Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama
Uus film kinolevis
"Vaid vapratele"
Režissöör: Joseph Kosinski
Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell
7/10
On vähe ameteid, mille ühiskondlikus väärtuses ei kahelda. Üheks selliseks elukutseks on tuletõrjuja oma, milles kohtuvad vaprus, professionaalsus, füüsiline ja emotsionaalne tugevus ning töö ohtlik ja inimelude suhtes elutähtis iseloom. See on amet, millega näib kaasas käivat heroilisus, üllus ja ajast lahti lõigatud maskuliinsus.
Imalasse heroismi kaldumise ohu kiuste võtab režissöör Joseph Kosinski ("Tron: Legacy", "Oblivion") ette tulise teema, koheldes metsatulekahjudega tegelevat Arizona väikelinna tuletõrjetiimi mõõduka lugupidamisega. Kosinski film "Vaid vapratele" käsitleb tuletõrjujaks olemise nüansse eliitrühmaks kujunenud tiimi tõsielulise loo kaudu. Töö ja pereelu tasakaalustamisest ning meeskonnavaimu loomisest põlengutega võitlemiseni ja sellest taastumiseni. Seejuures aitab linateos aimu saada nii metsatulekahjudega võitlemise tehnikatest kui filmilikult konstrueeritud emotsionaalsest atmosfäärist, mis seda tööd väidetavalt saadab.
"Vaid vapratele" kui karakterikeskne emotsionaalne draama ankurdab end narratiivse pinge saavutamiseks mitmete tuttavate motiivide külge. Näiteks tumedat minevikku ületada püüdev uustulnuk, end temas ära tundev mentor, kodus muretsev pere, vennalik ühtekuuluvustunne ja üksteise tögamine, sõjaväelik treening. Siiski suudab tugev näitlejatöö sõjafilmilikult ülesehitatud süžee eluliseks muuta. Josh Brolin sihikindla tiimijuhina ning Miles Teller kui uue jõu leidnud endine narkomaan toovad peategelastena oma karakterite keerukuse kõnekalt välja, Jennifer Connelly tiimijuhi mõistva kaaslannana ning maakonna tuletõrjepealikku mängiv Jeff Bridges teevad emotsionaalsemad stseenid sentimentaalsusse kaldumata meeldejäävaks. Nende rollide jõud avaldub kõige kainemalt filmi viimases kolmandikus, kui Kosinski kallutab tuttavad motiivid enda kasuks, vältides heroistlikuks värbamisfilmiks kulmineerumist.
Sinna jõudmiseks peab filmis üles ehitatama kindla ja kompetentse, kõvemat bürokraatlikku staatust taotleva tuletõrjujate meeskonna, millest hõõgub testosterooni, pühendumist, mängulist vendlust ja lõõpi, kollektiivset vaprust ning õlle- ja higihaisu. Kuigi seda esitatakse kohati häirivalt seksistlikult ja stereotüüpselt, sobib see filmi valdava vanakooli-tooniga ja sõjafilmidega flirtiva struktuuriga. Tegelasloomet toetab rockikeskne ja Arizona oludega sobiv heliriba. Põlengu mustreid esitlev kaameratöö saavutab haripunkti linnulennult filmitud kaadreis. Montaaž oskab jällegi anda kaalu tunneteskaalal kandvatele stseenidele ega muutu tulekahjude tekitatud pingelistes olukordades liiga närviliseks.
"Vaid vapratele" moodustab stiilipuhta terviku, mis mõjub väärt vaatamiskogemusena hoolimata sellest, et ei paku vormiliselt midagi värsket. Filmi päästab keskpärasusest aga võimas näitlejatöö ning žanri kontekstis üllatav tendents keskenduda põlengu kui hukatusliku sündmuse visualiseerimise või heroismi rõhutamise asemel elu- ja argipäevalähedasele karakteriloomele, lubades elukutse iseloomul vaatajat kõnetada ülepaisutamata kujul.
Toimetaja: Helen Eelrand