Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: deemonkoerad ja üks eriti kummaline perekond ({{commentsTotal}})

Jorge António
Jorge António "Koerte saar" Autor/allikas: Kaader filmist

Kolmanda PÖFFi-päeva juhiste seast leiab Portugali-Angola küllalt robustse thrilleri ning Taani absurdse perekonnakomöödia.

Pole kunagi arvanud, et taanlased üks normaalne rahvas oleks, ning Henrik Ruben Genzi "Jumala sõna" annab sellele arvamusele ainult kinnitust. Filmi sündmustik asetub 1986. aastasse, ning see ei ole juhuslik valik, sest oma määrav roll on nii Tšornobõli tuumakatastroofil kui ka AIDSil, mis tol aastal esmakordselt avalikkuse ette jõudis. Loo keskmes on selge hierarhiaga perekond - isehakanud (absoluutselt ebareligioosne!) jumal Uffe, keda kehastab Taani rokkstaar-näitleja Søren Malling, seisab selle veidrike kamba eesotsas, hoides oma poegades ja naises üleval ateistlikku, ravimivaba ja paksusevastast meelsust.

Nende kodune kord on segu militaarsest, hipilikust ja kurat-teab-mis distsipliinist, ning sellest jantlikust segasummasuvilast saab sündida ainult üks häda ja viletsus. Sündmustik läheb käima, kui selgub, et perepeal on jäänud vaid kuus kuud elada, kes otsustab seepeale oma elu raamatusse kirja panna.

"Jumala sõna" paigutub hästi Skandinaavia komöödia konteksti, kus põrkuvad kokku absurdsus ja must huumor. Sellest sünnib veidral kombel aga südamlik ja armas linalugu, mis uurib omal moel, mida tähendab perekond ning kuidas käbi ei kuku kännust kaugele. Puudu ei jää ka julgusest, seksuaalseid ja religioosseid tabuteemasid võetakse läbi igasuguse moraalitundeta, tuletades meelde samavõrd segast Taani filmi "Mehed ja kanad". Ligi kaks tundi vahvat ja isegi hingepugevat lihtsameelsust.

Jällegi, soovitus Eesti filmitegijatele: meie, eestlased, oleme ka ikka üsna lollid ja veidrad, vabalt võiks kodumaises filmis seda ka rohkem näidata. Nagu näha, siis taanlased ei häbene seda üldse, sellest on aastatega saanud pigem üks nende kinokunsti tunnusjooni.

Linastub täna kell 16:15 Tartus Athena keskuses.

Skandinaavia nalja kõrvale saab aga ka mõnusalt juustust Portugali-Angola koostööõõva. Režissöör Jorge António "Koerte saar" teeb keel põses kummarduse 1980. aastate Ameerika action-filmile. See ei ole aga mingisugune suure-eelarveline austusavaldus, pigem on teostuse ja tehniliste lahenduste poolest samuti ajas paarkümmend aastat tagasi mindud. Eriefektid on odavad ja naeruväärsed, ning ega sisu ning karakterid ka erilise teravusega hiilga.

Lugu viib ühele Angola väikesaarele, kus elavad metsikud deemonkoerad, keda peetakse justkui sealseteks valitsejateks. Kunagisele vanglasaarele plaanitakse rajada turismikuurort ning kohale saadetakse riigiametnik, kelle ülesandeks on koos kohalike jõududega koertest lahti saada. Ülesanne, mis esmapilgul tundub olevat imelihtne, osutub aga keerukamaks. Deemonkoerad esindavad põliselanikke, kes on aastakümneid anastajate võimule pidanud vastu seisma, ning ei murdu ka nüüd.

Kuigi sisuliselt ronib "Koerte saar" kitsast B-kategooria thrilleri kastist välja - lugu vaatab tagasi Angola raskele ajaloole ning annab edasi nende raskusi -, siis eriti sügavale selliste teemadega ei minda. Tegemist on eelkõige tõsiseltvõetamatu (ning seda täiesti sihilikult!) möllufilmiga, mis laenab palju Neil Marshalli "Dog Soldiersilt" ja teistelt samalaadsetelt kollifilmidelt. Ja ehkki stsenaarium lonkab, lugu on kohati ebanormaalselt seksistlik ning otsad tõmmatakse liiga kiiresti kokku, siis igav ei hakka. Õudusfilmifännidele seal midagi uut ei ole, aga sissevaate sõltumatu kino action-poolele saab küll.

Linastub täna kell 20:15 Tallinnas Coca-Cola Plazas.



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: