Arvustus. Pidage vastu, tasub ära
Uus raamat
Christoffer Carlsson
"Meister, vahimees, valevorst, sõber"
Rootsi keelest Allar Sooneste
Tammerraamat
423 lk.
Žanrid on nagu raha. Kaotavad väärtust, kui neid saab liiga palju. Millest on kahju. Vaatad, et rootsi nimi autoriks, mõtled ette oeh.
Jälle üks tusan tider jävlar nordisk noir, jättekul! Detektiivil on kaasasündinult kõht lahti ja hinges pidev mure mingis maailma urruaugus möllava taudi või nälja pärast. Hirm areneva alkoholismi ees muidugi ka, sest jõulu aegu, pool aastat tagasi, jõi koguni teise õlle! Maitses! Isegi pits akvaviiti läks alla, peab ruttu ravile minema! Enne vaja üles leida, kes politseijaoskonna kemmergus kolm nädalat tagasi suitsu tegi, potis hulpinud koni on DNA leidmiseks laboris.
Erinevad sihukesed ainult selle poolest, kui rõveda mõrva autor on suutnud välja mõelda, nagu käiks neil seal võistlus haigema kujutlusvõime peale.
On kurb, et nii võib ka päris hea raamat pihta saada või omandamata jääda. Või vähemalt järjekordselt eelarvamustega ette võetud. Et kas svensson üritab võimsa ja võrreldamatu John Le Carré pealt maha viksida. Muidugi, kui puksida (meil Tartus öeldi nii spikerdamise kohta), siis ikka suurtelt meistritelt.
Oligi kohe algul Le Carré ära tsiteeritud, tuligi mõelda: oeh. Kuni umbes sajanda leheküljeni tuli neid oehe veel õige mitu ja trots ka, et kas ometi midagi mõistlikku ka tulema hakkab. Lootust andis, et mõrv oli heal vanamoelisel viisil tehtud, kuul pähe ja küpse. Ilma igasuguste haiglaste nikerdamisteta. Muidu...
Muidu ikka mingid sisemised hädad. Lausa solvuti. Kuidas on juletud mingi vigiseva ja vennakese otsasaamist ikka veel üle elava eitpolitseiniku nimeks panna Tove? Urr võtku! Koduvana söögu selle Carlssoni moosikelder tühjaks! Hatifnatid tallaku ta tubakapeenrad ja joogu õlu! Viikinginaine peab kõva olema! Sest on ebaausalt üle vaadatud, et kui karvikud kuskil Inglismaad rüüstasid, pidid muumimammad maja pidama, tarvis, siis ka venna mõrtsukaga diili tegema ja tõrksa trääli oda otsa ajama. Vingemad kui need meesviikingid, tuleb arvata.
Ja kas on Rootsi politseisse jäänud veel mõni, kes ei söö kilo tablette päevas, meeles pidamaks, kuidas püksid töötavad? Oh, veniv ja nüri Põhjala tume.
Kõlab nagu õllesort?
Õnneks ja ometi läheb umbes sajandast huvitavamaks. Tagasivaadetega lihtsatesse aegadesse, kui oli paha idablokk, hea Lääs ja Rootsi riik susserdas seal vahepeal, nägu peas, et kui meie omad kohale jõudsid, juba oligi nii. Kõvad Le Carré mõjud, jah, aga vaata natuke ülespoole puksimise kohta.
Läheb täitsa toredaks spioonilooks kätte. Tegelaste hulka imbub vahvaid vembumehi ja teemasid. Rootsi julgeolekupolitseinikud, kel omapärane arusaam, kuidas asitõendeid menetleda, kui juhtuvad olema raha, relvad, narkootikumid. Muidu värvikad lurjused. Idasakslased oma Staatliche Sicherheitiga – mida veel tahta. Sedapidi, kuis too ajastu aina kaugemale jääb, naljakam tundub. Oli N. Liit jabur, aga preislased oma DDRiga olid ikka veel hullemad. Tõsimeelselt sotsialismi ehitada, annab ikka issand mõnele ajukäärud. Hoopis lõbusam lugemine. Isegi tänapäevane osa hakkab meele järgi olema, kui mitte muu, siis kooleva Rootsi väikelinna kirjelduste pärast. Klaasivabrik ammu kinni, postkontor ka, kui viinapood läheb, siis on linnakesega lõpp.
Nii et pidage sajanda leheküljeni vastu ja autori nimi meeles, ei tasu Christofferi lasta mattuda nende halemeelsete pervode summa, milliseks need Põhjala tumeda autorid näivad olevat kujunemas.
Toimetaja: Valner Valme