Arvustus. Simon Phillipsi protokoll
Uus plaat
Simon Phillips
Protocol 4 (Universal)
8/10
Äsja Tallinna publikut hullutanud trummivõluri uus üllitis ei aja latti maha.
See oli stiiliharjutus, kuidas ühes lihtlauses võimalikult nõmedaid keeleklišeesid ritta seada. Edasi asjast lähemalt ja sisulisemalt. Simon Phillips on legendaarne ja ülitöökas trummar, kes on end laenanud väga mitmes stiilis projektidesse ja ansamblitesse. Otsustage ise – ta on salvestanud-tuuritanud metal-bändidega (Judas Priest, Michael Schenker Group), osales The Who ridades ansambli naasmistuuril, kuulus pikki aastaid ansamblisse Toto, mängib kümnetel popi ja rocki plaatidel (Mike Oldfield, Nik Kershaw, Tears For Fears, Big Country, Gary Moore jne), kuid omab ka kauast kogemust jazzi vallas (partneriteks teda oluliselt mõjutanud Jeff Beck, Stanley Clarke ja pianist Hiromi, kelle trio koosseisus Phillips esines aastate eest ka Jazzkaarel).
Puhkudel, kui Phillips ilmub publiku ette enda projektidega, ilmnebki tema esimene eelistus: intensiivse kõlaga jazz-rock. Telg, mille ümber sooloprojektid keerduvad, kannab nime Protocol. Esimene sellenimeline plaat ilmus juba 1988. Vahepealsed sooloalbumid kandsid igaüks eri pealkirja, kuid viimasel ajal on sari jätkunud. 2013. aastal ilmus „Protocol II“, 2015. aastal sarja kolmas plaat ning tänavu avaldas inglise trummar albumi „Protocol 4“.
Uue plaadi stiil on jazz-rock, mille juured on 70ndates, kuid mis on haaranud kaasa ka järgmiste kümnendite mõjusid ning eelkõige saunde ja produtseerimisvõtteid. Selle muusika keskmes on kestvussportlaslik sooritustahe ja -võime. Lugude meetrika on vaheldusrikas (loomulikult, kuna bändijuht on trummar), partiid on keerulised, soolod eeldavad sõrmeväledust ja kogu materjal nõuab (eriti kontserdil) puhtfüüsilist staminat.
Õnneks pole plaat trummari egotripp. Materjal (ehkki mitte päris kõik) on ka muusikaliselt huvitav ning pillimehed võrdselt tasemel. Kandvaks hääleks nii meloodiates kui soolodes on siiski kitarr, mida mängib Greg Howe, võimekas ja rikkaliku sõnavaraga muusik. Jazzrockiliku (aga ka progeliku) kitarrikäsitluse austajad leiavad tema mängust mõndagi. Bändiliider on samuti pidevalt pildis, tehes paiguti ära sama palju tööd kui keskmisel tasemel trummar ja löökpillimängija kahe peale. Loomulikult võtab Phillips ka sooloruumi.
Iga stiili puhul on oma standardid, ootused ja kirjutamata reeglid. Nende parameetrite järgi hinnates on „Protocol 4“ väärt kuulamine iga elektrilise jazzi austaja jaoks.
Toimetaja: Valner Valme