Tõnu Karjatse PÖFFi-minutid: ääremaadest Belgia taaskasutuskinoni ({{commentsTotal}})

"Laskem laipadel päevitada" Autor/allikas: Kaader filmist

17. novembril algas Pimedate Ööde filmifestival ning selleks puhuks jagab ka ERR kultuuriportaal igapäevaselt mõned näpunäited, mida võtta, mida jätta ning kuidas sadade filmide seas orienteeruda. Tõnu Karjatse valis esimese päeva kavast välja kolm filmi.

Täna õhtul Tallinnas ja homme Tartus linastub Ukraina režissööri Arkadi Nepytaliuki film "Eksinud". Seda draamat võib liigitada temaatilise määratluse alla "ääremaade kino". Me näeme tüüpilist Ida-Euroopat, kus inimestel puuduvad Lääne-Euroopa mugavused, kuid seda tugevam on nende omavaheline ühtehoidmine. Just see nõndanimetatud "Ääremaade kino" toob välja äärmustes lihvitud inimlikkuse, peale jääb kas loom või inimene. Millest see sõltub, on saladus, mille üle puurivad pead psühholoogid, kirjanikud, psühhiaatrid, filmitegijad.

"Eksinud" on lugu emast ja tütrest, kes sõidavad külla vanaemale. Vanaema elab inimestest tühjaks jooksvas idüllilises külas, keset saagist raskeid õunapuid ja lokkavaid viljapõlde, alkohol hävitab viimaseid allesjäänuid. Nepytaliuk pole aga seadnud eesmärgiks anda edasi pelgalt sellise elu trööstitust, naiste omavahelised suhted ning värvikad meeskõrvaltegelased lisavad siia huumorit ja ka traagikat. Nepytaliuk näitabki naisi kui selle maailma tegelikke alustalasid, nad võivad olla emotsionaalsed ja käituda mõnikord ettearvamatult, kuid just naised tagavad selle, et maailm kestab edasi ka pärast meeste destruktiivsust.

Nädalavahetusel Tartus ja Tallinnas linastuv Soome lavastaja Teemu Nikki "Halastushukkaja" on hirmuäravatale nimele vaatamata väga inimlik film motomehhaanikust, kes on võtnud endale kõrvaltööks koduloomade magamapaneku. Tuntud näitleja Matti Onnismaa tegelaskuju on vastandiks neile, kes räägivad kõlavalt loomaarmastusest, kuid tegelikult ei hooli oma lemmikutest rohkem kui mõnest mänguasjast. Nikki kritiseerib Onnismaa tegelaskuju läbi mugavust, laiskust, isekust ja väiklust. Siin on karget põhjamaist musta huumorit ja tahumatut armastust, sotsiaalset aktuaalsust annavad juurde sellised tegelaskujud nagu peategelase põdur, haigevoodis lebav isa ja sulist äpu pereisa, kes on otsustanud end teostada neonatsina.

Hoopis teistsugust elamust pakub öökino programmis linastuv Belgia film "Laskem laipadel päevitada". Täna õhtul linastub see Tallinnas IMAXis ja see on vaieldamatult suure ekraani film, sest Belgia lavastajapaar Helene Cattet ja Bruno Forzani teevad selle filmiga katse taaselustada 1970ndate B-filmide kirevust. Siin on spageti-vesternit, giallot, krimipõnevikku ja sexploitationit. See on film kinoajaloo mahlakamate palade austajatele, omamoodi taaskasutuskino, võimaldades vaatajal iga stseeni juures püüda ära arvata, mida nüüd tsiteeritakse või millisele meistrile viidatakse.

Sisu on labane – mägedes röövitakse pangaauto, röövlid ei suuda aga isekeskis kokkuleppele jõuda, mis saab edasi. Kuld särab, kuulid lendavad ja veri voolab. Cattet/Forzani filmi pluss on selle visuaalsus ning B-filmide elementide meisterlik ärakasutamine. Kui "Laskem laipadel päevitada" oleks raamat, siis oleks see pehmete kaantega taskuraamat, mille kaanepildil on lõõskavas päikeses hiilgav kuld, tulistavad ajamata habemega mehed ja napis riietuses noor naine.

Cattet ja Forzani filmist ei tasu otsida psühholoogilist sügavust ega veenvust, see on puhas meelelahutus, mida saab nautida ainult festivalidel, sest ükski levitaja ei riskiks sellist filmi levisse võtta, ükskõik kui julgeid loosungeid see levitaja ka oma filmide kohta välja ei käiks. Cattet/Forzani ei pääse ligilähedalegi taaskasutuskino kuninga Quentin Tarantino töödele, aga meisterlik stiilinäide on see siiski .

Toimetaja: Kaspar Viilup



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: