Sõnasäuts. Eisik, taasik ja naasik
Kaheksakümnendatel tabas endist Eesti presidenti sõnaloomistuhin, mille käigus tema välja mõeldud sõna koguni Õigekeelsussõnaraamatusse jõudis.
Sõnaloomistuhin tabas Ilvest siis, kui ta sai Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meristekoostatud raamatu "Uudis- ja unarsõnu" (Tallinn, 1985). Enda toimetatud almanahhis Põrp! (1988) avaldas Ilves artikli "Retsensiooni asemel ettepanek uute keelendite loomiseks". Kirjutises on esitatud kolm uut sõna, mis tegelikult moodustavad ühe terviku.
Esimene, kõige tuntum Ilvese uudissõna on "eisik". Eisik on "inimene, kes ühel või teisel põhjusel on riigi poolt "olematuks" mõistetud ning ajaloos eiratud". Selle sõna lõi Ilves kirjanik George Orwelli eeskujul, kes nimetas niisugust ajaloost kustutatud inimest non-person'iks. Ühe näitena esitab Ilves dirigent Neeme Järvi, kes pärast Läände jäämist kodumaal olematuks kuulutati.
Kui eisikul väga hästi läks, sai ta naasikuks. Ilvese uudissõna "naasik" tähistas neid isikuid, kes "on oma eluajal rehabiliteeritud, s.t neil on õnn naasta oma eisiku staatusest tagasi elavate, tunnustatud inimeste hulka". Nii juhtus näiteks kirjandusteadlase Nigol Andreseniga.
Paljude eisikute käsi käis aga palju kehvemini - nad ei jõudnud rehabiliteerimist ära oodata. Nende tarvis lõi Ilves sõna "taasik" ehk isik, "keda rehabiliteeritakse postuumselt". Taasiku näitena toob Ilves luuletaja Heiti Talviku, kes suri asumisel.
Sõna “eisik” leidis koha ka sõnaraamatus. eisik <2: -u> inimene, kelle olemasolu on riigile ebameeldiv ning kelle nime ja tegevust püütakse seepärast olematuks teha (non-person ingl)
Pekka Erelt “Keelemees Toomas Hendrik Ilves” 2006
Kuula eelmiseid sõnasäutse siit
Toimetaja: Helen Eelrand
Allikas: Vikerraadio