Arvustus. Sõda ei anna luuletajatele rahu
Andrus Kasemaa
„Olla luuletaja“
Tuum
88 lehekülge
Pealkiri on julge ja lihtne. Nagu mõnel 19. sajandi luuletajal võinuks olla. Mõjub naivistlikult. Samas on Kasemaa luule taoline ju kogu aeg olnud. Meenub varane Priidu Beier. Ei saand sotti, kas on mänguline naiivsus, milles on annus siirust või on mäng veel peenem. Kasemaa kogudega on umbes sama lugu.
Beier on täna klassik.
Kasemaa on juba luulemina sünnist saati „keegi“ ja seda, kes see „keegi“ on,pole keegi teine osand esialgu paika panna. Mis on vist hea märk.
Kasemaa küsib erinevate, konkreetsete (vahel nimepidi nimetatud) inimeste käest, kas peaks sõtta minema. Ja ega kellelgi midagi eriti tarka öelda pole. Laias laastus räägitakse vabast tahtest ja saatusest ja mis vilusoofiat kellelgi sülg suhu toob. See on ju loomulik. Meil kellegi pole nii rumala küsimuse peale tarkust.
Aga ehk luuletaja asi ongi rumalaid küsimusi küsida. Keegi teine nagunii ei julge ja kui luuletaja ja kirikuõpetaja ka enam ei küsitle inimolemist ja moraalseid otsuseid, kes siis küsitleb. No ehk mõni rokksaar ka, aga nood on enamasti romantilised.
Andruse voorus on ausus ja ehedus algusest peale. Nii „Leskede raamatus“ kui „Poeedirahus“. Ega muul ju mõtet olegi.
Peaks justkui lihtsat asja tegema, aga millegipärast võtab kohelejõudmine lihtsa asja tegemiseni paljudel aega. Andrus aga oli kohe kohal. Seda juhtub harva. Räägib loomuldasa nagu oleks kogu aeg luuletatud. Küllap siis ongi.
Väikse mõtlemise peale võiksin ehk nimetada veel pihutäie autoreid, kelle luulejooks on ilmselt alanud juba ammu enne starti või esimest raamatut. Ja need jooskevadki muretult edasi, kui neid endid asi ainult ära ei tüüta.
Ega luuletaja oska muud teha kui luuletada, sest ta on seda lapsest saati teinud. Hea luuletaja, ma mõtlen, see on loomuses.
Vahel tuleb kadedus peale, et näe keegi on lapsest saati kunstist või kirjandusest läbi imbunud ja mul pole iial võimalik teda oma loomingus jälitada. Aga ehk on see hoopis hea. Minu ees jookseb jänes, keda ma saan taga ajada, aga geeniuse ees on tee tühi. Ta ehk varsti ei viitsigi joosta. Pole kedagi sihtida ega jälitada.
Mulle meeldib, et Andruse üliempaatiliste tekstide sisse tilgub aegajalt paras annus mürki või vürtsi, mis on kangem kui Tabasco. Meenub, et Kivisildnik vastas küsimusele, miks ta pärisnimele Sildnik pani ette Kivi: „Et hambad sisse lüüa.“
Seda, miks õrn luuletaja vajab mürki, ei oska ma seletada. Jään selle üle mõtlema. Muide, see ei puuduta naisautoreid. Nood pole erilised mürgikotid. Aga Juhan Viiding võis küll kirjutada rästikuid ridu ja eks me seda mürki kõik hea meelega limpsime.
Kumisema jäid mõned Andrus Kasemaa luuletuste lõpuotsad ja panen nad siia ilma seletuseta, millest luuletus enne rääkis:
"see mees õhtuse akna all kuulamas raadiot
kui ilus aeg oli"
"pole ikka veel raatsinud
neid ära pühkida"
"hakkliha
ja trussikud
ja viin"
(PS: see on minu jaoks parim.)
"mul endal ei olnud midagi
vaid palju vendi oli
kellel oli palju särke"
Aga miks mitte ka mõningaid luuletuste algusi tsiteerida:
„Üks vana naine kirjutas“
„Sinu roheliste silmade pärast ma tapma ei lähe“
„Mõnus rahuaeg mõnus õhtu“
„Täida oma rolle“
„Olen maanteel hääletanud palju“
„Täna ma nägin rahu“
Ehk aitab kah, aga esimesest reast on kohe selge nagu põneva filmi puhul, et tahaks edasi vaadata, mis säält tuleb. Tundub, et nagu kogu pealkiri, on ka luuletuse esimene rida tähtis. Teinekord tõmbab kirjanik enda jaoks üles intriigi, mis teda käivitab. Ja vahel haagib sinna taha lugeja. See on leitmotiiv.
Ja nüüd tuleks uurida. Mis esimeste ja viimaste ridade vahele jääb. Aga selle töö jätan täna teile.
Toimetaja: Helen Eelrand