Jürgen Rooste. Luuletus Eesti luule imelisest ilust
Jürgen Rooste luuletus poeediks olemisest.
seks vabadus surm
valu ja veidrus
ma sain eile õhtul äkki aru
et nii kuradi-karudi palju on hääd luulet
et eesti luule ja räpp
on praegu võibolla kõige põnevam maailmas
istusin kuulasin ja vaatasin ilusaid
inimesi ja tundsin et ma vanasti võisin
olla ju ilus loomulik geenius
aga nüüd pean ma pingutama
et olla sama hää kui nemad
need noored ja ilusad ja andekad
ja see on hää tunne see
et luulekunnid peavad oma
keele ja meelega oma
lugemise ja tekstisugemisega
tööd tegema sest säält nad tulevad
Sirelid ja Lilled ja Tommyboyd ja Päärud
ja Kalevid ja Ivarid ja mingid Magalarajoonide Prohvetid
ja sa ei olegi oma lodeva pehme keelega
kõigeägedam poeet – aeg on võtta see
viskilonks ja kirjutada veel paremini
kirjutada veel ilusamini kui nemad
ja tunda et
sa ei tule sellega toime
ja see on ilus see on ilus
et eesti keel elab ja hingab ja möllab
nagu loom nagu metsik mäger
see keel ei sure milles kirjutavad
nii karmid ja ilusad inimesed
me võistleme veel surnuks
nii vene kui inglise kui hiina
meis on nii palju ilusat sisemist piina
ja meil on muidugi viina ja meil on me
vead ja me read ja sellest
palju ilusamaks ei läe
mida tähenda laav või liibe või ljubov
mis on neil öelda kui meie
armastame ja ragastame
l’amouri tiigrid nagu me oleme