Tiit Aleksejev: mulle pakub raamat eelkõige lugemisnaudingut
6. detsembril oli veebisaate "Otse uudistemajast" külaliseks Eesti Kirjanike Liidu juht Tiit Aleksejev, kellega tuli juttu raamatute rollist tänases Eestis.
Tiit Aleksejevi arvates määrab Eesti asend maailmakaardil ära selle, et me kuulume mitmesse suunda. "Soomlastega on meil keeleline ja kultuuriline lähedus väga suur, aga samas on meil naabrid ka lõunas, Läti ja Leedu, nendega seob meid ühine ajalugu, sisuline ühisosa on isegi suurem kui soomlastega."
"Mulle tundub, et Eesti lugejani jõuab soome kirjandus läbi tipptõlkijate, seda alustasid juba Friedebert Tuglas ja Debora Vaarandi," sõnas ta ja tõdes, et viimasel ajal on hakanud eesti keelde jõudma ka rohkem läti ja leedu kirjandust.
"Kirjanikupalga tähendus on tegelikult laime, see annab võimaluse luua professionaalne kirjanikkond, kelle põhitöö ongi kirjutamine," leidis Aleksejev ja lisas, et romaani on keeruline teise töö kõrvalt kirjutada. "Seda on tehtud ja tehakse kindlasti veel, aga tõenäoses, et midagi head tuleb kiiremini, on palgalise kirjaniku puhul suurem."
Aleksejev tõdes, et Prisma värske reklaamkampaania "Jälle raamat!" oli tööõnnetus, mida püütakse nüüd helgemaks rääkida. "Otsus sellist reklaamikampaaniat kasutada käis ilmselt läbi mitme inimese ja kellelgi ei tulnud mõttesse, et äkki on tegemist millegi kohutavaga, eriti arvestades, et lapsed loevad tänapäeval niigi vähem," kinnitas ta ja selgitas, et tegelikult on lugemine lihtsalt muutunud. "Eriti näen seda oma tütre pealt, kes lõpetas ülikooli, ta loeb internetist ja tal on teised eelistused, mulle isegi tundub, et ta kirjutab rohkem kui loeb."
"Lugemine ei ole nii dramaatiliselt langenud, ma arvan, et siin on tegu ka süvenemisraskuse ja ärevushäirega, et telefoni on kergem haarata," mainis Eesti Kirjanike Liidu esimees ja kinnitas, et hiljuti Pariisis käies jäi talle silma, et inimesed lugesid metroos, samuti on ta seda märganud Helsingis. "Ilmselt loetakse Tallinnas ka."
"Igal raamatul on oma lugeja, oluline on aga väärtkirjandust alles ja elus hoida," kinnitas ta ja sõnas, et lugejate maitsed on väga erinevad, näiteks mõne inimese jaoks on ulme rämpskirjandus, teisele on see omaette eksisteerimise vorm. "Rämpskirjandus kui nähtus on midagi sellist, mis on halvasti toimetatud, kirjutatud ja kujundatud, aga selliseid teoseid ilmu tänapäeval eriti palju."
Tiit Aleksejev leiab, et ridade vahele kirjutamine on kaduv kunst. "Võib-olla on isegi hea, et see on kadumas, sest ridade vahele kirjutatakse olukorras, kus pole võimalik otse öelda, ning tänapäeva Eestis seda ei ole, kui me vaatame kasvõi Kenderi kaasust ja õigeksmõistvat otsust, siis selgub, et kirjutada saab väga räigelt."
"Tänapäeval on raske kujutada ette kirjandusliku rühmituse tekkimist, ühiskond on lihtsalt erinev, aga ma usun, et kirjandus mõjutab tänast Eestist küllalt palju," kinnitas ta ja nentis, et kui kirjandus on jõuline ja tugev, siis see toetab see ka ühiskonda tervikuna.
"Minu enda jaoks pakub raamat eelkõige lugemisnaudingut, see muudab mu päeva helgemaks pärast kõiki koosolekuid või kohtumisi, ma võtan raamatu kätte ja see mõjub mulle hästi," ütles Tiit Aleksejev ja lisas, et tema arvates teeb lugemine inimese veidi paremaks. "On palju bibliofiile, kes ei ava kunagi raamatuid, see on justkui harakaefekt, kes viivad raamatud oma pessa ja imetlevad neid siis, samas on ka minul palju raamatuid, mida ma ei ole kunagi lugenud, need lihtsalt ootavad oma aega."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Otse uudistemajast"