Peeter Helme raamatukomm. Joe Abercrombie purumerefantaasia
Joe Abercrombie - „Pool maailma”
Tlk. Tiina Randus. Tänapäev, 2017. 336 lk.
Ülemöödunud aastal ilmus kirjastuses Tänapäev Tiina Randuse tõlkes inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie romaan „Pool kuningat”. Nagu sedalaadi kirjanduses tavaline, oli tegu loomulikult triloogia esimese osaga. Nüüd on eesti lugeja kätte jõudnud Purumere-triloogia teine osa, „Pool maailma”, sellegi on tõlkinud Tiina Randus ning selle kaanelt vaatab vastu Ed Labetski igatsuslik kaanepilt väikesest laevast veepinnal küklooplike varemete taustal. Väga sobiv illustratsioon teosele, mis pole pelgalt pseudokeskaegne seiklusromaan, vaid kus tegelased on millegi kõrgema, kaugema ja kättesaamatuma jahil.
Ühelt poolt tegeleb „Pool maailma” muidugi üldinimlike küsimustega. Küsimused autundest, tunnustusest, õigest ja valest käitumisest, argusest ja vaprusest on igavesed, teinekord isegi liiga suured, liiga otsesõnalised ja seetõttu püsib nende kohal ka naeruväärsuse oht. Samas suudab Abercrombie tegeleda nendega just õigesti. Just vana-põhja saagaatmosfääri ülevas ja nõiduslikus vaimus, mida on samal ajal tasakaalustatud lihtsa, sirgjoonelise, kahe jalaga maal seisva hoiakuga, mis iseloomustab pea kõiki ta omajagu ropusuiseid ja tahumata, kuid seda armastusväärsemaid tegelasi.
Teisalt on „Pool maailma” äge seikluslugu. Tõeline viikingiromaan, kus seistakse kilbiseinas, taotakse vastaseid kirvestega, nii et luud krõpsuvad ja veri lärtsub ning palutakse jumalatelt selleks kõigeks relvaõnne. Vägev ja põnev värk.
Aga võib-olla kõige põnevam on Joe Abercrombie Purumere-triloogia puhul hoopis üks muu asjaolu. See asjaolu puudutab nimelt maailma, milles tegevus toimub. Triloogia esimeses osas, teoses „Pool kuningat” tundus, et see maailm on selgelt pseudokeskaegne fantaasiailm, et kuskilt ilmuvad kohe-kohe välja lohed ja päkapikud ning et raamatus mainitud nõiad ja võlurid ongi seda. Vaid väga tähelepanelikult või autorisse skepsisega suhtuvalt lugedes võisid aimuda üksikud mõrad selles maailmapildis, üksikud augud, millest paistis välja, et Abercrombie mängib mingit muud mängu. Mis mängu, ma ütlema ei hakka, ütlen vaid seda, et raamatu „Pool maailma” pealkiri juba reedab seda eesmärki – nimelt avaneb siin sellesama põneva mõõkade ja viikingilaevade maailma teine pool.
Selleks pooleks on kaotus. Ränk kaotus, pimeduses kobamine, mis ongi triloogias kirjeldatava maailma aluseks. Kes veel tähelepanelikult raamatu kaane pöördele paigutatud kaarti uurib ning mõtiskleb sellele kantud kohanimede kõla ja tähenduse üle, saab paremini aru, mida eelnev vihjamisi antud selgitus silmas peab.
Igatahes märgib Joe Abercrombie Purumere-triloogia samu arenguid, mis iseloomustavad üha suuremat osa tänapäeva kirjandusest – žanripiiride ähmastumist, reeglite segipaiskumist ning eri kirjandusžanritest pärit võtete ristkasutamist. Joe Abercrombie teeb seda elegantselt, ettevaatlikult ja stiilselt, pakkudes lõpptulemusena midagi, mis on võrdselt nauditav nii fantaasia- ja seikluskirjanduse kui psühholoogilise või romantilise romaani sõpradele.
Toimetaja: Valner Valme