Ülo Mattheus. Post-truth, post-moral ehk tõde on õudne ({{commentsTotal}})

USA president Donald Trump ASEAN-i tippkohtumisel Manilas Vietnami peaministri Nguyen Xuan Phuci ja Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte vahel.
USA president Donald Trump ASEAN-i tippkohtumisel Manilas Vietnami peaministri Nguyen Xuan Phuci ja Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte vahel. Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Tõejärgne on mõiste, mis mulle eriti ei meeldi. Niisugust aega, kui tõde on olnud defineeritav, pole ju kunagi olnud. Seega ei ole ka selle järgset aega. Pigem kirjeldab see mõiste ühiskonna seisundit, kus informatsiooni ülekülluses pole enam võimalik tõeseid väiteid ebatõestest eristada, kirjutab Ülo Mattheus ajakirjas "Looming" ilmunud artiklis "Tõde, müüt ja moraal".

Tõeste väidete kõrval või asemel võimenduvad ebatõed või valed. Ennekõike on see poliitika ja võimutasandi küsimus. Võim üritab ju ikka luua mingisugust muljet midagi võimendades või midagi salates, kasutades selleks sobivaid argumente. Võimu öeldu tõeväärtus on olnud alati kaheldav. Nüüdne informatsiooni vohamine on kaheldavust vaid suurendanud ja tekitanud olukorra, kus miski pole enam usutav. Või teistpidi öeldes olukorra, kus on mõistlik kõiges kahelda. 

Siit kerkib paratamatult ka moraaliküsimus. Kui ebatõe levitamine ja valetamine ning selle sallimine on moraalne, siis ei ole me mitte ainult tõejärgses, vaid ka moraalijärgses ühiskonnas. Võib küsida, kumb devalveerus enne kas tõde või moraal. Kui moraal lubab valetamist, siis ilmselt käis moraal enne alla. Või see miski, mida me moraaliks nimetame, sest tänapäeval tundub juba see sõnagi nii aegunud, et me sellest enam ei räägi. Või kui, siis ehk vaid seoses kiriku ja usuga, mis on ikka püüdnud esindada mingeid väärtusi. 
Segunenud kultuuride olukorras peame praegu rääkima ka moraalide kokkupõrkest: kristlik moraal ei sobitu muhameedliku moraaliga, avatud ühiskonna liberaalne väärtushinnangute mudel ei sobitu ei ühe ega teisega. 

Maailma suurima etenduse tõe ja vale mängus andis oma valimiskampaania ja esimeste presidendiks oleku kuudega USA president Donald Trump. Üks poliitikaajakirju väidab, et kuigi ka teised Ameerika presidendid on valetanud, ületas Trump oma kampaaniaperioodil neid kõiki, erinedes ajakirja väitel oma eelkäijatest selle poolest, et ta valetas n-ö puhtast rõõmust. USA veebiväljaanne „PolitiFact, mis jälgib poliitikute väljaütlemiste korrektsust, andis Trumpile seoses tema valimiskampaaniaga 2015. aasta suurima valetaja tiitli, tõdedes, et 69 protsenti Trumpi ütlustest olid kas osaliselt valed, täiesti valed või suisa häbiväärselt valed ja vaid 5 protsenti olid tõesed. Trumpi konkurent presidendiametisse Hillary Clinton oli Trumpi kõrval peaaegu „ingel: tema ütlustest olid väärad vaid 26 protsenti (neist 2 protsenti häbiväärsed valed), samal ajal kui 50 protsenti olid kas täiesti või osaliselt õiged.Trumpi saavutuseks võib lugeda sedagi, et Twitteri säutsudest on saanud suurt poliitikat mõjutav instrument. Ses mõttes tabas Eesti president Toomas Hendrik Ilves hästi trendi, kui kritiseeris Twitteris arrogantselt nobelistist majandusteadlast Paul Krugmanit või naeruvääristas kurekarja juhtinud ja amfo­raid merepõhjast toonud Vladimir Putinit. 

Kui kunagi tundus, et sotsiaalmeedia koos oma esimeste linnukestega (MSN, Myspace, Orkut jt) oli vaid noorte pärusmaa, siis nüüd ujuvad seal poliitika vanad kalad. Tänu Facebookile saime näiteks teada, mis toimub Hundisilmal või kuidas hindab Edgar Savisaar käimasolevat kohtuprotsessi, kus teda süüdistatakse laiaulatuslikus korruptsioonis. Tõe moonutamise ajastu iseloomuliku ütlusena on Savisaar toonud poliitikasse müütilise lause: „Ma olen puhas nagu prillikivi!, mis on otsekui kirss tõesegaduse tordil, kus aususe kuulutamine on saanud valetamise sünonüümiks. Kunagine müütiline kangelane (kui kujunditega veidi liialdada), kes kord Rootsist kaatril koju kihutas „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma, ilmus kohtusaalis kaamerate ette kui puruhaige ja mõjus oma hädisuses põrguväravasse aheldatud kangelase paroodiana. 
Sellele järgnes uus silmamoondus, et tulla 2017. aasta oktoobris kohalikel valimistel välja oma isikliku nimekirjaga ja tervisest otsekui pakatades etendada oma viimast suurt poliitilist farssi, mis lõppes valimisnimekirja künnise alla jäämisega.

Mõistagi on Savisaare saaga vaid tühiasi suurte narratiivide maailmas, kus esiplaanil on põgenikud ja terrorism. Neis küsimustes on lääne poliitikute esmane kohustus oma ühiskondi rahustada, ja mõistagi kasutatakse asjakohast retoorikat ka siis, kui tõde on midagi muud. Sest paanikat ei saa ju külvata. Nii võivad tõde ja paanika saada koguni sünonüümideks. Näiteks võeti Prantsuse poliitikult Marine Le Penilt 2017. aasta veebruaris ära saadikupuutumatus, kuna ta riputas Twitterisse pildid sellest, kuidas ISIS lõikas Ameerika ajakirjanikul James Foleyl pea maha. Nii võib tänapäeval kõnelda ka tõe vältimisest, sest tõde on inetu, vägivaldne, teeb kellelegi haiget. Löögi alla on sattunud ka ISIS-e sõnumeid vahendanud telekanal Al Jazeera ja selle omanik Katari riik, keda Araabia naabrid süüdistavad terrorismi mahitamises. Al Jazeera ise on näinud selles rünnet sõnavabadusele. 

Andmata hinnangut ei Katarile, Al Jazeerale ega Marine Le Penile, on ilmselge, et maailmas, kus tõde on nii õudne, et seda tuleb vältida, ei saa rääkida ka tõe vabast levikust. Heal juhul saab kõnelda tõe valikulisest esitamisest. Näiteks võib uudistes eksponeerida Vahemeres hulpivaid laste laipu, sest see toetab põgenike positiivset kuvandit ja neid poliitikuid, kes seda kuvandit esindavad. 
Missugune on selles infotulvas siis tegelik tõde? Millega me tegelikult peame toime tulema? Ja milliseks kujuneb praeguste protsesside tagajärjel tulevane maailm? Need on küsimused, millele me kõik ju sisimas mõtleme ja millele on üha raskem vastust leida, ning üha enam teeme otsuseid emotsioonide pinnalt selle informatsiooni põhjal, mis on meid enim mõjutanud. Kui me näeme laste laipu Vahemeres, lahvatab meis kaastunne põgenike vastu, ja kui me näeme pilte terroriaktist mõnes Euroopa linnas, kus samuti hukkuvad lapsed, lahvatab meis nendesamade põgenike vastu vaen. Me oleme sattunud otsekui informatsiooni pendli vahele, mis peksab meid erinevate emotsioonidega kahelt poolt.

Poliitikas pole midagi lihtsamat, kui neid emotsioone ühes või teises suunas üles kütta ja oma huvides ära kasutada. Sest ühtset tõde neis küsimustes ei ole (või enam ei ole). Ja lõppkokkuvõttes ei jäägi muud üle, kui rakendada inimeste emotsioonid oma teenistusse sobivaid aspekte vajadusel võimendades, moonutades või suundudes suisa valede rappa. Või mis on vale, kui tõde ei ole? Võib-olla on see lihtsalt midagi, mis ei kattu minu või sinu emotsioonidega? Kui üks ütleb, et põgenik on hea, ja teine, et põgenik on halb, siis on siin kaks tõde. Kui hakata valjuhäälselt ühe poole kasuks rääkima, siis ilmselgelt eksitakse teise tõe (arusaamise) vastu. Tõe paljususe maailmas on maailm üha enam illusoorne, nägemuslik, seda juhivad erinevad müütilised narratiivid, kus nii ühe kui ka teise poole seisukohti tõestavad näited on kohe varnast võtta. 

Selline tõdede paljusus on kaotanud vajaduse olla aus. Emotsiooni ajel tehtud otsuse puhul pole aususega enam midagi peale hakata. Kuna valeuudiste ja desinformatsiooni tekitamisega tegelevad ka mitme riigi luureorganid või lihtsalt mingid vaenulikult meelestatud ühikud (liikumised, ühendused, suvalised inimesed ja inimeste grupid sotsiaalmeedias), siis valitseb infoväljal juba üpris suur kaos. Seda võib võrrelda arvutimänguga, mille võitmiseks peab adrenaliinist laetud mängur „eluga pääsema teda valeinformatsiooniga tulistavate informaatorite küüsist ja jõudma tõe väravasse.

Eesti poliitikas ilmutab müütiliste narratiivide mängumaa end nii pagulaste, kooseluseaduse, Rail Balticu, suhkrumaksu, hõberemmelga, astmelise tulumaksu kui veel paljude muude teemadena. Võib küsida, kas Rail Balticuga ikka saab sõita Berliini, kas kliima ikka soojeneb inimtegevuse tagajärjel, kas pagulased on kõik islami terroristid ja vägistajad, kas suhkur tapab, kas astmeline tulumaks võrdub progressiga, kas puukallistajad on ühiskonna heidikud või idealistid. Jne.
Ajakirjanik Peter Pomerantsev ütleb maailma suurriikide liidrite poliitilistele valedele viidates, et nad on küll alati valetanud, kuid probleem on selles, et nüüd on neil ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte. Tõde pole enam oluline.
Post-moral: lääne ühiskond ja kristlus

Tänapäeva moraalivabal (et mitte öelda moraalitul) ajal on hinnas ennekõike inimeste vaba eneseteostus ja liberaalsed väärtused. Moraal on midagi aegunut ja pärssivat, mis takistab vabaduste teostamist, ja on seega jäänud kitsa ringi inimeste pärusmaaks. Seetõttu räägitakse ühiskonnas pigem põhiõigustest. Nii on piibellikust moraali käsulauast „sa ei tohi tappa saanud õigus elule, „sa ei tohi himustada oma ligimese koda õigus omandi puutumatusele jne. Piibellik käsitlus abielust kui mehe ja naise vahelisest kooselust on aga ajast ja arust ning õige mitme nn kristliku riigi seadused seda enam ei tunnista. Säilinud on niisiis vaid mõned fundamentaalsed põhimõtted, mille järgimine on vältimatu: et olla elus, peab elu olema kaitstud, sama on lugu inimese maise varaga. Kõik ülejäänu allub paindlikule arusaamade muutusele. Tegelikult on moraal alati olnud muutuv ja relatiivne, ning ka kristlik moraal on oma eri arengufaasides esindanud vastakaid väärtusi. Ühelt poolt on olnud kristliku halastuse ja armu sõnum, teiselt poolt on kirik takistanud vaba mõtte levikut ja hävitanud teisitimõtlejaid. Ajale on jalgu jäänud patriarhaalne ühiskonnamudel, millele kirik on läbi aegade tuginenud. Kuna see tähendab naiste õiguste piiramist, mis on ebaõiglane, seega ka moraalitu, siis kuidas saab kirik ise olla moraalne?!

Katolitsismis pole naispreestrid lubatud siiani, oma olemuselt liberaalsem luteri kirik jõudis naispreestrite aktsepteerimiseni suhteliselt hiljuti. Euroopas on luterlus teinud ka muid järeleandmisi, ja nii laulatab või õnnistab luteri kirik mitmes riigis ka samasoolisi paare. Katoliku kirik on ses küsimuses jätkuvalt konservatiivne, ent vaevleb süümepiinades, mis on seotud preesterkonna pedofiiliajuhtumitega. Siiani ei ole katoliku kirik suutnud teha järeleandmisi preestrite tsölibaadinõudes, mis on väärastunud seksuaalkäitumise üks peamisi põhjusi preesterkonna hulgas.

Ka laiemalt võttes ei sobitu kõmisev paatos ja mitu tuhat aastat vana sõnum tänapäeva infoühiskonda, ning ilmselt on „parim enne möödas ka apostel Pauluse loodud müüdil Jeesuse lunastusohvrist ja ülestõusmisest. Kui paradiis on heaoluühiskonna kujul maa peale laskunud, siis mis lunastust peaks veel vaja olema?! Võimalik, et küsimus on ka ainult pakendis või ideede värskuses.

Võib mõista Eesti presidendi tõrjuvat reaktsiooni kiriku suhtes, mis on igati vastavuses nüüdisaja vaba naise mõttemaailmaga. Võib-olla on kiriku eestkoste mittetunnustamine presidendi alateadlik ja naiselik vastureaktsioon sajandite pikkusele naiste õiguste piiramisele ning aegunud arusaamadele laiemalt. Nii on Harju-Risti kirikuõpetaja Annika Laats, kes lubaks Jumala armu ka samasoolistele paaridele, vesi nende veskile, kelle arvates kirik peaks muutuvate hoiakutega kiiremini kaasa minema. Eesti presidentki võib kergendatult ohata, sest midagi kiriku hoiakutes saab ta nüüd toetada.

Kui me praegu räägime „kristlikust maailmast, samastame seda sageli mõistega „läänemaailm kristlik maailm on ka läänemaailm. Kuid kristlik ja läänelik ei ole enam kaugeltki kattuvad mõisted. Läänelikud liberaalsed väärtused on kristlike väärtustega sügavas vastuolus. Nagu osutatud, torkab see eriti silma suhtumises inimeste seksuaalkäitumisse, mille puhul liberaalne ühiskond kompab kogu aeg oma vabaduse piire. Eestis ilmneb see seoses kooseluseadusega või näiteks Kaur Kenderi kirjandusliku üllitisega, kus sõnavabaduse sildi all tekkis küsimus, kas sõnavabadus lubab kujutada ka laste seksuaalset pilastamist ja pedofiiliat.
Ent jättes kiriku läänemaailma väärtushinnangute määratlemisel kõrvale, tuleb küsida, millel need väärtused sellisel juhul põhinevad. Siin jääme vastamisega ilmselt hätta. 

On olemas seadused ja kirjutamata seadused, on üldised käitumisjuhised ja reeglid, on etikett ja viisakus, mingi väljakujunenud normistik, käitumuslik muster, sidusus, mis lõppkokkuvõttes sisaldab endas kõike, mida üks või teine ühiskond on oma mällu aja jooksul talletanud ja aktiivsesse toimevälja üle kandnud. Ühe indiviidi seisukohalt on tema kujunemine selles süsteemis kaootiline ja paljude juhuslike mõjutajate tulemus, tema inimlik kvaliteet ja käitumismuster ettearvamatu. Heaoluühiskonna peamine suunanäitaja on tarbimissoov ja elu nautimine, mis erilist moraali endas ju ei kannagi. Nii on kooslus, mida ühiskonnaliikmed loovad, vägagi mitmevärviline ja selle osalised ei pruugi üksteist kaugeltki mõista. Miks üks käitub nii ja teine teistmoodi? Pole ühiseid reegleid, mille järgi saab otsuseid langetada. Pole ka kehtivat moraali.

Post-moral: islam

Üks väärtussüsteem ei saa otsustada teise väärtussüsteemi moraali üle, olgugi et nad seda paratamatult teevad. Islami ideoloogid on seisukohal, et läänemaailm on mandunud ja moraalitu; samas ei sobitu islami kombed kuidagi läänemaailma, veel vähem kristliku moraaliga. Valida saab kas ühe või teise moraali vahel, nagu kaalub teha peategelane Michel Houellebecqi romaanis „Alistumine. Selles mõtiskleb vananev mees, kas astuda islami usku, sest siis võib tal olla mitu noort naist. Kas šariaat sobib Euroopale? küsib Houellebecq üldisemalt. Kuid nagu ütleb romaani pealkiri, oleks selle vastuvõtmine pigem alistumine millelegi võõrale, teistsugusele, vastuvõtmatule.

Võrreldes kristlusega on islam jäänud oluliselt konservatiivsemaks ega ole naiste õiguste teemas teinud läbi sedagi nappi arengut mis kristlus. See on ka üks peamisi põhjusi, miks läände emigreerunud islamiusulised kapselduvad ja loovad oma õiguste maailma. Kuigi lääne ühiskonnas on ka islami naised mõnevõrra vabamad, alluvad nad endiselt meeste eestkostele. Sellestsamast kõneleb Eestis tähelepanu äratanud juhtum, kus pagulasest mees süütas põlema oma naise, sest too soovis tööle minna. 
Lääne vaatepunktist on islam vägivaldne ja seega moraalitu, islami karistusseadustik aga lausa keskaegne. Näiteks lubab šariaadi seadustik eksinud naisi kividega surnuks loopida või vabade armusuhete puhul inimesi piitsutada ka tänapäeval. Islamistlik terrorism on aga muutnud arusaamade kuristiku Ida ja Lääne vahel juba peaaegu ületamatuks. Sellest on saanud islami kaubamärk, ja paratamatult käib sellega kaasas arusaam, et islam on oma olemuselt vägivaldne ja valab süütute inimeste verd. Kui rahumeelsed islamiusulised püüavad läänemaailma veenda, et tõeline islam on teistsugune, on neil aina raskem seda teha. Pole sellist islami moraali, mida Lääs tunnistaks ja usuks.

Pagulaste küsimus ja tõe segadus 

Põgenike ja pagulaste küsimus on läänes saanud üheks poliitika olulisemaks teemaks, soodustanud sisserände vastaste erakondade esiletõusu ja võimendunud ühiskonna poliitilistes hoiakutes. Üks jõulisemaid reaktsioone on Donald Trumpi lubadus ehitada müür USA ja Mehhiko vahele ning tema muud sisserännet piiravad meetmed. Ungari on tõkete püstitamisel juba eeskuju näidanud, Suurbritannia ilmutas oma vastumeelsust riigi liigsele avatusele Brexitiga ja Poola kaitseb end muhameedlaste eest massilise palverännakuga.

Martin Helme reljeefse ütluse „Kui on must, näita ust! võiks ju tähelepanuta jätta, kui see ei peegeldaks laiemalt Eesti tõrjuvat hoiakut sisserände suhtes. Pärast viitekümmet aastat okupatsiooni, massilist immigratsiooni ja rahvuskultuuri mahasurumist on suur osa Eesti elanikkonnast selles küsimuses endist viisi tundlik. Sisserände suhtes tundliku piirini on jõudnud tegelikult ka need Euroopa riigid, mis on oma uksed immigratsioonile avanud vabatahtlikult. Olgugi et Hollandi ja Prantsusmaa viimastel valimistel jäid ksenofoobsed jõud alla, ei tähenda see, et võõraviha on võidetud, pigem märgib see ajutist interreegnumit, sest probleem pole kuhugi kadunud. Seda näib kinnitavat ka Merkeli partei toetuse vähenemine viimastel parlamendivalimistel.

Avalikku arvamust ja inimeste seisukohti kujundavad väga erinevad rühmitused ja hoiakud, mis kõik loovad ja toidavad oma tõde. On üldine humanistlik hoiak, et pagulasi tuleb aidata, ja sellele vastandub teine hoiak, et islami pagulased toovad kaasa terrorismi ja vägivalla leviku, seda kinnitavad pidevad terrorirünnakud või ka kurikuulsad ahistamisjuhtumid Saksamaa ja Rootsi linnades. Tööandjad räägivad tööjõuvajadusest ja rahvastiku vananemisest, mistõttu vajab riik uusi maksumaksjaid, kes pensionäre üleval peavad. Oma nägemus asjadest on multikulti pooldajatel, kelle arvates on rahvuslus ja rahvusriikide aeg jäänud ajalukku. Euroopa islami kogukonnad korraldavad omakorda meeleavaldusi terrori vastu ja kinnitavad islami rahumeelsust. Kokku on see kõik väga keeruline muster, kus avaliku arvamuse mõjutamiseks konkureerivad omavahel erinevad „tõed. See „tõdede sõda on midagi, mis toimub otse meie õuel ja paratamatult mõjutab ka meid. Meie hoovipealne lahing on samas osa laiemast protsessist, mis ei pruugi mahtuda inimese ajalise tunnetuse raamidesse ja jääb tulevaste ajaloolaste käsitleda. Võib vaid teha oletusi, milline on praeguste protsesside kujundatud tulevane ühiskonnakorraldus.

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) kinnitusel on maailma seitsmest miljardist inimesest iga seitsmes migrant. Kokku on neid seega üks miljard. Neist välisriikidesse siirdunuid oli 2015. aasta seisuga 244 miljonit ja siseriiklikult oli elukohta vahetanud 740 miljonit inimest. Kõige rohkem mig­rante on selle raporti järgi USA-s, kus 2015. aastal elas 46,6 miljonit sisserännanut, järgnesid Saksamaa ja Venemaa umbes 12 miljoniga. Otseseid põgenikke asus teistes riikides 21,3 miljonit, nende peamiseks tootjaks 2015. aastal oli Süüria konflikt. Sama raport märgib, et üldiselt suhtutakse maailmas sisserändajaisse positiivselt ja erandiks on vaid Euroopa, kus IOM-i küsitluse kohaselt oli suhtumine migratsiooni negatiivne ja enamus leidis, et sisseränne peaks vähenema. Kui võtta arvesse USA valijate eelistusi oma presidendi valikul, siis ilmselt peaks migratsiooni suhtes vaenulike riikide hulka arvama ka USA.
Iseenesest pole rahvastikurändes midagi uut ja üllatavat, see on olnud inimkonna ajaloo loomulik osa. Üks asi on muidugi teha DNA-uuringuid ja ära näidata, kust üks või teine rass või inimgrupp pärineb, teine asi on kirjeldada seda ajalooprotsessina, kus sisseränne on peaaegu alati põhjustanud vaenu ja kultuuride vahelisi kokkupõrkeid. See on kannatuste ja konfliktide ajalugu inimestele, kes neid protsesse üle elasid (või siis ei elanud), pärandades tulevastele põlvedele vaid oma DNA. DNA seisukohalt on see lihtsalt üks geneetilise materjali leviku ja paljunemise protsess. DNA-l pole emotsioone. Inimliigi arengu ja heaolu perspektiivist on see protsess vältimatu ja vajalik. Ükski kooslus ei suuda igavesti muutumatuna püsida, veel vähem konserveeruda ühe rahvuse kaitsemüüride taha. Iga järgnev põlvkond võtab eilseid muutusi rahvastiku koosseisus tänase loomuliku osana ega põe nende pärast. Ega mõista vanemaid põlvkondi, miks nemad põevad. 

Tõe vajadus

Eesti lähiajalugu on näidanud, et muutused põlvkondlikes hoiakutes on toimunud väga kiiresti. Eesti riik taastati rahvusriigina, kuid uutele põlvkondadele pole see enam esmatähtis. Ajale on jalgu jäänud meie konservatiivne arusaam perekonnast kui mehe ja naise vahelisest liidust. Muutunud on suhtumine Eestit ahistanud okupatsioonidesse, neid esindavast muuseumist on saanud Vabamu. Muutunud on kultuuritarbimise trendid: esiteks selle mittetarbimise suunas ja teiseks rahvuslikkuse asendumises kõige sellega, mida pakub massimeedia, kus identiteet pole oluline. Tegelikult ei olegi miski enam väga tähtis, informatsiooni paljusest on saanud isikupäratu keskkond ja protsess, mille sees elu toimub ja kuhugi kulgeb. Oluline on protsess ise, olemine ise. Miks olla, see pole enam küsimus. Vähemasti mitte selles nn tõejärgses ühiskonnas, kus ükski tõde ei kehti. Nii puudub tõe formuleerimisel ka mõte.

Sageli on sellist asjade kirjeldust nimetatud pessimistlikuks või eshatoloogiliseks. Kuid ennekõike ilmutab siin end nende väidete esitaja soov kaitsta oma tõde ja tõrjuda teisi neid sildistades ja naeruvääristades. See on osa sõnumite konkurentsist. 
Seega tuleb paratamatult küsida, kas meile tõde nii väga vaja ongi. Kõneldagu siis millest tahes. Kas me tahamegi teada, kus tõde end peidab? Või kui me seda teame, siis mida me selle teadmisega infomüras peale hakkame? Keegi ei kuule meid.

Mõistagi tuleb tõde enne defineerida ja konteksti asetada. Kas tõde mingis küsimuses peidab end ajaloo pikemas perspektiivis või peame lähtuma praegusest hetkest ja selle emotsioonist? Kas tõde on see, et pagulased on abivajajad, või see, et nad on terroristid? Või on nad lihtsalt osa rahvastiku loomulikust rändest? Tulevad nagu rändlinnud, teevad pesa, munevad munad ja mingis perspektiivis rändavad jälle edasi? Või kas tõde polegi olemas, kõik on vaid muutumine, juhuslik ja mööduv fikseering, subjektiivne hinnang, mille asendab uus ja järgnev? Või peame lihtsalt leppima sellega, et olemine on selline nagu ta on, tema kirjeldamine loob vaid ühe võimaliku pildi paljudest, millest ükski pole ammendav ega seega tõene?

Võib-olla selleks, et mõista tõde (aega? protsessi olemust?), peaksime teda vaatama harva. Nagu iseennast peeglist. Kui vaataksime sinna vaid kord kümne aasta tagant, siis toimunud muutused ehmataksid meid. End iga päev piieldes me mingeid erilisi muutusi ei märka. Võib-olla vaid habe tahab ajamist või soeng sättimist. Sestap me ei teagi alati, kus me aja seisukohalt oleme. Kas me oleme ehk ületanud mingi nähtamatu piiri, kus eilne ei sarnane enam tänasega? Kas ehk ühiskond tervikuna on ületanud mõne piiri või murdepunkti nagu Julius Caesar Rubico jõe? Saatusliku piiri, mille ületamise järel pole miski enam endine. 
Ajaga kaasas käimine ja aja mõistmine on keeruline kunst. Inimese seisukohalt on ajaga kaasas käimine ka vananemine, mis kannab negatiivset konnotatsiooni. See tähendab paljudele suutmatust toimunud muutustega leppida. Me vaatame aega enamasti oma bioloogilisest vaatepunktist. Liiga palju mööduvat aega (muutusi) on tervisele kahjulik ja lõpuks tappev. Mingist hetkest me klammerdume olemasoleva külge ja muutume konservatiivseks, me ei taha enam muutuda. Aga see on vastuolus loodusseadustega, mistõttu saabub ühel päeval kondine vikatimees ja ajab asja korda. Surm on Albert Camus „Võõra surmamõistetud peategelasele Meursaultle ainus tõsikindel teadmine, mistõttu pole ta nõus sellest teadmisest loobuma ega armu paluma. 

Lõpuks on see niisiis väga individuaalne, millist tõde me vajame. Millises küsimuses on tõde meile oluline. Millisest kontekstist või ajaperspektiivist lähtuvalt me seda defineerime. Ta ongi individuaalne ja muutuv. Või kas me teda üldse vajame. Võib-olla ongi praegusaja tõde see, et tõde on oma aja ära elanud. Me ei taha seda teada. Meie poliitikud ei taha seda teada. Sest tõde on häiriv. On õudne. Valus. Tõde on Vahemere vetes hulpiv lapse laip. Ta segab. Tõde on inimeste otsast lõigatud pead kuskil Aasia või Aafrika kõrbes, pommiplahvatustes laialipritsiv veri, ihuliikmed ja sitt. Tõde on kaos paradiisi äärel. Meie oleme paradiisis. Veel. Ka see viimane neljatäheline sõna tuleb selgeks mõelda ja see selgus endale teadvustada. Tõde on seal peidus.

Artikkel ilmus ajakirja "Looming" novembrinumbris.

Toimetaja: Helen Eelrand

Allikas: "Looming"



Nevesis

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 41-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
Tallinna raekoja katus

Keelesäuts. Kui raha on katusel

Mis asi on katuseraha? Niimoodi on hakatud nimetama toetusi, mida parlamendierakonnad saavad jagada näiteks kohalikele omavalitsustele või vabaühendustele. Just "katuserahaks" nimetatakse seda ilmselt põhjusel, et näiteks valla kultuurimaja katuse parandamine on kergesti meeldejääv toiming.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: