Kristīne Želve. Kuidas Fedjast sai Teuvo Tulio ({{commentsTotal}})

Kaader Teuvo Tulio filmist Sensuela
Kaader Teuvo Tulio filmist Sensuela Autor/allikas: Kristīne Želve

Läti kirjanik, režissöör ja stsenarist Kristīne Želve kirjutab Soome 100. sünnipäeva puhul oma muljetest seoses keerulise saatusega Soome režissööri Teuvo Tulioga.

Minu esimene kokkupuude režissöör Teuvo Tulioga2 toimus 2007.aastal –  see oli tema 95.juubeliaasta (režissööri ennast polnud küll enam elavate kirjas), Tulio "Läti toimik" oli just avatud, igapäevases argirutiinis  oli tegemist ühe igatpidi värske sündmusega. Tema Läti sugulased olid režissööri sünnikodus "Šķerbinīki" püstitanud talle mälestuskivi, Latgale Kultuuriajaloo muuseumi saalis avati Tulio filmikaadritest kokkupandud fotonäitus, näidati isegi kahte tema filmi!" “Saladuse ilmaletulek" – latgaliverd Soome melodraamade režissöör. Ekraanile ilmusid Tulio filmi esimesed kaadrid – see oli "Laul tulipunasest lillest" 3-ning ainsa hetkega jäi mu hing kinni – see oli meistriteos!

See oli üks kummaline kokkusattumus – kui ma hiljem Tulio elu keerdkäike uurisin, sain teada, et just nõnda oli teda Soomeski "restarditud" ehk taasavastatud. Ühel päeval oli Soome Filmiarhiivis helisenud telefon, helistajaks üks naine, kelle isa, pisikese kino omanik, oli autoõnnetuses surma saanud, ning isa pärandusasju korraldanud tütar oli avastanud, et kinomaja pööningul vedelevad “mingid vanad filmid” - et ehk sõidetaks arhiivist vaatama ning võtaksid kaasa?  Leidu saadeti hindama Lauri, noorepoolne arhiivitöötaja. Oli üks väike, räämas kino. Tolmune projektsiooniruum. Ajahambaist kannatanud filmilint roostekarva filmikarbis. Teuvo Tulio film "Laul tulipunasest lillest". Lauri pani filmi projektorisse, ning hetke pärast reageeris ta täpipealt samamoodi nagu minagi, kui Tulio kaadrid esimest korda mu silme ees jooksid – hing kinni jooksnud tõdemusest, et see mida sa näed, on ehtne meistriteos! Nõnda hakkas režissöör tuhast tõusnud fööniksina tasapisi unustusest naasma, Soome Filmiarhiiv oli asunud otsima ja restaureerima vanades ladudes, kinodes ja pööningutes peitunud Tulio-filme, korraldati Tulio-retrospektiive, üllitati tema filmidega DVD-sid ja uurimusi…

Tulio oli melodraamameister ning ta enda elugi oli suurepäraseks melodraama-näiteks – suurlinna sattunud Latgale külapoiss saab tunda kuulsust ja imetlust, mis päädib unustuse, üksinduse ja mittemõistmisega…

Teuvo Tulio. Elu nagu filmis

Teuvo Tulio on oma mälestustes pajatanud:[1] „Mu päritolu kohta on tehtud igasugu oletusi. Kui keegi on tahtnudki mind kuidagi paika panna, siis on mind kutsutud poolakaks, venelaseks, kirgiisiks. On väidetud, et mu eelmine nimi Theodor Tugai on pelgalt kunstniku pseudonüüm ning õigupoolest pärinevat ma poola aristokraatidest. Ükski neist oletustest pole õige. Ma ise pole tahtnudki oma suguvõsa juurte väljaselgitamisega tegeleda, sest, minu arust, pole sel minu filmitöödega mitte mingisugust pistmist. Pealegi pole mu sugupuu väljaselgitamine sugugi lihtne ja kerge töö. Tean, et mu isa ja ema juured ulatuvad Türgini välja. Mingis lõppematus sõjakeerises oli türgi sõjavägi kord Lätimaale sattunud, saades hulganisti läänimaad.[2] Mu ema isa oli türklane, nagu mu isagi, aga mu ema ema, niipalju kui tean, pärines teiselt poolt piiri - Poolast.”

Tulio sugupuu uurimine pole tõepoolest kerge töö, võiks öelda, et see on suisa võimatu, kuna sõdade-segaduste pööristes on enamik dokumente ja arhiive hävinud või ilma peale laiali kantud- seegi on üheks põhjuseks, miks pole võimalik tõmmata selget kriipsu ajalooliste faktide ja Tulio enese või ta ajakaaslaste loodud legendide vahele. Üheks eredaimaks pildiks on tema ilmaletuleku lugu: "Ma sündisin Riia-Peterburgi rongi tolmusel vaguniistmel. Mu vanaema ühes oma 18-aastase tütrega oli teel tsaaririigi pealinna. Tee oli pikk ning rappuvate vagunite tõttu olid tuhud enneaegselt pihta hakanud. Vanaema oli ämmaemanda eest, ning kolm tundi enne lõpp-jaama saabumist  nägin ma ilmavalgust! Meetrikaraamatusse kanti sünnikohaks Peterburg, aga see pole ju tõsi, tulnuks kirjutada “Rong nr.18. 211. vagun. 4.kupee” – umbes midagi selles stiilis."

Enam pole võimalikki kontrollida, kui tõene see, mingisse filmi ideaalselt sobiv, lugu võinuks olla, ning selliseid “filmilikke episoode” jätkus Tulio ellu küllaga.

Ema – ilus Helena

Oma bioloogilist isa polnud Fedja teadupärast mitte kunagi kohanud. Ta vestab oma mälestustes, et oli ilmale tulnud soovimatu ehk arvestusabielu viljana juba vanemate lahkumineku järel: "Egas suurmajapidamise pärijannal ei kõlba teenijapoissi armuda. Talle polnudki ülepea armumist ette nähtud, sest vanemad panevad omad lapsed paari, ilma nende arvamust pärimata. Nõnda tehti Lätiski, kui mu ema noor oli. Ta nõustus vastu tahtmist vanemate tahtega, ning vististi, samamoodi soovimatult, oli mu isagi ema ära võtnud. Igatahes ei kestnud nende kooselu pikka aega, aga mina olin selle viljana Peterburgi-teel ilmale tulnud."

Me ei tea, kas seda abielu kunagi oligi, kas see juhtus Latgales või Peterburgis, meil pole ühtegi Fedja isa fotot, kuid üks on selge – soovimatu ning arvestusliku abielu motiiv ja selle tihtipeale dramaatilised järeldised olid näha paljudes Tulio filmides.

Seega – kas abielust või paaripanemata liidust, rongis või hoopistükki mõnes meditsiiniasutuses - aga 23.augustil 1912. aastal sündis siia ilma poisslaps, Theodor Antonius Deroschinsky. Viimane on Fedja ema teise mehe, ühe oletatava Vene armee ohvitseri, keda Tulio polnud ealeski näinud, perekonnanimi. Hiljem, juba Helsingis oma näitlejateed alustades, võtab Theodor oma perekonnanimeks Tugai - oma isa perekonnanime, aga minul kipitab mõte, kas Tugai pole mitte tuletis tema vanavanemate liinis domineerivast Latgale-pärasest perekonnanimest Turlajs, mis tähendab latgali keeles – jah, ei kedagi muud, kui ikka türklast.[3]

Fedja ja tema ema Helēna suhted on omaette lugu. Kümme esimest poisipõlveaastat möödusid Makašānis4, "Šķerbinīki" – kodumajas, ühes vanavanemate Ieva Garšiņa/Antons Garšiņš’iga. Tulio meenutab: "Maaelu polnud emale mokka mööda, ta jättis mind vanavanemate hoolde, sõites ise Peterburgi, end baleriini pähe esitades. Aga mingit Plissetskajat temast ei tulnud, kogu tantsimine piirdus jalgade vehkimisega kolmandas reas, vasakult seitsmendana. Mulle oli ta kaugest linnast saabunud kauniks külaliseks. Vanavanemad olid mulle papaks-mammaks, aga emat kutsusin nimepidi Helēnaks – nagu kõik teisedki. Olin juba üsna suur poiss, kui sain aru, vanaema pole teps mitte mu ema, et mu õige ema on Helēna. Kogu mu varases lapsepõlves jäi mu ema mulle võõraks. Kuidas võinukski teisiti olla, kui ta vaid haruharva mind vaatama tuli? Seepärast polnud ka mingeid lähedasemaid suhteid kuskilt loota."

Vaatamata oma irooniale ema tantsijakarjääri suhtes, olid üheks väheseks Tulio varanatukeseks, mida ta kogu oma elu alles hoidis ning ühest korterist teise kolides ikka ja jälle endaga kaasa võttis, just Helēna atlassist balletisussid (pärast Tulio surma rändasid need ta Latgale sugulaste kätte ning asuvad nüüd Latgale Kultuuriajaloo muuseumis)…

Kümneaastaselt toimus Fedja elus murranguline pööre – ta lahkus ema juurde Helsinkisse. Samal aastal suri vanaisa, vististi ei suutnud vanaemagi sirguva ja energiast pulbitseva poisikesega enam hakkama saada, võimalik, et Helēnagi elu oli piisavalt stabiilseks muutunud - tema eluskaaslaseks oli saanud soome väikeettevõtja Alarich Rönnqvist. Needki suhted pole ühelegi osalejale lihtsad, sest Alarichil on teine perekond, suhted Helēnaga vormistatakse ametlikuks 1940.a.septembris, kui uus nõukogude võim nõuab Soomelt kõikide Läti kodanike väljaandmist. Nüüdsest jäävad Fedja ja Helēna kuni ema surmani alatiseks kokku. Helēna kasvatab maapoisist džentelmeni, õpetades sedagi, kuidas Helsinki promenaadidel uhkel kõnnakul patseerida, peenelt riietuda ning sedagi, et tuleb keeli õppida. Olles natuke halanud, et parem olnuks, kui poeg teinuks midagi perspektiivsemat, kaasab ta oma sõbrad ja tuttavadki Tulio filmitegemistesse. Helēna on oma ajakaaslaste mällu talletunud meeste poolt ihaldatuna ja kätel kantuna, kirglikuna, tarmukana, eredana, südina, ikka seltskondliku tähelepanu keskpunktis olevana, atraktiivsena, sellise Helēna aurat võib tajuda mitmete Tulio filmide meelelisuses ja dramaatilisuses. Helēna sureb suhteliselt noorena – tol hetkel on ta õige natuke üle 50 aasta piiri. Ta surmapõhjus pole teada. Sõja-aastail, kui Tulio Soome armees teenis, oli Helēna kord arusaamatuse tõttu saanud oma poja surmateate. "Ma ei usu seda," oli ta vastanud. Mis tol hetkel ta hinges toimus, milliseid emotsioonikärestikke pidi ta taltsutama, võib vaid ette kujutada.

Dokumentaalfilmi "Fedja" tehes sain isegi ühe ootamatu üllatuse osaliseks, kohates Ilzeskalnsis, Tulio mälestuskivi juures juhuslikult ühte Soome turisti. Tuli välja, et tegemist oli ühe Teuvo Tulio filmidest haaratud psühhonalüütikuga, kes uurib Fedja ja Helēna suhetelugu ning sedagi, kuidas see Tulio töödes on kajastust leidnud. "Kas kavatsete oma uurimuse ka avaldada?” uudishimutsesin. "Ei, ei,” lõikas ta vastuseks ning naeratas: "See on mu tööväline isiklik kirg." Ning lisas: "Some secrets shouldn’t be revealed." [4]

Helsinglane – Soome Valentino

Võib vaid ette kujutada, mida tunneb üks maapoiss, kes on üles kasvanud Latgale talus, kust lähima raudteejaaamani on 25 kilomeetrit, kel pole õrna aimugi ei raadiost ega kinost ning kes ühtäkki suurlinna elukeerisesse visatud: "Ma ei osanud ei soome ega rootsi keelt, ning mu välimuski oli tähelepanuäratav. Mind pilgati igasuguste hüüdnimedega – kord kirgiisiks, kord hiinlaseks või mongoliks. Poiste seas lahendusid need probleemid ometigi üllatavalt hõlpsasti- olin tugev ja raske rusikaga, suutsin end ka ülekaaluka vastase vastu kaitsta."

Võimalik, et just sel hetkel sünnib veel üks tundmus, mis Fedjat kogu tema edasise elu kestel maha ei jäta, mis tema filmides ikka ja jälle tunda on –eemaolija, iseäraliku, teistsuguse, aktsepteerimatu ja mittemõistetud elu tunne. Tema südamesõbraks ja mõttekaaslaseks saab veel üks sissesõitnu - keegi Valentin Ivanoff . Mõlemad on noored, andekad, energiast tulvil filmihullud, kes soovivad end sel alal tõestada. Võimalik, et filmikire kujundajaks on tunnegi, et kunstimaailm on mõlema jaoks tegelikkusest hoopiski sõbralikum ja vastuvõtlikum. Nad on kõigest teismelised, kui on otsustanud end filmi alal proovile panna. Valentin Ivanoff muutub režissöör Valentin Vaalaks, Fedjast saab "Soome Valentinoks" kutsutud filminäitleja Theodor Tugai.

Teuvo Tulio

"Otsustasime koos Vaalaga, et võtame käsile ühe Soomele kohase eksootilise filmi. Ning mis oleks veel parem, kui mitte üks mustlaslugu? Loomulikult polnud meil mingeid võimalusi kutseliste näitlejate palkamiseks, seepärast otsustasime leppida asjaarmastajatega. Kord tuli Vaalale pähe, et ma sobiksin suurepäraselt meie proovitööfilmi, mille pealkirjaks "Süsimustad silmad"6, peaossa. Mul olid ju mustad juuksed ühes mongoliidset moodi silmadega. Hakkasime filmima, ma kõõritasin tigedalt, otsekui punast näinud härg või heitsin magamistuppa Greta Garbo stiilis häbeliku pilgu. Fotode uurimisel tõdesime, et minus on midagi valentinolikku. Toona tõid kõik filmid kenasti raha sisse ning olime arvamusel, et niipea kui asja kätte võtame, saame kohemaid kuulsaks."

Fedja osales veel kolmes Vaala filmis, hiljem läksid nende loometeed lahku- Vaala jätkas režissöörikarjääri, Fedja seevastu adus ühte saabunud tõehetke, mida ta kirjeldab oma mälestustes seemoodi: "Kino oli kogu mu elu. Nõnda kujunes see 1929.aastast saadik, kui ma koos Valentin Vaalaga meie esimesi filme tegime - täitsin seal filmiosi ning niipalju kui suutsin, aitasin Vaalat ka muudes töödes. Aga meie teed lahknesid, ma ihkasin minna kaamera eest kaamera taha. Pikka aega otsisin sobivat stsenaariumiideed ja rahastajat. Filmiga "Võitlus Heikkila talu pärast"7 algas ka mu üksildase hundi võitlus…"

Regina

Näitlejanna Regina Linnanheimo (1915-1995) on Tulio ema Helēna kõrval teine naine, keda ei saa Fedjast rääkides nimetamata jätta. Fedja ja Regina kohtusid koolis – Helsinki saksa koolis ehk Deutsche Schule’s. Regina oli tüüpiline "heast perekonnast" pärit tüdruk, hästikasvatatud, kena, intelligentne ja andekas; Fedja – taltsutamatu, kummaline ja meeletu immigrandipoiss… Täiesti sobimatu paar, oli Regina perekonna antud hinnang. Reginast ja Fedjast ei saagi ealeski klassikalist paari, aga nende suhtelugu on veel üks Tulio elu saladuskattega varjatud episoodidest, olles jätnudki vastamata "huviliste" pärimistele - “kas siis midagi oli või mitte?”. Tulio ei abiellunud kunagi, Regina oli ühel hetkel abielus mingi Rootsi krahviga, aga nende suhted jäid kestma kogu eluks. Peresõbranna Annikki, kuuldes minu naiivset küsimust, et mis suhted Fedjal ja Reginal siis õigupoolest olid, hüüdis vaevu naeru tagasi hoides: "Of course, it was a love!" [5]. Too Ilzeskalns’is kohatud Helsinki psühhoanalüütik arvas, et Fedja ja Regina suhted olid nagu “kahel seriaalipolitseinikul” – kummalgi oma pere, suhted, partnerid, aga kui kasvõi südaööl "käsk antakse", jätavad kumbki kõik kus seda ja teist ning kütavad üheskoos "ülesannet täitma". Regina ja Tulio peamiseks eluülesandeks oli film. Just Fedja pani juba koolipõlves tähele Regina kinogeenilist välimust ja annet ning raius nagu rauda, et tema esikfilmi "Võitlus Heikkila talu pärast" peaosaliseks peab olema nooruke Regina Linnanheimo – ilma kogemusteta, näitlejakoolituseta algaja.  

Mõlema debüüt osutus edukaks, Regina avastatakse näitlejannana, ta lausa hurmab vaatajaid ja filmitegijaid oma porstelaniiluga ja põhjamaise tagasihoidlikkusega, varjates  otsekui tulena tuha all vaikselt möllavaid kirgi. Sõnaühend "Regina pilk" kujuneb aja jooksul Soome kinos üheks mõisteks, millega tähistatakse kõige avaramat emotsioonide ja ilmete gammat. Tulio (ka teiste režissööride) hilisemates filmides Regina aiva laiendab oma näitlejanna-ampluaad – jahedast, kaunist, jõulise iseloomuga pärjatud "lumekuningannast" kuni kirgedest/sõltuvusest lõhki kistud meeletute olevusteni. Regina polnud Tulio filmides mitte ainult näitlejannaks, paljudes neist oli ta ka stsenaristiks, masinakirjutajaks, tõlgiks ja noorte näitlejate pedagoogiks, lühidalt öeldes – ta oli Tulio paremaks käeks. Viiekümnendade aastate lõpus jätkub Reginal sedavõrd jõudu, et oma filmikarjäärile lõpp teha. Tänu heale haridusele, keelteoskusele ja intelligentsusele saab temast raadios "nähtamatu" eetritõlk. Suhted Fedjaga jätkuvad ka pärast tööalase koostöö lõppemist. Regina kodus on arvukalt Fedjale kuuluvaid asju (sest too oli harjunud tihtipeale elukohti vahetama), siin on palju Fedja meisterdatud mööblit (Latgale vanaisalt õpitud tööoskused). Kui Regina sureb, teeb Fedja talle oma kätega kirstu.

 

"Sensuela"

Tulio viimasest filmist "Sensuela" (1972) võiks kirjutada omaette loo ja teha omaette filmi… Viiekümnendad aastad tõid endaga kaasa Tulio filmikarjääri aeglase, kuid vältimatu loojangu. Lõppude lõpuks on ju saabunud uue kinokeele ajastu - neorealism, uus laine, aga Fedja jätkab endise jäärapäisusega oma melodraamade tegemist. Tema filmides on ilusad ja kurvad naised endiselt kannatamas, armastamas, pattu langemas, neid võrgutatakse ja jäetakse maha, nad lähevad hulluks ja surmagi… Üha enam jätavad ta filmid jahedaks nii publiku, kui ka kriitika – "Tulio viimaseid filme peksti otsekui võhivõõraid sigu," kirjutab Soome filmiteadlane Markku Varjola. Tulio otsustab olla nüüdisaegne ning teha esimese, julgete ja "nüüdisaegsete" armustseenidega värvifilmi…

Filmi aluseks on taas see vana lugu, mida Tulio paljudes filmides ikka ja jälle ümber  jutustatakse – seekord Lapimaa neitsiku Laila ja linnamees Hansu armulugu, pettumised, müüdava naise karm saatus, patulunastus… Tulemuseks on katastroof. Tsensuur käsib erootilised stseenid lühemaks lõigata, esilinastuseks pakutakse Tuliole pornofilme näitavat kino, lõppude lõpuks lubatakse tal filmi ka paaris äärelinna kinos näidata. "Sensuelale" ostetakse 665 piletit. Film ei saa ajakirjanduses mitte ainsamatki retsensiooni. Kõik. See on Tulio karjääri lõpp - ta ei filmi enam ainumastki filmi, ta keelab kõikide vanade filmide näitamise, ei anna enam ühtegi intervjuud, ei luba ennast fotografeerida ja tõmbub täielikult seltskonnast tagasi. Edasine – tema filmide leidmine mahajäetud kino pööningult – on juba teada.

Epiloogi asemel

Juba üheksakümnendatel aastatel toimus Tulio unustusest naasmine. Tagasitulek Lätimaale kulges aeglaselt, samm sammu haaval – lätipoolsed sugulased püstitasid Ilzeskalns’i sünnikodu juurde Tulio mälestuskivi, Latgale Kultuuriajaloo muuseumis on näha mõningaid Tulio isiklikke asju, tasapisi valmis Tuliost film, raamat… Nüüd oleks õige aeg ühe korraliku akadeemilise uurimistöö jaoks, mis korrastaks müütide, legendide ja faktide killukesed ühtseks tervikuks – ehk isegi mitte ainult seepärast, et Tuliost ja tema tavatust suguvõsast rohkemat selgust saada, vaid pigem midagi uut oma ajaloost ja seega ka - iseendast.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

[1] Siin ja edaspidi tsiteeritakse Tulio mälestuslõike kogumikust „Fedja.Teodors. Tulio”, kirjastus „Mansards”, 2012.

[2] Tulio kirjutab kõige tõenäolisemalt 1877.-1878.a Vene-Türgi sõjast, kui türgi sõjavange (aga mitte Türgi armeed, nagu kirjutab Tulio) toodi ka Latgalesse, sõjavangid elasid hiljem omaette kogukondadena, teenisid endale ise toidust.

[3] Turlais (turlajs) – türklane, karaiim. Vt. Lukašēvičs, Valentīns. „Latgaliešu-latviešu vārdnīca”, Daugavpils universitātes akadēmiskais apgāds „Saule”, 2011.

[4] Midagi peab ka saladuseks jääma

[5] Loomulikult oli see armastus!

 

1Kristīne Želve Kā Fedja kļuva par Teuvo Tulio?  http://kristinezelve.wordpress.com/2012/11/12/ka-fedja-kluva-par-teuvo-tulio/ 12.11.2012

2Teuvo Tulio (Theodor Antonius Deroschinsky-Tugai, 1912 -2000).

3Laulu tulipunaisesta kukasta (Suomi-Filmi, 1938).

4Rēzekne kihelkonnas asuv asula. Tõlk.märkus

5Valentin Vaala (Valentin Ivanoff,1909 –1976, Soome filmirežissöör).Theodor Lutsi ja Valentin Vaala koostööst vt: Lauri Tykkyläinen Theodor Luts Soomes 1932–1944//Tuna, 2006, nr.3. lk.150. Ligipääsetav: http://rahvusarhiiv.ra.ee/ public/TUNA/ Artiklid_Biblio/TykkylainenLauri_TheodorLuts_TUNA2006_3.pdf  Tõlk.märkus

6Mustat silmät (1929, Oy Fennica Ab, rež.Valentin Vaala). Filmi näidati 1930.a.ka Riias.

7Taistelu Heikkilän talosta (Adams Filmi Oy, 1936), rež.Teuvo Tulio.

Toimetaja: Helen Eelrand



Nevesis

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 41-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
Tallinna raekoja katus

Keelesäuts. Kui raha on katusel

Mis asi on katuseraha? Niimoodi on hakatud nimetama toetusi, mida parlamendierakonnad saavad jagada näiteks kohalikele omavalitsustele või vabaühendustele. Just "katuserahaks" nimetatakse seda ilmselt põhjusel, et näiteks valla kultuurimaja katuse parandamine on kergesti meeldejääv toiming.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: