Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: lollidest tibidest Puustusmaa kelmideni ({{commentsTotal}})

"Hädas iseendaga" ("Blue My Mind") Autor/allikas: Kaader filmist

Kuigi PÖFF pakub täna palju muudki, siis põhiline fookus kaldub kindlasti Andres Puustusmaa uue filmi "Rohelised kassid" maailmaesilinastusele.

Vaadetes nii Andres Puustusmaa uut linalugu "Rohelised kassid" kui ka tema varasemat filmograafiat ("Punane elavhõbe", "Rotilõks"), siis tundub, nagu polekski Eesti veel üheksakümnendatest välja pääsenud. Sööklad ja kullapoed, pimedad kõrvaltänavad ja kiilakad Vene maffiosnikud - need on vaid mõned näited, mis kuuluvad Puustusmaa Eesti argireaalsusesse. Peaaegu nagu Kaur Kenderi looming, kui ainult narkootikumid juurde panna.

"Rohelised kassid" saabki alguse just sellelt pinnalt. Kaks elupõlist kelmi, keda mängivad Tõnu Kark ja Sergey Makovetskiy, pääsevad pärast 20 aastast vangistust välja ning üritavad vaikselt jalgu alla saada. Ühest küljest käivad sellega kaasas kõiksugu sahkerdused, teiselt poolt näeb aga oskamatust kohaneda muutunud maailmaga. Elu on kaks aastakümmet edasi kihutanud, nemad üritavad aga veel toonaste reeglite järgi mängida ega taha muutustega leppida.

Kriminaalsuse kõrval on uus Puustusmaa film tegelikult ootamatult südamlik ja helge, draama asemel isegi pigem komöödia. Sealt tekib aga ka konflikt - mida vaatajale täpselt pakkuda taheti? Seal näeb sellist pikaajalise vangi rasket elu vabaduses (mida on lummavalt näidanud "Shawshanki lunastus") kõrvuti rassistliku reaalsuse ja vanaks jäänud kelmide toterdamisega, mille seob kokku tühi kondamine ja segane sündmustik. Ükski neist lähtepunktidest ei jõua kuigi kaugele, stsenaarium seikleb ühele ja teisele poole, ning ei leiagi lõpuks õiget kohta.

Kui paigutaks "Rohelised kassid" päriselt 2017. aastasse, asendaks mõne kiilaka venelase hipsteriga ning laseks kahel suurepärasel peategelasel särada, siis saaks toreda ajastukroonika post-soviet Eestist. Hetkel paigutub film kõrvuti "Kelgukoerte" ja "Ohtliku lennuga", ei muud.

Maailmaesilinastus toimub 20. novembril kell 18:30 Kosmos IMAX kinos.

Pöörates aga kaardid täiesti teistpidi, siis tasuks uurida hoopis Justfilmil linastuvat Šveitsi lavastaja Lisa Brühlmanni filmi "Hädas iseendaga" (kusjuures, ingliskeelne pealkiri "Blue My Mind" on palju kavalam ja mitmetähenduslikum).

Esmapilgul justkui Harmony Korine'i filmide "Kids" ja "Springs Breakers" väikevend, mis asetab samad teemad Euroopa konteksti. Noorte tähelepanuvajadus, üleskasvamisraskused, mis toovad mängu seksi, narkootikumid, alkoholi. Teismelised, kellel ei ole sooja ega külma kellegi arvamusest, tähtis on kõike proovida ja katsetada.

Kui Korine viis realismi ülima äärmuseni, siis Brühlmann teeb põhimõtteliselt sama, aga astub külma kõhuga sammu kaugemale - ulmesse. Ühe tüdruku üleskasvamise lugu võtab ootamatu pöörde, kui menstruatsiooni asemel hakkavad tema kehas toimuma ka mitmed teised muutused. Ta varbad kasvavad kokku ning jalad hakkavad mustaks tõmbuma. Mis toimub?

Hea stiilitunnetusega ning eriti realistlike tegelastega - avage sotsiaalmeedia ning teile vaatavad vastu samasugused tüdrukud, nagu näeme "Hädas iseendaga" eesotsas - karm linateos, mis lõppeb kui üks lüüriline poeem, andes valusale elupõletamisele mõnusalt kummalise pitseri. Tegelikult midagi muidugi hästi ei lähe, pole mingit tilu-lilu õnnelikku lõppu. Lapsed jäävad troppideks edasi ja kõik on ühtlaselt s*tasti. Ajee.

Linastub 20. novembril kell 16.15, 24. novembril kell 18.30 ja 26. novembril kell 15.45.



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: