teravalt.
Toimetaja: Helen Eelrand