Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena ({{commentsTotal}})

Igor Uibo
Igor Uibo Autor/allikas: Harri Rospu

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

Oled üks väga huvitava taustaga mees, sündinud Pariisis ja elanud suurema osa oma elust Prantsusmaal. Samas oled öelnud, et oled eestlane ja jääd eestlaseks. Mis sind Eestiga nõnda seob?

Ma tunnen end eestlasena. Mu ema oli eestlanna ja juba viieselt rääkisin ma ka eesti keelt. Ema oli tantsija ja viibis sageli välismaal ringreisidel ja mind kasvatas väiksena Eestis tädi. Meie pere oli väga isamaaline. Mul on sellest ajast jäänud hästi meelde ütlus, et niikaua, kui on alles üks põlvepikkune eesti poisikene, ei kao Eesti rahvas. Kui põgenesime emaga Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Berliini, olin kümne-üheteistkümne aastane. Kirjutasin Eesti ohvitserile Alfons Rebasele, et soovin ka tulla Eesti eest võitlema. Rebane vastas, et ma olen veel liiga pisike, et mul on vaja oma ema eest hoolitseda ja kasvada tubliks eesti meheks. 1975. aastal oli mul üle pika aja võimalus taas Eestisse tulla. Mind valdas siis eriliselt õrn tunne — olin jälle oma kodumaal! Loomulikult olen oma elus saanud palju Prantsusmaalt; mind on kujundanud prantsuse kultuur, nii et tunnen end väga sügavalt prantslasena, aga samas ka väga sügavalt eestlasena. Minu juured on siin.

Ka Prantsusmaal olles elasid sa väga eestimeelset elu, olid kursis Eesti kultuuriruumi ja poliitikaga.

Kõik tuli mulle ju koju kätte. See algas aastail 1973–1974, kui mulle hakati ühtäkki saatma väliseestlastele suunatud nädalalehte Kodumaa. See oli propagandaleht, mis pidi näitama, kui hiilgav on kõik Nõukogude Eestis, ent samal ajal andis see siiski siin toimuva kohta palju infot. Kodumaad saatis Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing (VEKSA). Neil ei olnud võimalik muidugi kõigest otse kirjutada, ent ka see, millest nad ei kirjutanud, kõneles palju! Aastal 1975 kirjutasin ise ajalehele Kodumaa ja küsisin, kas neil on võimalik kutsuda mind üldlaulupeole. Mulle saadeti kutse, mis ootas mind Helsingis Nõukogude Liidu konsulaadis. Seal sain viisa poolteise tunniga, selle asemel et oodata kuude kaupa või üldse mitte viisat saada, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksin läinud läbi Nõukogude Liidu konsulaadi Pariisis.

Eestis sain kokku paljude kultuuriinimestega, ka näiteks Lennart Meriga, kes oli tol ajal Kirjanike Liidu esimees ja kellega meil tekkis väga hea suhe, ja Juhan Viidinguga. Samuti oli mul siis võimalus sokutada Andres Mustonen Rivolet’ vanamuusika festivalile Prantsusmaal. Kõik see tõi mulle palju uusi tutvusi ja mul tekkis hea side Eesti kultuuriruumiga. Mulle hakati saatma ajakirju Vikerkaar, Teater. Muusika. Kino, Looming ning ajalehte Sirp ja Vasar. See süvendas minus veelgi eestluse tunnet. Kuna mu eesti keel oli 1975. aastal 7. klassi õpilase oma, aastast 1944, siis lugesin tihti kõik, mis mulle saadeti, kaanest kaaneni läbi, et omandada uut eesti keelt. Emakeele säilimise eest võlgnengi tänu oma emale. Me rääkisime omavahel ainult eesti keeles. See oli meie kokkulepe — emakeel ei tohi kaduda! Vahel kõnelesime osalt eesti, osalt prantsuse keeles, nii et kokku tuli üks paras „puder ja kapsad”, aga me saime väga hästi aru, mida teine öelda tahtis.

Ei saa jätta mainimata, et oma armastuse Eesti vastu oled sa pärandanud ka oma poegadele.

Minu mõlemad pojad on Eestisse väga kiindunud. Neile meeldivad väga nende eesti nimed — vanema poja nimi on Kalevi-Olivier-Hamlet ja noorema Marti-Jérōme-Ilmar. Neile meeldib ka väga Eestis käia. Minu pojad on muusikud ja on andnud siin ka mitmeid kontserte nii oma džäss-, metal– kui ka vanamuusika ansambliga. Vanamuusika ansamblile andsid nad nime „Tormis”, et avaldada austust Veljo Tormisele. Kui nad kuulsid esimest korda Tormise „Raua needmist”, jäi neil suu imetlusest ammuli. Regilaul ja rütmid, mis on soome-ugri rahvaste ürgmuusikas, on mu poegadele suurt mõju avaldanud, iseäranis nende vanamuusikale, mille esitamine on nende põhitöö. Ja ma olen rõõmus, et mu pojad on avastanud minu kaudu ka eesti nüüdismuusika.

Kuidas juhtus, et sa viisteist aastat tagasi end taas püsivalt Eestiga sidusid ja nüüd igal aastal neli-viis kuud Eestis veedad?

Mul oli mitu sihti — leida endale siin elukoht, et olla Eestiga rohkem seotud; tuua Eestisse prantsuse kultuuri, mida minu meelest tuntakse siin liiga vähe, palju vähem kui näiteks inglise kultuuri; ja olla jälle eestlane. Ma olin väga uhke sel päeval, kui sain esimest korda kätte Eesti passi. Mulle oli oluline kaotada mõra, mille sõda oli tekitanud. Nüüdseks olen selle mõra ilusti ära pahteldanud ja ülegi värvinud. Ma olen rõõmus, et mul on Eestis palju sõpru ja sugulasi, tegevusi, mis mind siin ärksana hoiavad, ja võimalus siia tuua nii prantsuse kultuuri kui ka vastupidi — viia eesti kultuuri Prantsusmaale.

Tõesti, sa oled olnud ka omamoodi eesti kultuuri agent Prantsusmaal ja kui mõni eestlane satub Elsassi, leiab ta seal endale suurepärase tee- ja kultuurijuhi.

See on minu kohus — olla teatud määral vahendaja. Nagu ütles mu ema: kui sulle on midagi antud, siis anna seda edasi.

Mul on olnud palju võimalusi kutsuda eestlasi Prantsusmaale. Näiteks kümme aastat toimus Elsassis Colmari linna ümbruses jõuluturg, kus saime korraldada ka kultuuriüritusi. Ma käin alailma prantsuse kultuurikorraldajatele peale ja soovitan ühte või teist artisti esinema kutsuda. Mu pojad on samal lainel. Näiteks Kalevi on kutsunud mitmeid kordi ansamblit Phlox džässifestivalile, mida ta korraldab.

Sul on justkui kaks rahvust ja kodakondsust, ent kultuurihuvi poolest on su ampluaa hoopis lai. Sinu sügavamateks huvideks on kunst, muusika, teater, kirjandus ja tants, neil kõigil on su elus väga tähtis koht.

Seda nõudis juba minu elukutse. Ma olin ajakirjanik ühe Ida-Prantsusmaa päevalehe toimetuses ja minu alaks oli sealsete kultuurisündmuste ja -tegevuste kajastamine, iseäranis tantsu- ja teatrikriitika kirjutamine, ning seda enam kui kolmkümmend viis aastat.

Kultuur on mulle vajalik nagu õhk. Näiteks ma vajan muusikat! Muusika paneb mind reageerima. Ma võin kuulata niihästi džässi, vanamuusikat kui ka metal’it, ent selles peab olema jõudu. Paar viimast aastat naudin ma kõige rohkem vast barokkmuusikat. See võlub mind, see on nagu narkootikum. Ma võin olla väsinud, aga kui kuulen head muusikat, tunnen end kohe paremini. Muusika on väga hea teraapiavahend.

Kui mõtlen su kodule Eestis ja Prantsusmaal, siis ütleksin, et sa vajad ka kujutavat kunsti. Ka kunstimaailmas on sul ilmselt omad lemmikud, keda sa jälgid ja kelle looming sind kütkestab?

Mul on kergem rääkida sellest, mis mulle kunstimaailmas ei meeldi, kui sellest, mis meeldib. Suurest osast tänapäeva kunstist ei saa ma lihtsalt aru, ei mõistuse ega tunnetega. Sellised kunstnikud nagu näiteks Jackson Pollock ja teised Ameerika koolkonna esindajad ei puuduta mind. See-eest meeldib mulle väga abstraktne ja sürrealistlik kunst.

On mitmeid flaami ja saksa kesk- ja renessansiaegseid kunstnikke, kes mind huvitavad, nagu näiteks Albrecht Dürer või Jan van Eyck. Eriti meeldib mulle graafika, näiteks Pierre Soulages, üheksakümne nelja aastane prantsuse graafik. Alati, kui mul on mõni tervisehäda, mõtlen endamisi: ära virise, mõtle Soulages’i peale! Tema töödes on mingi tohutu jõud, energia, mis neid läbib ja vaatajat endasse haarab. Tihti on tema töödes üks koht, mis on jäänud värviga katmata, sealt tuleb justkui valgust ja tekib painav tahtmine teada, mis seal taga on. Õige kunst peab rebima soolikad seest välja.

Mul on vajadus astuda justkui maali sisse. Hea kunstitöö on nagu uus planeet, miski, mida ma ei tunne ja mille ma omastan, võtan endasse, vajudes ise samal ajal sinna sisse. Mu kujutlusvõime peab hakkama kahesajaprotsendilise kiirusega tööle. Maastikumaalid ja linnavaated mind absoluutselt ei huvita — mul on vaja minna realismist kaugemale.

Ajakirjanikutöös oli sinu põhiteemaks tantsu- ja teatrikriitika. See on omaette huvitav fenomen, et ühel päevalehel on reporter, kelle eriliseks ülesandeks on jälgida tantsu ja teatrit.

Eks ma pidin tegema ka kõike muud. Kui põllumajandusreporter oli puhkusel või ei olnud parasjagu kohal, võidi mind saata näiteks Elsassi kartulikasvatajate aastakoosolekule, kus pidin samuti olema piisavalt pädev, et pärast keegi ei ütleks: mis loll see küll nende koosolekule saadeti?!

Tantsuga seob sind aga midagi hoopis enamat?

Võib-olla seetõttu, et mu ema oli tantsija, tekkis mul tantsuga eriline side. Kui ma 1960. aastatel ajakirjanikuks hakkasin, vajas meie leht tantsukriitikut. Tantsust kirjutas tol ajal muusikakriitik, kes paraku rääkis rohkem muusikast kui sellest, mida ta laval nägi. Tants on siiski tants ja muusika on muusika! Sel ajal nägin rohkem klassikalist tantsu. Ent 1980. aastatel toimus Prantsusmaal fantastiline nüüdistantsu plahvatus. Klassikaline ja moderntants olid stagneerunud ning oli tekkinud vajadus millegi uue järele. Tol ajal oli palju koreograafe, kes käisid Ameerikas, õppisid näiteks Cunninghami juures ja tulid tagasi uute ideedega. Paari aastaga kerkis esile ligi nelikümmend koreograafi, kellel oli järsku midagi huvitavat öelda. Mõned neist on väga tuntud, nagu näiteks Dominique Bagouet, Jean-Claude Gallotta, Daniel Larrieu, Maguy Marin, Mathilde Monnier ja Angelin Preljocaj.

Nüüdistants hakkas mind väga huvitama. Käisin tihti Pariisis, et võimalikult palju näha ja end kursis hoida. Ka Ida-Prantsusmaal oli nüüdistantsuelu tihe. Sealsetes loomekeskustes oli korralik nüüdistantsu programm. Mul polnud võimalus mitte üksnes näha, vaid ka intervjueerida, näiteks Pina Bauschi, Carolyn Carlsonit, Maurice Béjart’i ja paljusid teisi. Kõik need kogemused ja nii laval kui teles nähtu said pagasiks, et hiljem lugeda Eesti tantsukõrgkoolides nüüdistantsu ajalugu.

 Mis on tantsukriitikas sulle oluline?

Tantsukriitik on oluline vahendaja. Ta on publiku abiline, selgitaja, kuhu tantsulavastus püüdleb ja mida soovib edastada. Ta on vahendaja ka nende jaoks, kes on laval. Kriitiku töö ei ole öelda „meeldib-ei meeldi”, vaid analüüsida, mis toimis, mis mitte ja miks. „See on hea sellepärast, et…”, „see ei toimi sellepärast, et…” Ma olen vahel olnud mõne lavastuse vastu karm, isegi väga karm, ent ometi on mul koreograafidega hea läbisaamine, sest see, mida ma olen kirjutanud, on pannud neid mõtlema. Minu kirjutised on aidanud neil edasi minna ja see on kriitiku töö. Ent üks asi on veel äärmiselt oluline — kui kriitik lubab endale kritiseerida teiste inimeste loomingut, peab ta kõvasti tööd tegema, et end harida ja kursis hoida. Ma käisin vaatamas paljusid etendusi, et teada, mis toimub, mida laval tehakse. Samuti lugesin raamatuid ja ajakirju. Kriitik peab nägema vähemalt sama palju vaeva kui koreograaf, kes on mitmeid kuid loomeprotsessis, et tuua lavale töö, millel midagi öelda on.

Ent mis on tantsuetendust vaatama minnes tähtis sellele Igorile, kes ei ole tantsukriitik?

Tähtis on see, et koreograaf ja tema teos mind üllataksid. Ma tahan näha lavastusi, mis mind rikastaksid. Kõige hullem on tunda etendusõhtult lahkudes, et olen selle aja kaotanud, et midagi uut ei sündinud! Kuni ma tantsumaailma alles avastasin, üllatas mind kõik. Minu viga on see, et ma olen liiga palju näinud. Mida aeg edasi, seda kriitilisem ma olen. Kui ma tean, mis mind ees ootab, võin sama hästi ka koju jääda.

Kunstis, olgu siis tantsus, teatris või kujutavas kunstis, on imeline see, kui mingil hetkel sünnib midagi erilist. Kui vaatan etendust teatud päeval ja just seda etendust ja sellel konkreetsel päeval, mitte ühelgi teisel, siis võib hakata miski elama, tõeliselt elama. See kestab võib-olla kolmkümmend sekundit, aga see on midagi võimsat, samas ka ängistavat! See ongi see, mille pärast ma armastan kunsti. Kui keegi küsib, miks ma teatrit teen, vastan irvitades, et ma tahan olla jumal, keegi, kes loob. Erilised hetked, mida ma olen vaatajana läbi elanud, on harvad, ent see-eest ülendavad.

Saad sa tuua välja mõne lemmikkoreograafi või lavastuse, mis on olnud sinu arvates fantastiline?

Mõne koreograafi puhul võib olla raputav üksainus lavastus ja teised mitte sugugi. Võtame näiteks sellise tuntud koreograafi nagu Maurice Béjart. Tema „Kevadpühitsus” oli suur elamus ja tal on teisigi lavastusi, mis võtavad hinge kinni. Samas on tal lavastusi, mis ajavad haigutama. Eriti tema viimased. Probleem on selles, et ta kordab ennast. Ta ütleb ikka ühte ja sama. Béjart on muidugi ka ise kommenteerinud, et ta on teinud oma elus vaid üheksa tantsuteost. Kõik ülejäänud on nende üheksa koopiad.

Hilisemal loomeperioodil püüdis ta oma töid ka liiga palju filosoofiliselt põhjendada, kuid mina ütlen, et las tantsul olla oma filosoofia. Sinna ei ole vaja mingisugust külgepoogitud filosoofiat. Igal koreograafil on oma tunnetus, oma vaimne loominguline plaan, mis peab väljenduma tantsus ja ainult tantsus. Béjart´il tekkis aastatega vajadus üha rohkem ja rohkem oma töid kommenteerida, umbes nagu kirikuõpetaja, kes kuulutab ainumat tõde.

Üks koreograaf, kelle puhul mulle ka võib-olla kõik ei meeldi, aga kes mind tihti kütkestab ja kes suudab põnevaid hetki pakkuda, on Carolyn Carlson. Carlsonil on lavastusi, mis jätavad mind täitsa külmaks ja mille kohta ütlen vaid, et ta on fantastiline tantsijanna, kes kasutab oma keha nii, nagu keegi teine ei oska, kuid see on ka kõik. Ent tal on ka lavastusi, mis panevad ahhetama! Carlsoni puhul on muidugi oluline muusika.

On väga tähtis, kuidas koreograaf kasutab muusikat. Vist kõige lihtsam tantsu ja muusika suhe on selline, kus tants illustreerib muusikat või vastupidi. Kõige huvitavam on mulle see, kui tants läheb muusikale vastu, kui tants ei lase end muusikal ohjeldada. Mis ei ole muidugi absoluutselt see, mida tegi Cunningham. Cunningham tegi oma koreograafia, Cage lõi eraldiseisvalt muusika ja parimal juhul peaproovil pandi kõik kokku. Siin ei ole tantsul ja muusikal midagi ühist — tants on ühes ja muusika teises dimensioonis. See ei ole vastandamine. Mulle meeldivad koreograafid, kes võitlevad muusikaga. Ent tõeliselt kütkestav on see, kui tants ja muusika sulanduvad teineteisesse. See on see, mida teeb Carolyn Carlson. Arusaadav, sest tema helilooja René Aubry on juba aastaid ka tema elukaaslane. Eks see lähedus elus anna ka nende loomingule palju juurde.

Üks mu suurematest lemmikutest koreograafide hulgas on Jiři Kylián ja ka mõned tema koolkonna hilisematest esindajatest, nagu näiteks hispaanlane Nacho Duato või üks nooremaid, Juan Pérez. Mis puutub Kyliáni, siis võib öelda, et tema lavastused on täiuslikud; tekib mulje absoluutsest harmooniast keha, liikumise ja ruumi vahel. Kõik on paigas, mitte ükski samm ega liigutus pole puudu ega ülearu. Kyliįn loob lavastusi nii, et tants räägib iseenda eest. Muidugi on tal selle taga idee, ent tants selgitab seda. Paljud koreograafid, eriti tänapäeva noored koreograafid vorbivad kavalehele pikki sügavmõttelisi kirjeldusi, ent enamasti ei kajasta tantsulavastus nendest midagi. Tantsukunsti tunnevad nad tihti väga hästi, aga seda, mida lavastada püüavad, sageli mitte piisavalt, vähemalt mitte nii palju, et panna tants sellest kõnelema. Ent tantsus peaks kõnelema liikumine ise, see on tantsu filosoofia ja see kütkestab!

Imetlen väga koreograaf William Forsythe’i. Ma ei ole alati nõus tema mõtetega, kuid tema väljendusviis on erakordne ja nõuab väga tugevaid tantsijaid. Ja muidugi Pina Bauschi. Bauschi koreograafiates on imetlusväärne see, kuidas igas liigutuses on elu. Ta suudab ühte liigutusse kontsentreerida midagi absoluutset — energia, jõud ja ilu on igas hetkes kohal.

Tihti tekib veider polariseerumine — inimestele meeldib kas klassikaline või nüüdisaegne tants. Ometi hindad sina mõlemat kõrgelt.

Nüüdisaegne tants on väga avatud. Klassikalisel balletil on reeglid, millest ei tohi loobuda. Muidugi võib ka seal olla häid ideid, nagu näiteks John Neumeieril, Jiři Kyliánil või Mats Ekil, ent klassikaline tants on ainult siis väärt vaatamist, kui see on millimeetri täpsusega tantsitud. Muidu variseb kõik kokku. Kui nüüdistants räägib meie elust, siis klassikaline, näiteks „Luikede järv” või „Giselle”, kuulub hoopis teise maailma, teisele planeedile. Ja selles on tema võlu. Kui klassikalises tantsus tead juba ette, mis laval toimuma hakkab — see on ju enamasti lugu, mida enam-vähem tuntakse —, siis nüüdistantsu võlu on üllatuses. Iial ei tea täpselt, mida koreograaf pakub, iga samm ja liigutus toovad midagi uut. Kõik oleneb koreograafi kujutlusvõimest, sellest, kuidas ta keha ja ruumi ära kasutab. Pina Bauschi puhul näiteks muutub lavapilt iga minut ja see on hämmastav.

Sa oled väga lähedalt seotud ka sõnateatriga.

Mul on vajadus luua. Juhtus nii, et see, kus ma saan ennast kõige paremini väljendada, on sõnateater, mitte tants, muusika ega kujutav kunst. Teater on olnud minu elus tähtsal kohal juba üle viiekümne viie aasta. Pariisis nägin palju etendusi ja sealt sündis huvi ka ise lavastada. Kui ma loen mõnda näitemängu, näen seda kohe laval, nii nagu muusikki kuuleb muusikat juba noote lugedes. Ma asutasin oma harrastusteatri trupi, millega olen tegelnud viimased viiskümmend aastat. See on küll harrastustrupp, kuid ma nõuan, et mängitaks samal tasemel kui professionaalid.

Harrastusteater ei tohi olla professionaalse teatri karikatuur. Harrastusteater ei pea tegema „nii nagu professionaalne teater”, seda jäljendama. Harrastusteatril on teised eesmärgid, millest kõige tähtsam on näitlejate rikastamine. Kuid et selles valdkonnas kvaliteetselt lavastada, peab olema väga metoodiline. Mina toetun suuresti Brechti võõrandumisefekti meetodile, kus näitleja ei püüa see või teine olla, vaid seda või teist näidata. Kui inimene läheneb nii, et ta on Hamlet, ja laval midagi juhtub, siis on ta käpuli. Mina ütlen alati, et võta oma tegelast kui suurt jaapani nukku ja pane ta liikuma. Oma nukku tuleb kontrollida. Näitad nukku publikule ja see, keda vaadatakse, on nukk, mitte sina. Kui siis laval midagi juhtub, siis juhtub nuku, mitte näitlejaga.

Prantsusmaal on kahte sorti harrastusteatreid. On selliseid, nagu ka minu trupp, mis teevad kvaliteetset teatrit, aga on ka selliseid, mida mina nimetan külateatriteks. Neil on alati saalid puupüsti täis — sest nad teevad seda oma külas. Neile ei ole kõige tähtsam teater, vaid sotsiaalne roll, ja see ongi väga tähtis. Nad seovad kogukonda — küla. Siis ei tulda vaatama Hamletit või Poloniust, vaid Jürit, Marit ja teisi külainimesi. Kui naerdakse, siis naerdakse näitleja mängu, mitte situatsiooni või tegelase üle. Ainuke puudus on siin, et enamasti mängib üks näitleja viis või kümme aastat üht ja sama rolli ja samal tasemel. Ei ole mingit edenemist. Mulle on tähtis, et näitleja suudaks teha midagi, milleks ta ei arva end võimeline olevat. Mulle on oluline tunda, et ma olen inimestele midagi juurde andnud. Kui sulle on antud, siis anna edasi.

Kes on teatrikunstis sinu eeskujud?

Teatris on mulle tähtsad need autorid, kes räägivad elust, elu kulgemisest, sellest, milline on inimese seiklus siin maailmas. Sellest kõnelevad näiteks Shakepeare, Moličre, TTehhov ja eriti üks prantsuse 18. sajandi autor Marivaux. Marivaux’ loomingut Eestis praktiliselt ei tunta. Et seda teatriajaloos olulist kirjanikku siinsele publikule tutvustada, tegin Viljandi Kultuuriakadeemias ettepaneku lavastada näitetudengitega Marivaux’ viimane lühinäidend „Tõsimeelsed näitlejad”. Järgmise Marivaux’ teose tõin lavale Õisu mõisas. Seal on imeilus park, mis näeb välja nagu väikene Versailles. Nii näis kohane mängida pargi avamise puhul just prantsuse barokiajastu näitemängu elava barokkmuusikaga Taavi-Mats Uti ansambli Cantores Vagantes esituses.

Kolmandaks Eestis välja tulevaks lavastuseks olen valinud aga tõeliselt kõva pähkli. Töötan parasjagu Viljandis Koidu seltsimajas näitlejatega, et tuua 13. oktoobril lavale Shakespeare’i meistriteos „Hamlet”. Olen „Hamletit” juba kord lavastanud, 1977. aastal Prantsusmaal. Minu lähenemine sellele näitemängule on aga hoopis omalaadne. Ma võtsin „Hamleti” ette kui ajakirjanik ja tõin selle tänapäeva konteksti. Selleks, et võtta juba eos fookusse Shakespeare’i draamateksti puhul alailma tõstatatud küsimus, kas Hamlet on hull või mitte, leiab lavastuse tegevus aset Helsingöri vaimuhaiglas läbi Hamleti silmade. Kes on siis need, kes Hamletit hullumajas ravivad? Kas haigla personal? Või hoopis need, kes Shakespeare’i tekstis on tema ema, armastatu, onu, sõbrad…? Võib-olla mõlemad. Ma arvan, et sellest lavastusest võib tulla midagi erakordset. Sellist „Hamletit” ei ole Eestis iialgi nähtud.

Oled öelnud, et sa ei otsi tantsust sama, mida teatrist. Mis on tantsus sinu meelest teatrist erinevat?

Tants võib rääkida palju, ent tema eesmärk on peegeldada maailma ja elu sellisena, nagu me neid tunneme, ja teha seda kehaga, sõnadeta, kuigi on tantsulavastajaid, kes panevad tantsijad ka rääkima — kahjuks tihti tähtsustamata etendamiseks vajalikku hääletehnikat. Teater, vähemalt see teater, mis mind innustab, räägib aga elust ja inimesest laiemalt ja teeb seda sõna vahendusel, kuigi ta ei unusta ka keha.

Tants on võimeline kajastama laval mingit sündmust, nähtust, emotsiooni. Võtame näiteks briti koreograafi Christopher Bruce’i lavastuse „Ghost dances”, mis kujutab Lõuna-Ameerika põlisrahvaste ahistamist ja hävitamist. Aga see on ka kõik. Teater, alates Vana-Kreeka autoritest kaks tuhat nelisada aastat tagasi (Aischylos, Sophokles) kuni tänapäevani, toob lavale inimese olemuse ning koha ja rolli siin maakeral. Brechti „Ema Courage ja tema lapsed” ei näita mitte ainult kolmekümneaastase sõja koledusi, vaid väljendab seda, kuidas sõjad on läbi ajaloo inimesi mõjutanud ja iga üksikut inimest puudutanud. Kõik see haarab meid sügavalt, sest räägib meist nii, nagu me oleme, meie nõrkuste ja tugevustega, andumuse ja julmusega, eile, täna ja homme.

Kui pidasin TÜ Viljandi kultuuriakadeemias loenguid teatriajaloost, joonistasin paberile suure ruudu, selle sisse väikese ruudu ja väikese ruudu sisse punkti, väikese ruudu kõrvale ka punkti ning väljapoole suurt ruutu samuti ühe punkti. Suure ruudu kõrval olev punkt on Shakespeare — tema räägib meile maailmast, sellest, kuidas see toimib. Shakespeare’i tragöödiad ja komöödiad räägivad inimese seiklustest läbi sajandite. Punkt väikese ruudu kõrval on Marivaux. Tema räägib inimesest, aga kõrvaltvaataja pilgu läbi, neutraalselt, nagu entomoloog, kes paneb putukad karpi ja siis kirjeldab, kuidas nad käituvad. Marivaux räägib täpselt, mis paneb inimese toimima nii või naa — mis on tema mootoriks, kas armastus, võim, omamine… Moličre on punkt väikese ruudu sees. Tema räägib ka inimesest, kuid läbi enda. Moličre on üks neid väheseid autoreid, kes on võimeline rääkima iseendast ja oma probleemidest, ent kasutades parabooli: ta peidab end oma tegelaste taha. Ent tantsu eesmärk ei ole seda kõike näidata. Sotsiaalne tantsuteater küll peegeldab ühiskonda, näiteks Pina Bausch teeb seda väga mõjuvalt, ent ta kõneleb enamjaolt ikka saksa ühiskonnast, mitte prantsuse või eesti omast… Puudub üldistus. Bausch on öelnud, et kui ta oli väike, ronis ta ema-isa kohvikus laua alla ja kuulas, mida inimesed rääkisid. Tema „märklaud” oli — ja seda eriti loometegevuse alguses — saksa ühiskond ja see tekitas Saksamaal skandaali.

Teater võimaldab näha kaugemale. Mitte et tants seda ei suudaks, aga see ei ole tantsu eesmärk. Tantsu eesmärk on näidata inimese tundeid ja nägemusi, teatri oma aga rääkida kõigest, mis meid puudutas eile ning puudutab täna ja homme. Teater on võimeline ka inimesi naerma ajama, tants teeb seda palju vähem.

Oled end järjepidevalt kursis hoidnud ka Eesti tantsumaastikuga. Milline see sulle paistab?

Arvan, et viiskümmend aastat nõukogude aega, eriti kaheksakümnendad, on Eesti tantsuelule väga palju halba teinud. Eesti nüüdistants ei saanud sel perioodil areneda. Siinne tantsumaastik oli kammitsetud tugevate traditsioonidega, mis ei lubanud võrsuda uuenduslikel koreograafidel. Eesti nüüdisaegne tants saab alguse pärast taasiseseisvumist. Ta on hästi noor. See, mida ma olen vaadanud, välja arvatud mõned erandid, laseb arvata, et siinsed koreograafid ei ole väga palju näinud. Sageli tuuakse lavale asju, mis on juba eilne päev. Lavastaja avastab enda jaoks midagi uut, aga mina vaatan ja mõtlen, et nägin seda juba kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi. Ent ma saan täiesti aru, miks see nii on.

Ka Prantsusmaal on hädas see põlvkond, kes tuli pärast 1980. aastate nüüdistantsu plahvatust. Nemadki tahavad teha midagi uut ja huvitavat. Ent kui ees on selline pärandus, siis kratsid pead ja mõtled, mis oleks see, mida ei ole veel tehtud?! See on praegu ka Eesti nüüdistantsu probleem — mida teha? Ma usun, et kümne aasta pärast võib hakata siin midagi huvitavat tekkima. Mul on hea meel, et Eesti noored tantsulavastajad on hakanud üha rohkem reisima ja uudistama, mida mujal maailmas luuakse. Nad peaksid seda veel rohkem tegema ja siis tooma oma kogemuse Eestisse tagasi. Ei tohi iialgi unustada oma kohustust avardada silmapiiri! On põnev näha, kuhu siinne tantsumaastik avaneb.

Artikkel ilmus "Teater. Muusika. Kino" novembrinumbris.

Toimetaja: Helen Eelrand

Allikas: Teater.Muusika.Kino



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: