Arvustus. Mis juhtus Nikolai Ivanoviga?
Adolf Šapiro on öelnud, et Tšehhovi „Kajaka“ lavastamist peaks alustama vastuse otsimisest küsimusele, miks Treplev end maha lasi. Samasuguseid mõistatusi on kirjanik jätnud ka teistesse näidenditesse. Tekstist otsest vastust neile ei leia, lahenduse peaks pakkuma lavastaja tõlgendus.
„Ivanovit“ lavastades ei saa üle ega ümber küsimusest, mis oli peategelasega juhtunud, mis oli teotahtelise, ideedest tulvil maaharitlase muutnud jõetuks, tühjusetundest täidetud enesepõlguriks?
Uudis, et Uku Uusberg on asunud lavastama Tšehhovi „Ivanovit“, tekitas loomulikult huvi, miks osutus valituks just see -Tšehhovi noorpõlvenäidend - kuna on teada, et Uusbergil on alati selge nägemus, mida ta lavale pandava materjaliga soovib öelda.
Nii läksin esietendusele üpris kõrgete ootustega ja tuleb tunnistada, et lavastus ületas needki. Nägin terviklikku, musikaalsele lavastajale iseloomulikult täpselt rütmistatud ja selgest nägemusest lähtuvat tõlgendust. Tšehhov vajab kindlat, aga delikaatset lavastajakätt, autori antud mõistatused tuleb lahendada ilma õrnas ja täpses tekstikonstruktsioonis laamendamata. Draamateatri seekordses „Ivanovi“ variandis on minu meelest leitud üles kõik selle näidendi rikkused, mida aitavad esile tuua näitlejate nüansirikas mäng ning leidlikud lavastuslikud kujundid.
Juba esimene stseen juhatab vaatajale kätte põhimotiivid: Indrek Sammuli Ivanovi värisevad käed ja vaiksel häälel öeldud esimesed sõnad (Sammuli Ivanov räägib kogu lavastuse vältel enamasti väga vaiksel, kuidagi vabandaval häälel) loovad pildi tundlikust, enesele kõrgeid moraalseid nõudmisi esitavast ja suurest sisepingest murdumise äärel olevast inimesest (tehes vaatajale ette võimatuks uskuda Lebedevi külaliste klatši Ivanovi kohta teises vaatuses). Punapäine edevas ülikonnas Borkin (Mait Malmsten) viskab nooli märklaua pihta, mille teener Pjotr (Pääru Oja) tema käest päästab. Märklaud osutub ikooniks, mille eest Pjotr terve etenduse vältel kusagil lavanurgas hoolitseb. Kõik ikooniga seonduv on lavastaja sõnadeta lisandus originaaltekstile.
Kui nõukogude ajal armastati Tšehhovi puhul rõhutada tema mittereligioossust, siis praeguseks on teada, et see päris nii ei ole – kirjaniku suhted kirikuga olid keerulised, kuid vertikaalne telg on tema loomingus olemas. Õigupoolest pole vist ükski tõeline vene hing jäänud õigeusust puutumata, mäletatavasti haaras isegi ateistist luuletaja Bezdomnõi pärast kohtumist saatanaga esimese ettejuhtuva, nööpnõelaga tapeedi külge kinnitatud paberikooni järele (Bulgakovi „Meister ja Margarita“). Nii ei mõju ikoon ka antud lavastuses võõrkehana, vaid vastupidi, aitab fookust luua.
Lavastuse esimeseks kulminatsiooniks kujuneb I vaatuse lõpp, kui Anna Petrovna (Maria Peterson) otsustab sõita Lebedevide juurde, oma abikaasale järele. Eelnenud dialoogid Ivanovi ja doktor Lvoviga panevad sügavalt kaasa tundma sellele intelligentsele, haprale olendile, kes meeleheitlikult püüab päästa oma abielu, mille eest ta on maksnud väga kallist hinda. Peaaegu lageda lava tagaplaanil oma saatusele vastu ruttava üksildase Anna kõrval püüab vaataja pilku ootamatu kujund – maas vedelev üksildane öökullitopis, teine sõnatu lisandus näidendi tekstile, mida vaatajal on põnev lahti mõtestada. Ühelt poolt ennustab öökull Anna surma, sest viimane kuuleb korduvalt ainsana selle linnu huikeid (vana uskumuse kohaselt huikab öökull neid, kes peagi surevad). Teiselt poolt seostub topis Tšehhovi kontekstis paratamatult „Kajakaga“. „Ühe väikese jutu süžee…“ Vihje, et Anna on nagu Niinagi võrgutatud ja petetud, mööduva kire ohver? Ütleb ju ka doktor Lvov (Kristo Viiding): „Noh, seletage, tehke mulle selgeks, kuidas teie, tark, aus, peaaegu püha olend, lasksite end vedada sellesse öökullipessa?“ Kuid üks Tšehhovi teemasid on ka näivuse ja tõe eristamine, ja mida edasi etendus kulgeb, seda enam tundub, et öökulli kujund markeerib just nimelt „Kajaka“-paralleeli näivust.
Teise vaatuse algus on lavastatud rõhutatult aeglases tempos. Ma ei ole vist kunagi varem teatris näinud niivõrd huvitavalt kujutatud igavust - ja seda eelkõige tänu võrdselt võrratutele näitlejatöödele, mida on ära märkinud ka kõik kriitikud, kes seni lavastust arvustada võtnud. Tšehhovi eesmärk on Lebedevide külalistetoa stseeniga näidata Ivanoveid ümbritseva seltskonna sisemist tühjust ja silmakirjalikkust, mis igas ärksama vaimuga inimeses tekitab tülpimust. Tegelased vahetavad sisutuid repliike, vähehaaval koorub välja igaühe pisut koomilinegi loomus. Veidi mõistatuslikuks jääb Babakina (Harriet Toompere) õlal istuva papagoi kujund – kui eeldada, et see peaks tähendama midagi enamat kui Babakina juba niigi ilmset edevust ja tühisust. Samas mängib Harriet Toompere Babakina tegelaskuju suuremaks üheplaanilisest tõusikust, lastes aimata välise puise väärikuse taha peidetud sisemist ebakindlust ja üksindusehirmu.
Zinaida Savvišna (Ülle Kaljuste) haiglane kokkuhoidlikkus ja ihnus võimendub Lilja Blumenfeldi kujundatud kõledas võõrastetoas metafooriks – nii nagu perenaisel ei ole oma külalistele muud pakkuda kui lääge „tikerbärimoosiga“ teed, nii ei ole kogu seltskonnal üksteisele pakkuda midagi, mis toidaks vaimu ja hinge. Lebedev (Guido Kangur), kes ülejäänutest intelligentsi ja suuremeelsuse poolest eristub, tuimestab tühjusetunnet viinaga. Mis küll Ivanovit siia peaks tõmbama? Triviaalne vastus oleks, et see on värskelt puhkenud õis Saša (Liisa Saaremäel), kes umbses keskkonnas üksnes Ivanovit enese vääriliseks peab. Kuid jälgides Ivanovi ja Saša dialoogi, tundub algusest peale, et lavastaja ei ole läinud tavapärase interpretatsiooni teed.
Lavastuse kõrghetk on kolmanda vaatuse lõpp, Anja ja Ivanovi viimane stseen, kus näitlejad mängivad nähtavaks kõik kihid, mida Tšehhov sellesse dialoogi on pannud. Palavikust ja surma lähedusest hiilgavate silmadega Anja meenutab oma öösärgi ja kammimata peaga Opheliat, kellele samuti käis kannatuste koorem üle jõu. Erinevalt Opheliast aga pole Anja kaotanud mõistust, vaid meeleheide ja valu on tumestanud tema tõetunnet. Varem on mulle alati tundunud, et Ivanovi öeldud labane "juudimutt" on ebakõlas tema peene ja empaatilise karakteriga. Maria Petersoni murtud selgrooga Anja on aga ühtaegu sedavõrd inetu oma ülekohtuses süüdistajalikkuses ja samal ajal sedavõrd liigutav ja kaastunnet tekitav oma üleinimlikus kannatuses, et teeb Indrek Sammulile võimalikuks öelda see sõna nii loomulikult, et vaataja Ivanovit sugugi hukka ei mõista, häälega, milles on ühtaegu nii viha kui kohutav valu. Ja kohe pärast selle väljaütlemist seda hingepõhjani kahetseda. Meisterlik lavaline partnerlus!
See stseen tervikuna, aga eriti selle lõpp, kinnitab juba esimese vaatuse ajal tekkinud kahtlust, et Ivanov tegelikult armastab oma naist sügavalt. See on uudne ja nii lavastaja kui näitlejate poolt veenvalt antud vastus ülaltoodud peamisele mõistatusele, mille Tšehhov meile esitab. Kergesti võib uskuma jääda Ivanovi enda sõnu tülpimusest ja armastuse hääbumisest. Uusbergi lavastus aga suunab mõtlema sellele, et tegu on hoopis tugeva süütundega. Ivanov lahutas armastatud naise tema perekonnast ja lapsepõlvekodust, tõi ta elama keskkonda, kus teda ümbritsesid vaimselt tühised inimesed, ei suutnud majandusliku eluvõõruse tõttu pakkuda talle väärilisi elutingimusi, neil ei olnud ka lapsi ja kõigele lisaks veel naise haigus…
Ivanovi tühjusetunne ja vaimne kokkuvarisemine on põhjustatud peamiselt sellest, et ta ei kannata välja oma abitust ja võimetust abikaasana ja selle tagajärjel tekkinud enesepõlgust. Nii ta püüabki lihtsalt põgeneda, põhjustades sellega armastatud inimesele üha uusi kannatusi. Doktor Lvovi etteheited Ivanovile ei ole seega täiesti valed, aga neil on valed ajendid – doktor ei lähtu ligimese-, vaid enesearmastusest.
Ivanovi ja Saša suhe on lavastatud nii, et ei teki eriti kahtlustki, nagu võiks tegu olla tõelise armastusega. Ivanov haarab Saša nooruse ja rikkumatuse kui õlekõrrekese järele, teades väga hästi, et see ei ole tõeline tunne. Saša eneseohverduslikust päästmisvalmidusest kumab pigem läbi soov tunda end ennastohverdava päästjana kui tegelikult päästa inimhing.
Sellise tõlgenduse valguses saab ka selgeks, miks Tšehhov on kirjutanud näidendisse kõrvalteemana Borkini mahitatud krahv Šabelski (Aivar Tommingas) kosjaloo. Šabelski ja Babakina abielu oleks olnud tehing, kus üks osapool oleks saanud raha ja teine tiitli. Sarnastel valedel ajenditel oleks sõlmitud ka Ivanovi ja Saša abielu. Šabelskis on vaatamata tema haletsusväärsele seisundile säilinud aristokraadi autunnet, ta nimetab kavandatavat abielu seatembuks ja kuulutab, et kui see siiski peaks teoks saama, siis kulutaks ta saadud raha, et sõita Pariisi ja istuda päevad läbi oma surnud naise haual. Šabelski leiab eneses väärikust loobuda abielust ja järgnenud, Babakinast alguse saanud nutukoor mõjub vaatajale eht-tšehhovlikult – on ühtaegu kohutavalt naljakas ja samas tahaks millegipärast kaasa ulguda…
Näidendi viimane versioon lõpeb teatavasti Ivanovi enesetapuga (algselt kavandas Tšehhov Ivanovile südamerabanduse). Indrek Sammuli Ivanov seisab nõutu näoga lava äärel, püstol käes, justkui küsides publikult, mismoodi ta seda siis peaks tegema. Ja viskab püstoli maha. Haudvaikne publik ja laulatuseks lavale kogunenud ülejäänud tegelaskond jälgib Ivanovi ebakindlat, kobavat, tasakaalu otsivat lavalt lahkumist hinge kinni pidades. Teiste hulgas seisab ka tagasihoidlik teener Pjotr ikooniga. Ikoon on valge riidega kaetud, kuid kujutis kumab läbi. Õigeusu traditsiooni kohaselt peab ikoon olema kodu igas toas, isegi koridoris, ja see kaetakse kinni, kui ruumis toimub midagi, mis solvaks või kurvastaks ikoonil kujutatud pühakut.
Miks siis ikkagi just „Ivanov“, just nüüd ja praegu? Üllatavalt lähedale tuli selle lavastuse Ivanov vaatajale, ja mitte ainult seetõttu, et ta tihti seisiski lava serval ja rääkis justkui igaühega saalist. Ta rääkis igaühega, kel oma ivanov kusagil hingesopis valutamas. Ja neid ei ole praegusel ajal vist vähe. Mil viisil ka Ivanovi lahkumist ei tõlgenda, sisendab etenduse finaal ikkagi lootust, et ka Ivanovi jaoks on olemas pääsemine, keegi seisab alati märkamatult kusagil läheduses ikooniga, keegi ulatab käe...
Toimetaja: Helen Eelrand