Tiina Lokk: päris alguses ma ei arvanud, et PÖFF üldse ellu jääb ({{commentsTotal}})

Tiina Lokk tänavuse PÖFFi lõputseremoonial.
Tiina Lokk tänavuse PÖFFi lõputseremoonial. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev

Värske Teater. Muusika. Kino veergudel ilmus Donald Tombergi mahukas intervjuu PÖFFi direktori ja programmijuhi Tiina Lokiga. Jutuajamine toimus 11. oktoobril.

Kas olete praegu PÖFFi ettevalmistamisel enam-vähem graafikus?

Enam-vähem jah.

Räägi, palun, paari lausega oma meeskonnast, sellest, kuidas filmid sinuni jõuavad ja kuidas toimub nende valimine?

Mul on oma rahvusvaheline programmimeeskond ja oma skaudid Filipiinidest Hispaaniani ja  Ameerikani, Ladina-Ameerikani välja. Rahvuste poolest on see pilt kirju, on eestlased, iraanlased, filipiinlased, inglased, hispaanlane, sakslane ja venelane Igor Gouskov — maailmainimene, kes kahjuks hiljuti meie seast lahkus… Seal on inimesi, kes on minu kõrval olnud esimesest aastast peale, üldiselt ongi meie meeskonnas inimesed pigem pikaajaliselt. Oleme kokku kasvanud. Filme võistlusprogrammidesse otsides hoiame pilku peal ka n-ö poolvalmis töödel, nii et tihti teeme positiivseid otsuseid järelproduktsioonis olevate filmide põhjal. Juunist septembri lõpuni käib meie programmimeeskonna käest läbi kahe tuhande filmi ringis.  Agendid-skaudid on mulle vahefiltriks, nii et mina enam kahte tuhandet aasta jooksul ei vaata, muidu ma oleksin juba surnud. Mina olen vaadanud viimased kolm aastat umbes 700–800 filmi aastas ja nendest valitakse põhivõistlusprogrammi 17–18. Tuletan samas meelde sedagi, et meil on kolm võistlusprogrammi. On põhivõistlusprogramm, siis on debüüdid, ja sel aastal on meil esimest korda ka võistlusprogramm "Rebel with cause" ("Põhjusega mässaja"),  sinna tahame tasapisi hakata koondama ikka tõeliselt mässumeelseid filme, mis ei pruugi olla väga publikusõbralikud ei teemalt ega vormilt. Meil on ka Eesti mängufilmide võistlusprogramm, mida hindab rahvusvaheline žürii — et lisada teist mõõdet ja taustsüsteemi meie oma kodumaisele filmile ja sellele tähelepanu tõmmata.

Valiku, lõpliku otsustamise suhtes olen teinud reegli, et koos minuga peavad olema selle filmi poolt vähemalt kolm inimest minu meeskonnast. Viimased kolm aastat oleme olnud A-klassi festival ja selle aja jooksul olen avastanud — ja see on ka minu enda seisukohalt inimlik areng —, et üks asi on see, et sa tead teoreetiliselt, et inimestel on erinev maitse, teine asi on, kui seda praktikas koged. Mul pole kõigi nende aastate jooksul olnud mitte ühtegi filmi, kus skautide või programmi tiim oleks olnud ühel arvamusel. Ja see on niivõrd põnev. Kuni sinnamaani, et kui üks või teine film on meeldinud rohkem, siis need komponendid, miks ta meeldib või ei meeldi, on ka hindajate jaoks olnud erinevad. On olnud ka juhtumeid, kui minule film ei meeldi, aga teiste poolt-argumendid on nii veenvad, et film tuleb võistlusprogrammi.

PÖFF on nüüd kolmandat aastat A-klassi festival. Mida see endaga kaasa on toonud, millised perspektiivid on sellega avanenud?

See on väga oluline küsimus. Kolm aastat tagasi algas PÖFFi jaoks täiesti uus etapp, millel on ka meie regioonile varasemast hoopis suurem mõju, aga meil siin Eestis on alles nüüd hakatud sellest aru saama. Ma olen väga tänulik kultuuriministeeriumile, kes on meie selja taha asunud, ja ka Tallinna linnaga on pärast ligi kümneaastast pausi tekkinud mõnus ja avatud suhtlemine. Aga eks festivali tegemine ole muuhulgas ka üks suur lobby ja asjade selgitamine, mis on ju normaalne. See, et PÖFF on nüüd A-kategooria festival, ei tähenda, et saime oma eelmise formaadi ja tehtud töö eest medali rinda ja peaksime sellega rahulduma. Eks see kategooria värk tõi ka väga palju arusaamatusi — ühel  oli raske seletada ja teistel, kes istusid teisel pool lauda, raske aru saada, et olukord on nüüd hoopis teine; et meil on nüüd võimalus ehitada üles täiesti uus formaat ja avanevad hoopis teised võimalused.  See on nagu maja ehitamine, kus kasutad küll vanu elemente, aga tegelikult lood uue hoone. Ja see puudutab nii festivali kvaliteeti kui ka filmivaldkonna arengut laiemalt, ning samuti kohalikku majandust. Ühtki komponenti ei saa alahinnata. See kõik on tegelikult tohutult põnev ja lai maastik uute võimaluste ja vastastikuste seostega. Eelmise formaadi juures, kui me olime Euraasia festival (alates aastast 2004 võistlesid PÖFFil põhivõistlusprogrammi "EurAsia" all Euraasia filmid — Toim.), olime tubli, väga hinnatud festival maailmas; me olime väga populaarsed Aasias, me olime populaarsed ka siin, aga oma võimalustelt olime siiski üksjagu piiratud ja ses mõttes ka teist tüüpi festival, mis oli suunatud ennekõike publikule, osalt ka ajakirjandusele. Siis ei olnud vajadust ega ka võimalusi ajada taga maailma esilinastusi, rahvusvahelisi esilinastusi või üldse esilinastusi. Ja näiteks industry’t, filmitööstuse osa, nii laialdaselt, nagu me seda praegu festivali kõrvale ehitame, ei olnud ei tarvis ega ka võimalik teha. Aga praegusel ajal pole filmifestivalid enam ammugi sellised, nagu oleme harjunud varasemast nägema — üksnes kultuurilised, hariduslikud ja meelelahutuslikud sündmused. Praegu on festivalidel see osa vaid publikule suunatud, ja paljud festivalid ei ole enam isegi publikule suunatud. Näiteks Cannes — ega sinna saali  prantslane tänavalt enam eriti filme vaatama pääse.  See on juba puhtalt tööstusele suunatud festival. Sama on ka Veneetsiaga, kus filmi põhivaataja on rahvusvaheline filmitegija, levitaja, müüja jne.

See "tööstusele suunatus" kõlab nii, et tahaks küsida: kuhu kadus kunst?

Ei, see ei ole nii. Kunst on täpselt sealsamas ikka olemas. Küsimus on lihtsalt selles, et festival on  tegelikult ka aken showbusiness’i ja turule; filme ei tehta üheski riigis n-ö endale voodi alla. Tugev industry festivali juures on festivali edu ja arengu pant.  Cannes on muidugi iga kandi pealt lipulaev, seal linastuvad tavapäraselt aasta tipud, mis kõik lähevad pärast üle maailma lendu mööda festivale, kus toimuvad aasta olulisimad ostu- ja müügitehingud. Kui meie tegime enne Euraasia festivali, siis samas hakkasime sinna kõrvale tekitama ka industry, filmitööstuse, osa, aga see oli toona ikkagi selleks, et tõmmata meie oma eesti industry’t kaasa. Sest kui Eesti film läheb Cannes’i või Berliini… jah, täna on tal veidi teine kuvand juba, aga ikkagi, me oleme filmimaana nii väike, et ei suuda kogu selle tohutu massi seas suurte filmiriikidega konkureerida ostjate, tootjate ja kõigi nende kontaktide saamisel, mida meil tegelikult oleks vaja, et areneda. Ja nüüd ongi oluline tuua see network siia, kohapeale. Sest kui sa oled ta saanud siia füüsilisse ruumi, siis see tähendab juba, et inimene, kes siia tuleb, on ka huvitatud ja keskendunud meie asjadele. Ja sellele saabki juba hakata ehitama kontaktide võrgustikku meie enda tööstuse jaoks. Seda tööd olemegi kogu aeg teinud. Küll aga juhtus nii, et kuigi  eesmärk oli üks, paisus industry  osa nende aastate jooksul meie festivali juures palju suuremaks ja huvitavamaks, nii et väljapoole oli selge, et me oleme suutelised kaasa rääkima ka juba rahvusvahelise filmitööstuse arendamises ja selle trendide kujundamises. Ehk siis meis nähti potentsiaali ja anti võimalus edasi minna. Ja see oli ka A-klassi staatuse saamise üks olulistest komponentidest.

Ja millised muud komponendid aitasid jõuda A-klassi staatuseni?

Meie filmiprogrammi ühtlaselt tugev kvaliteet läbi aastate ja rahvusvahelisus, mis on meid samuti alati iseloomustanud. Neid festivale, mille programmis osaleb igal aastal 60–70 filmiriiki, pole kuigi palju ja eks see näitab ka meie võimekust kontaktide loomisel. Kui meile tehti ettepanek minna taotlema A-klassi, siis ma küsisin ju kohe, miks meie, aga mitte näiteks Göteborg, kus on väga tugev festival. Siis meile vastati, et see on liiga Skandinaavia-keskne. Ühesõnaga, tema tugevus oli momentaanselt tema nõrkus. Aga meil siin pisikeses Eestis on festivali ellujäämise võtmeks olnud kogu aeg avatus ja rahvusvahelisus. Sest see toob meile publikut ja see oli ja on ka meie missioon ja filosoofia — näidata, kui värvikas ja mitmekihiline on tegelikult filmimaailm ja et see ei piirdu ainult Hollywoodiga. Lisaks luges see, et meil pole kunagi olnud ühtegi piraatlusejuhtumit, meil on alati olnud superhästi organiseeritud festival, ka tehnika ja kõik. Isegi kui pidime mitmel aastal ehitama ajutisi filmide näitamise kohti, suutsime alati teha nii, et ei rikkunud ühtegi koopiat ära… ja kõike seda pannakse maailmas väga tähele  — nad kõik ju teadsid, millisest nõelasilmast me selle saavutamiseks läbi olime roninud.

Kui me PÖFFiga kakskümmend üks aastat tagasi alustasime, ei osanud ma tegelikult A-klassist unistadagi, ma tahtsin lihtsalt head festivali teha. Ja kui aus olla, siis päris alguses ma isegi ei arvanud, et see festival üldse ellu jääb, sest ega keegi seda siia eriti ei tahtnud, välja  arvatud inimesed kinosaalis. Muidu valitses pigem suhtumine, et see on mingi Loki eralõbu. Aga festival jäi ellu ja mõned aastad tagasi, aastal 2014 juhtus nii, et paljud filmiinimesed erinevatest riikidest ja valdkondadest tulid küsima, miks pole meie võistlusprogrammis näiteks Ladina-Ameerikat või Aafrikat. FIAPFi (Rahvusvaheline Produtsentide Liitude Föderatsioon — Toim.) reglement aga ei võimalda festivalil teha geograafiliste piirideta ja temaatiliselt piiritlemata võistlusprogrammi enne, kui talle on antud vastav õigus. Toona oli selliseid festivale neliteist. Minu toonased žüriiliikmed aga ärgitasid, et võta ja hakka seda asja ajama, tee võistlusprogramm tõeliselt suureks ja rahvusvaheliseks, tee just nii, nagu sa tahad teha.  Mina ütlesin okei, aga ega ma sel hetkel ise ei võtnudki seda kõike väga tõsiselt. Ja küsisin ka, miks siis näiteks Busan ja Toronto ei tee sel viisil rahvusvahelist võistlusprogrammi. Ja siis selgus, et vaat sellepärast ei teegi, et asjad on nii rangelt reglementeeritud, et keegi ei julge selle vastu minna. Ka näiteks Toronto, mis on väga mõjukas festival, on taotlenud A-klassi, aga siin on probleem selles, et Kanadas on see juba Montréalis. Seal on tõsised reeglid ja sa  kas oled seal sees või mitte… Samas on nii, et kuigi A-klassi on raske saada, pole sealt ka väga kerge välja kukkuda, mis tegelikkuses tähendab, et kerge ei ole välja kukkuda nendel festivalidel, mille taga on suur turg. Minusugusel on sealt väga lihtne välja kukkuda. Ma võin sellest tsentrifuugist välja lennata minutiga. Miks? Aga sellepärast, et me saime selle staatuse ka väga suure erandiga: mitte ühelgi A-klassi festivalil ei ole nii väikest turgu taga. Kui sa hakkad niimoodi võtma: Karlovy Vary, seal on taga TTehhi, Slovakkia, Sloveenia, sisuliselt Kesk- ja Ida Euroopa. Veneetsia — kogu itaaliakeelne turg, osaliselt  veits. Locarno —  veits, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa. Varssavi — sa mõtle, mis on Poola turg! Venemaa… Berliinist ja Cannes’ist ei maksa rääkidagi. Iga festivali taga on suured, mitmekümnemiljonilised turud. Ei saa ära unustada, et seal on ikkagi ka metsikud eelarved ja neid võimaldab just turu mastaapsus. Sponsorrahad on ju ennekõike seotud turu suurusega. Meie eelarve on 1,4 miljonit, Berliinis aga umbes 25–28 miljonit eurot, San Sebastianis üheksa miljonit jne. Miks nii suured eelarved? Uuringud näitavad, et sellistesse suurüritustesse investeeritud üks euro toob majandusse tagasi seitse, lisaks maine, valdkonna areng, teenusmajanduse ja turisminduse areng. Riikide- ja linnadevaheline konkurents on siin suur. Ka festivalide endi vahel käib tugev rebimine, kuigi ses osas mõeldakse väljastpoolt ka draamat rohkem juurde, kui seda tegelikult on. Tegelikult me oleme kõik kolleegid, paljud meist on omavahel kauaaegsed sõbrad ja me kõik teeme seda tööd ikkagi ennekõike selle nimel, et filmikunsti, filme ja nende tegijaid aidata, mitte ennast upitada.

Küsin nüüd hoopis teistpidi. Kas A-klassi tiitel ei ole aastate jooksul läinud ka odavamaks?

See on pigem niimoodi, et kui mõned inimesed muigavad — ja muigavad tavaliselt need, kes ise pole seda staatust saanud —, et Kairo või Goa on A-klass, siis tuleb silmas pidada, et sellel festivalil on tohutu mõju selle regiooni filmivaldkonna arengule. Iga festival on seotud oma kultuurilise eripära ja võimalustega. Igaüks neist seab ise omad eesmärgid. Ja on ka normaalne, et mõned festivalid kiiguvad natuke rohkem üles-alla. Ja see, et näiteks Moskva on praegu "all", ei tähenda, et ta ühel päeval ei võiks olla “üleval", sest meeskond on seal suurepärane.

A-klassi festivale on tänaseks viisteist. Kuhu asetub nende hulgas PÖFF? Kõik me paneme tippu Cannes’i, siis tulevad Berliin ja Veneetsia…

Esiteks, selle viieteistkümne puhul on FIAPFi loogika olnud selline, et igal suuremal regioonil oleks üks A-klassi festivali. Ja ta lähtubki sellest, mida ma enne rääkisin: filmide kvaliteet, filmitööstus, majanduslik mõju, renomee…Selle kõige saavutamiseks käib mujal maailmas tõsine pingutamine. Kõige ägedam näide on siin Busan, mis enne seda, kui festival sinna kolis — aga see kolis sinna teadlikult, Korea riigi ja valitsuse poliitika tulemusena —, oli lihtsalt üks üsna vettinud sadamalinn, aga praeguseks on sellest saanud Lõuna-Korea üks juhtiv kultuurikeskus. Ja see ongi vastus. Mis PÖFFi puutub, siis meie oleme Põhja-Euroopas, st Skandinaavias, Baltikumis, ja veel mõne SRÜ riigi jaoks, ainus A-klassi festival, see on meie regioon, ütleme siis, et Kirde-Euroopa.

Kui sa küsid paremusjärjestuse kohta, siis PÖFFi võib A-klassi festivalide seas paigutada keskele, me oleme kindlasti Karlovy Varyga ja ka Locarnoga täiesti võrreldavad… ka San Sebastianiga… see on minu, meie mänguruum, kus me peame oma positsioone kindlustama, mõtlema selle üle, milliseks kujundada oma nägu, et eristuda. Kui vaadata suuremat pilti, siis filmifestivale toimub aastas umbes viis tuhat ja kogu aeg käib ringlus, keegi hääbub, keegi tuleb. See tipp on aga kogu aeg umbes 20–25. Ja oma mõjujõu poolest on A-klassi sarnane õigupoolest ka Toronto, kus on tänaseks tekkinud väga suur mitteformaalne turg, mis on teinud temast  ühe maailma mõjuvõimsaima festivali; ja kindlasti veel Busan ja London, Rotterdam, Sundance, Tribeca.

Oled sa tundnud konkurentsi ka?

Mina? Kogu aeg tunnen. Konkurents on väga tõsine. Omal ajal oli ju filmidel ainult üks festivalikoopia ja sa pidid olema väga hea mainega festival, et see endale saada, et teha kunstiliselt tugevat programmi. Praegu oleme hoopis teisel konkurentsitasandil. Meie festivali efekt on suur, kuna tegemist on ka tohutu maineüritusega; see on osa ka riigi näost ja seda öelda ei ole liialdus. Kui sa võtad näiteks Berliini, Karlovy Vary, Cannes’i, Veneetsia, siis neid ja paljusid teisi linnu teatakse maailmas seal toimuvate filmifestivalide kaudu… Kuna filmitööstus on üks suuremaid ja rahvusvahelisemaid, siis see kõik võimendub tohutult, filme ja filmitööstust kajastavad kõik, alates professionaalsetest kuni elustiiliväljaanneteni. Kogu ajakirjanduse spekter: rääkiv, näitav, online jne. Näita mulle veel mõnda sellist valdkonda! Ja praegu on meie viimase kolme aastaga saavutatud maine selline — ja mulle meeldib seda öelda, sest see on lõbus fakt —, et kui meie president sai ametisse, siis ametliku info järgi tema CV ja vastav uudis tõlgiti ära ja leidis kajastust neljakümnes riigis, eelmise aasta PÖFFi kajastati aga kuuekümnes riigis. PÖFFi online’is jälgijaid on praegu 436 miljonit. See on väga suur arv. Eestis pole ühtegi kultuuri- ega spordiüritust, millel oleks midagi sellist vastu panna. Nii et üks asi on maine, aga sugugi vähem tähtis pole, et seda tüüpi üritus on väga suur promootor teatud majandussektoritele, nagu teenusmajandus, turism, filmitööstus ja sellega seotud loomemajanduse sidusvaldkonnad, tehnoloogia.

Kui kolm aastat tagasi A-klassi staatuse saite, kas tajusite siis ka suhtumise muutust väljastpoolt? Et astusite sammu ülespoole ja nüüd kõik hindavad…

Kui me saime selle tiitli, siis esimesel festivalil Berliinis läksin turule ja kõik plaksutasid: "Oi, kui tubli, oi, kui tubli, palju õnne!" Siis läksin Cannes’i, hakkasime küsima levitajatelt filme ja siis tegi kogu see tööstus meile tuimalt ära, et misasja, novembrikuus, kusagil Eestis, ja teie tahate teha A-klassi? Kas te olete lolliks läinud? Meie teile küll oma maailmaesilinastusi ei anna…Ja täpselt nii oligi. Nutsime Cannes’is nurga taga ühel hetkel lahinal ja ikka päris pisaraid! Sest närvipinge oli nii suur! Me teadsime ju, et kõik samas ka ootavad ja vaatavad, milleks me suutelised oleme. Ja siis jõudsime siia tagasi — täielik vaakum, mitte ühtegi filmi ei tule, ma mõtlesin, et nüüd on siis asi…, et mis me nüüd siis teeme. Aga siis hakkas tulema — filmitegijad saatsid meile oma filme otse ja läbi skautide. Meie võistlusprogrammides olid maailma- ja rahvusvahelised esilinastused. Rahvusvaheline filmiajakirjandus oli soosiv ja mis kõige olulisem, kõik filmid läksid nii või teisiti siit lendu, kõik nad leidsid oma festivalid ja müügiagendid. See oli oluline — oleks olnud jube, kui sulle usaldatakse maailmaesilinastus ja pärast sinu festivali see film enam kusagile ei liigu; midagi oleks siis ju väga valesti!

Tundsin ennast kogu selle aja nagu palja tagumikuga ahv kõrge palmipuu otsas: kõik vaatavad ja on valmis igal juhul plaksutama — nii siis, kui ta alla kukub, kui ka siis, kui ei kuku. Ja me kartsime seda esimest rahvusvahelist pressi nagu õudust kuubis, sest ma teadsin, milline pinge see on, et kas me suudame või me ei suuda… Ja kui me olime hakkama saanud ja sellest olukorrast välja tulime, siis oli muidugi tohutu rõõm. Mis oli sel kriitilisel hetkel kõige suurem tunnustus? See, et meile tulid taha filmitegijad ise, järelikult siis kõik need kaheksateist aastat olime midagi väga õigesti teinud.

See on tõesti ilus lugu. Aga kuidas saab olla, et festivali filmiturul öeldakse ühele või teisele soovijale: me ei anna teile filme? Kas see ei käi siis nii, et n-ö vahendaja tahab saada oma filmi eest teatud summa, festivali X esindaja tuleb ja ütleb: näete mul ongi siin see summa…?

Ei, see ei käi nii. Ta ütleb sulle: võta, aga maailma- või rahvusvahelist esilinastust ma sulle ei anna. Unista edasi, kui tahad, aga vaata, kui väike turg sul on. Mul on teised festivalid, mis on mulle äriliselt olulisemad, sest mul on vaja saada oma film näiteks Aasia turule… Ja tal on ses mõttes ka õigus ja siis ongi meie praeguses arenguetapis mõistlik pigem tagasi astuda ja võtta film hiljem kõrvalprogrammi. Meil on tegelikult rahvusvaheliste levitajatega väga head suhted. Praegu on paljud neist juba hakanud meie jaoks filme kõrvale panema just meie võistlusprogramme silmas pidades ja see on hea märk. Järelikult on nad hakanud usaldama ja uskuma, et suudame tõusta Eesti ja Balti turust kõrgemale ja kaugemale. Kõiki barjääre on võimalik murda ja painutada. Peab tundma reegleid ja seda, kuidas rahvusvaheline filmitööstus toimib, mida ta vajab. Kõik nõuab aga aega ja raha, kohalikku toetust. Head maja ehitatakse hoolega ja kaua.

Ja sel majal on siis n-ö mitu korrust ja tuba?

Just.

Puudutasime ka esilinastuste teemat. Kuidas sellega on?

Võin selle kohta öelda, et minu ainuke probleem on rahakott. Teeme praegu festivali sama eelarvega, nagu tegime vana formaati. Areng on aga kolme aastaga olnud tohutu, ja kui veel eelmisel aastal olime nagu katsetuste polügoon, siis sel aastal on juba nii, et levitajad saadavad meile esilinastuseks filme. Ja see on alles kolmas aasta uute reeglite järgi, uues formaadis. Varem arvestasin endamisi, et sinna, kuhu tegelikult jõudsime kolme aastaga, jõuame vast viiega… Meie väliskülaliste arv on kolmekordistunud, ehitame uusi osakondi ja loome uusi sektoreid: Storytek, Creative Gate.

Põhivõistlusprogrammis ja ka debüütide võistlusel on peamiselt maailmaesilinastused. Aga laiemalt võttes, kui praegu on meie eelarve umbes 1 400 000, siis selleks, et PÖFF saaks uuele astmele liikuda, oleks meil vaja ligi kahte  miljonit. Siis hakkaks festivalile ka mujalt raha tagasi tulema. Kui mul õnnestuks siia tuua Ameerika ja Euroopa A-kategooria staarid, sa ei kujuta ettegi, kuidas sellega koos läheks õitsema ka turismimajandus. Sest selle peale on ehitatud suured kultuurikeskused Cannes’is, Veneetsias, Busanis… Vaata näiteks Cannes’i, terve linn elab selle kontseptsiooni peal, et vaat siin on see täht käinud, seal on teine täht käinud. Rääkimata sellest, et kui investeerida filmimaailma tippudesse, olgu need siis näitlejad, režissöörid, produtsendid vms, siis selle peale tuleb kokku juba väga palju neid professionaale, kes ise maksavad, jättes nii oma osa meie majandusse. Cannes’is on igal aastal kohal umbes viiskümmend tuhat inimest, noh, meil oleks mõistlik piirduda viie tuhandega. Eelmisel aastal oli meil see arv tuhat millegagi.

Aga see kõik nõuabki raha, ja mitte vähe. Meie eelmisel aastal omamoodi ka prooviks tehtud rahvusvaheline esikas koostöös Sony Classicuga läks meile maksma 70 000 ja tegemist ei olnud ei suure filmi ega ka suure staariga — tõsi, film oli küll Oscari nominatsioonis.

Filmitööstusest veidi juba rääkisime. Küsin nüüd siia vahele, kas kunsti ja kommertsi eristus on veel filmikunsti puhul üldse oluline teema?

Mingil määral on küll oluline teema. On ikkagi väga selgesti eristuvat autorikino ja on filmid, mis on tehtud laiale vaatajaskonnale. Kuigi mina ei tõmbaks sinna vahele ülemäära jäika joont, nagu teevad mõned filmikriitikud. Sa mine näiteks Venemaale ja vaata, kuidas seal filmikriitikud kommertskino sõimavad. Ütleme siis nii, et ma olen vist juba liiga rikutud sellest ettevõtlusest, rahvusvahelisest filmitööstusest ja selle nõudmistest. Suur osa kriitikuid vaatab filme ja nad ei tea eriti, kuidas toimib filmimaailm, tööstus, levitajad jne. Mõneti on selline lähenemine õige, aga samas siiski ka piiratud. Ei saa tõmmata nii jäika piiri kommertsi ja autorifilmi vahele, vähemalt mitte Euroopas. Aga võtame Hollywoodi, Indias Bollywoodi… või ka Prantsuse filmikunsti teatud osa, suured filmitööstusriigid, kus toodetakse igal aastal mitusada filmi ja kus on suured eelarved. Seal on omad tipud nii suurte kassahittide kui ka autorifilmide osas. Kommertsi mõiste on määratlemata. Kassahitt võib olla ühtaegu ka väga tugev autorifilm, iseasi on tema kunstiline kvaliteet. Euroopas on piir kunsti ja kommertsi vahel väga habras, sest siin on autorifilmi alge niivõrd tugev ja see kumab läbi ka kõige suurematest kommertsfilmidest. Kui võtame näiteks Prantsusmaa või Taani… No Taani võttis kunagi viisteist aastat tagasi, vahetult pärast Dogmat, või õigemini isegi kusagil Dogma keskel suuna, et tema tahab nüüd siseneda suurde filmibisnisesse. Ja siis mindi ja hakati tegema seda ameerika mudelit — sellist kolme-takti-stsenaariumi, nagu mina seda nimetan. See on selline naljakas asi: sa võid võtta kella ja hakata mõõtma, kuidas kõik on täpselt välja arvutatud — kui pikk on sissejuhatus, kus on keskmine arendus, kus on lõpp ja kus on kulminatsioon. Võta kell ja hakka mõõtma!  Eks igaühel ole erinevad teooriad, aga minu arusaam on, et siit hakkabki tööstus ja tööstuslik tootmine pihta. Sest tööstusega on ju niimoodi, et seni, kuni sa oled teinud vaid ühe konservikarbi, on see kunst, aga kui sa teed neid sadu tuhandeid, siis see on juba tööstuslik tootmine. Ja filmiga on mõnes mõttes sama lugu. Kui sa võtad selle ühe mudeli ja hakkad seda n-ö treima, siis jah, mingil määral mahub sinna veel ka kunst sisse, aga seetõttu on ka too piir kunsti ja kommertsi vahel väga õhuke. Aga see mudel on tegelikult  ameeriklastel ja venelastel omal ajal välja arvutatud vastavalt vaataja vastuvõtuvõimele, tugevasti seotud psühholoogiaga, teaduslikult igati läbi mõeldud. Euroopa filmikunst tervikuna… iga kord, kui ma alustan oma n-ö maailmaturneed, hakates vaatama filme erinevatest riikidest, ohkan ma sügavalt, kui Euroopani jõuan. Euroopa on muutunud nii, et kuigi ta ei ole otseselt ameerika vabrik, on ta ikkagi võtnud endale  aluseks ameerika valemid ja mudelid. Kusjuures raha jagamise süsteem on Euroopas väga fondipõhine, sinna rahajagajate laudade taha ei satu aga alati just kõige õigemad inimesed, kes oskaksid stsenaariumi lugeda ja seda ka filmina näha. Aga selle "kolme-takti-laulu" juures on tal ju jube lihtne rütmi hoida. Sellega on nad Euroopa filmid nii ära nivelleerinud ja igavaks teinud. Euroopa filmis napib värsket õhku ja riskijulgust.

Sellise mustri puhul on ka selge, et kui nüüd keegi tahaks hakata tegema filmi hoopis ootamatus võtmes, nii et vähemalt teoreetiliselt võiks sündida midagi originaalset, nagu näiteks kuuekümnendatel oli prantsuse uus laine, siis selline stsenaarium ei läheks läbi.

Ei läheks, sest ta lihtsalt ei mahu selle kolme takti alla. Ta praagitaks välja stsenaarses etapis. Fellini filmi "8 ja pool" stsenaarium ei läbiks ühegi rahastamisfondi kadalippu.

Ei vasta ootustehorisondile?

Just. Ja väga palju autorikino stsenaariume on pigem skeemid, kuna autoril, stsenaristil-režissööril pole ju vaja iseenda jaoks oma filmi väga põhjalikult paberile panna. Fondide bürokraatia aga tahab saada selgelt loetavat paberit.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: