Arvustus. Charlotte Gainsbourg'i eleegia poolõele
Uus plaat
Charlotte Gainsbourg
"Rest" (Because)
8/10
Kui Charlotte Gainsbourg salvestas varateismelisena oma isa Serge'iga loo "Lemon Incest" ja sellele järgnevalt terve plaaditäie Serge Gainsbourg'i laule kauamängival "Charlotte For Ever" (1986), oli laulmine tema jaoks pigem teisejärguline tegevus näitlemise kõrvalt. Ja pärast Serge Gainsbourg'i surma 1991. aastal kadus ka huvi muusika tegemise vastu, sest Charlotte ei kujutanud ette ilma isata jätkamist. Arvata võib, et lisaks kaotusele peres ei paistnud laiemas muusikamaailmas ka kedagi, kes sarnast liini huvitaval moel edasi arendaks.
Järgneva kümnekonna aasta jooksul tuli siiski püünele üksvahe tegijaid alternatiivmuusikuid, kes kõikvõimalikule 60ndate ja 70ndate unustatud popkraamile tunnistasid ka Serge Gainsbourg'i olulise mõjutajana (vt kas või seda Pitchforki lugudenimistut. Nimetagem mõjutatuist näiteks artiste nagu AIR, Jarvis Cocker ja Beck. Neist kaks esimest osutusid Charlotte Gainsbourg'i uuteks koostööpartneriteks käesoleval sajandil laulmise juurde naastes ja tulemuseks oli kriitikute heakskiidu saanud ja ka teatud määral kommertslikult edukas "5:55" (2006). Beck oli laululooja-produtsent järjel "IRM" (2009), millelt ülejäänud materjal ilmus kaksisplaadil "Stage Whisper" (2011), mille teine ketas on kontsertplaat.
Ka värskel kauamängival "Rest" figureerivad põnevad nimed. Seadeid loob Owen Pallett, ühe loo on produtseerinud pool Daft Punki Guy Manuel de Homem-Christo, laulukirjutajatena löövad kaasa Connan Mockasin ja tervelt ühe loo jagu isegi üks kindel Paul McCartney. Põhiline koostööpartner on aga Prantsuse uuema aja elektrooniline muusik ja produtsent SebastiAn, kes on tuntud näiteks koostööst Frank Oceaniga. Album kirjutati New Yorkis, SebastiAn komponeeris enamuse muusikast ja Gainsbourg kirjutas esimest korda valdava osa tekste. Põhiliselt kannustas laulusõnu isiklik kaotusvalu. Gainsbourg'i poolõde Kate Barry (ema Jane Birkini tütar inglise helilooja John Barryga) suri aastal 2013, väidetavalt oli tegu suitsiidiga.
Avapalas "Ring-a-Ring O'Roses" tunneb ära mitmeid vanakooli prantsuse popi elemente alates klavessiinlikust klahvpilliselgroost sergegainsbourgiliku nõtke bassisaundini, peale lopsakaid keelpille ja näpuotsaga pehmet wah-kitarri. Siiski on see kõik produtseeritud heas mõttes modernselt ja värske kõla annab tooni tervel albumil. Tihti suhtub SebastiAn produtsendina prantsuse popipärandisse sügava austusega, lisaks genereerib kesktempolisi, ent keskmisest kihilisemaid tantsumuusikateemasid funki ja disko rütmibaasil, nimetagem näiteks kuueminutist "Deadly Valentine'i" (vaadake alt videot).
Kaks teemat eristuvad, mõlemad tänu teistele kollaboraatoritele. Tiitelpala on produtseerinud Daft Punki mees ja on erandlik stiilipuhas minimalistlik IDM-pop kõige eleegilisemas võtmes. Paul McCartney laul "Songbird In A Cage" on aga kergelt psühhedeelitsev vasakpööre, seda huvitavam on sellele otsa kuulata kahte lugu kooskirjutatud uuspsühhedeelse popi tegija Connan Mockasiniga, millest esimene "Dans Vos Airs" on puhtakujuline šansoon.
"Rest" on korraga intiimne ja emotsionaalselt üliresonantne ning ka lopsakalt ja elusuuruse kõlapaletiga produtseeritud väljapeetud tervik. Seega vääriline järg eelnevatele albumitele, mistõttu võib julgelt öelda, et kuni jätkub võimalust valida uusi ja põnevaid koostööpartnereid, kelle panuse kaudu siiski säilib järjepidevus senitehtuga, tasub Charlotte Gainsbourg'i lauljakarjääril tähelepanelik kõrv peal hoida.
Toimetaja: Valner Valme