Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: (pseudo)veidrikud Kanadast, segapundar Austriast ({{commentsTotal}})

"Weirdos" ("Veidrikud")

Ei tasu unustada, et sümpaatsete ja normaalsete tegelaste kõrval sukeldub PÖFF (ja ka filmikunst laiemalt) tihti kõiksugu heidikute maailma. Seda kinnitavad kavalalt Greg Zglinski "Loomad" ja  Bruce McDonaldi "Veidrikud".

Filmi "Veidrikud" puhul tuleb siiski ette hoiatada, et pealkiri on eksitav. Vaataja 1976. aastasse viiv linalugu ei näita meile veidrikke - karakterid, kes ekraanile jõuavad, on täiesti normaalsed, tavalised ja õnnelikud inimesed oma väikeste muredega. Tõsi, nad kõik üritavad end leida ja kuidagi kehtestada, kuid see ei anna alust filmi veel sellise atraktiivse tiitliga ehtida.

Ainsaks veidruseks võib pidada seda, et režissöör Bruce McDoland on palunud näitlejatel mängida kümnekordselt üle võlli. Dylan Authors, kes kehastab peategelast Kiti, kargab ringi nagu oleks tal säraküünlad tagumikus ja naeratab, justkui oleks nahk pesulõksudega kukla tagant kinni pandud. Millest selline taotlus, ei tea, kuid kokkuvõttes nägi see lihtsalt ekstranõme välja.

Lugu, mis "Veidrike" mustvalget pilti ja stiliseeritud naivismi peaks koos hoidma, otseselt polegi. Poiss ja tüdruk põgenevad kodust ja võtavad ette rännaku Sydney'sse, kus elab poisi ema. Teel tulevad ette mõned äpardused, kuid viimaks sihtkohta jõudes paljastuvad probleemid mitte laste, vaid hoopis poisi lahutatud vanemate vahel.

Napp 80 minutit, mis film kestab, venib kohutaval kombel ning sotsiaalsed pidepunktid (alkoholism, homoseksuaalsus) ei suuda linateose fookust paigas hoida. "Veidrikud" on kunstiliselt küllalt ambitsioonikas, kuid sisuliselt täiesti tühi - ka ajastu, kuhu film paigutub, ei joonistu kuidagi välja ega anna toimutavatele sündmustele suuremat kaalu juurde. Vaadata omal vastutusel.

Linastub 22. novembril kell 16:00 Tallinnas.

Mõnes mõttes viib ka "Loomad" vaataja pealkirja abil valele teele. Mõtted "Appi, kas seal tapetakse loomi?" või "Misasja, mingi film loomakasvajatest?" on arusaadavad ja põhjendatud, kuid tegelikkus on hoopis vastupidine. Mõned loomad filmis tõesti on ja nendega ei lähe seal just kõige paremini, aga fookus on siiski mujal.

Paarike kolib oma korterist mõneks ajaks maale elama, jättes senise korteri mehe naiskolleegi valvata. Maale jõudes asub mees koostama retseptiraamatut, reisides ümbruskonnas ning suheldes kokkade ning kohalikega. Naine aga otsib endale eesmärki, kondab ja jõlgub niisama. See näiliselt lihtne lugu keerdub aga lõpuks üheks suureks segapuntraks.

Eelmine lõik on tegelikult lihtsalt minu katse sõnastada filmi sünopsis, sest "Loomade" puhul on reaalsus väga suhteline. Mis tegelikult toimub? Kes on kes? Millal miski toimus? Kuidas sündmused lineaarselt paigutuvad? Need ja veel kümned küsimused on paratamatud tekkima ning kuigi enamik neist saab vastuse, siis palju asju jääb ka õhku.

Režissöör Greg Zglinski ei ürita seejuures filmi liiga metafoorseks ega n-ö diibiks keerata. Petmisest ja usalduse puudumisest lähtuv linalugu mängib reaalsuse ja unenäolisuse piirimail, kus narratiiv ja lineaarsus ei pea enam paika - see mänguline aspekt meenutab aga pigem mingit ulmefilmi kui üht keerukat arthouse-kino.

Ja kõigile õudukafännidele - tegemist on ühe korraliku judinaidtekitava psühholoogilise õudusfilmiga. Võib võrrelda hiljutise Darren Aronofsky kõmulise linateosega "ema!", mis oli, vabandage väga, "Loomadest" mitu korda kehvem.

Linastub 22. novembril kell 20:30 ja 23. novembril kell 21:15 Tallinnas.



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: