Peeter Helme: kuni saab kirjutada pliiatsiga, pole vaja raisata raha tahvelarvutile
Käisin Draamateatris. Vaatasin Uku Uusbergi lavastatud Tšehhovi „Ivanovit”. See on kirjutatud aastatel 1887 kuni 1889. Võrdlemisi vana tekst seega. Aga mõjub tänapäevaselt. Nojah, muidugi – ka antiikkirjanduses on tekste, mis sobivad meie aega nagu valatult, aga küsimus polegi mitte selles.
Küsimus on hoopis selles, et kui jälgisin lavalist tegevust, näitlejate kehastatud tüüpide sebimist, püüdlusi ja traagikat, siis küsisin endalt – milline on tulevik? Mida ta toob?
Jajah, ühelt poolt võiks ta meile tuua planeetidevahelised kosmoselennud, inimesekujulised kodurobotid, energiaprobleemide lahendamise ja dodode taastamise geenitehnoloogia abil, aga teisalt – mis vahet seal on? Inimene jääb ikka inimeseks. Ikka on olemas Borkinid, kes muust ei unistagi, kui sulitempude abil rikastumisest või Ivanovid, kes ei suuda sellesse maailma kohe kuidagi sobituda. Nii et vahet pole, kas üks tšehhovlik tragikomöödia hargneb 19. sajandi Kesk-Venemaal või 22. sajandil Marsil. Alati saadab mingit osa inimestest elutunnetus, mille võtab „Ivanovis” sõnadega kokku vana ja laostunud krahv Šabelski: „Halvemat kui see, mis juba on, ei saagi tulla.”
Tegelikult muidugi saab. Kui Aivar Tommingase kehastatud krahv laval hõikus, et halvemat kui see, mis juba on, ei saagi tulla, vangutasin pead ja mõtlesin, et õndsal ajal elas ikka Tšehhonte. Ja tema krahv ka. Ei läinud poolt sajanditki mööda, kui tuli halvem sellest, mis oli.
Mis sunnibki küsima, miks kõiksugu „progressiusku” inimesed usuvad, et nende unistatud tulevik on esiteks üleüldse tulevik ja teiseks progressiivne. Kõlab segaselt? Selgitan.
Muidugi on inimlik ja ilus püüelda tänasest parema homse poole. Paratamatult ehitame aga homset tänasest. Oma tänastele teadmistele ja arusaamadele, kasutades tänaseid vahendeid. Teisiti ei saakski. Aga siis ei maksa ka manada silme ette utoopiaid. Jah, tänapäev on erinev saja aasta tagusest maailmast, aga ta on siiski tekkinud järkjärgult. Ning kiiskava klaasi ja sileda raudbetooni varjus toimiva maailma reeglid on suuresti samad, mis toonase maailma omad ja kui paneme korraks mobiiltelefonid käest, väljume elektriautodest ja unustame helendavate ekraanide maagilise maailma, oleme sama sõltuvad loodusest ja iseenda füüsilisest piiratusest nagu mineviku inimesed.
Ehk siis – võtaks nüüd rahulikult selle tulevikuga. Küll ta tuleb. Kus ta pääseb. Selle asemel, et kannatamatult niheleda, võiks elada üks päev korraga. Elada nii, et endal ja teistel on mõnus ja küll me siis kõik riburada pidi koos end ühel päeval sealt tulevikust end ka leiame. Ilma higistamata ja närveldamata.
Teine küsimus tulevikust on natuke keerulisem – nimelt miks me arvame, et tänased leiutised, mis meie elus midagi tõesti muudavad, lükkavad meid tingimata helgema ja parema tuleviku poole? Kust on võetud eeldus, et just muutustes peitub parema tuleviku seeme? Noh, muidugi – kui kasutame täna midagi, mida eile polnud või vastupidi, oleme loobunud millestki, mis kujundas eilset, siis on toimunud mõõdetav muutus. Aga siiski – vabalt on võimalik, et kutsumegi just sellepärast mingeid muutuseid esile, et luua võrdluspunkte, samas kui elukvaliteedi või tunnetuse avardumise seisukohalt on see mõttetu.
Ehk siis lihtsamalt: kuni saab kirjutada pliiatsiga, pole vaja raisata raha tahvelarvutile. See võib kõlada aegunult, aga veelkord – küll see tulevik kätte jõuab, tahame või mitte. Nii et parem on sinna mitte närviliselt trügida, vaid võtta rahulikult, üks päev korraga. Sest isegi kui homme või kahe aasta pärast on mobiiltelefonid veel ägedamad ja autod täiesti juhivabad, on inimesed selles tulevikus ikka need samad Tšehhovi inimesed, kellest mõni tahab kergelt raha teha, teine kurdab lõputu igavuse üle ja kolmas ei oska kuidagi olla. Need inimesed seal tulevikus, muide, oleme meie ise.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio päevakomm