Toomas Väljataga: kultuuriväljaannete lugejaskond kahaneb, kuid sulgemisplaane pole
Sihtasutuse Kultuurileht nõukogu esimees Toomas Väljataga tunnistas, et kultuuriväljaannete lugejaskond Eestis on aasta-aastalt kahanenud. Seoses Müürilehe võtmisega sihtasutuse rüppe uurisime, milline seis on selles vallas praegu ja mida võiks tuua tulevik.
Kas olete mõelnud sellele, et lugejaskonna vähenedes võiks mõned sarnaseid teemasid kajastavad väljaanded kokku lükata?
On ikkagi omad põhjendused, miks need ajakirjad peaksid olema eraldi, nad pole oma sisult kattuvad. Eemalt vaadetes tundub, et kõik on üks ja seesama, aga lähemalt vaadates on need siiski erinevad ajakirjad ja pole siiamaani veel leitud, et nende kokkupanemine oleks põhjendatud.
Keegi võib ju öelda, et pange ka Vikerkaar ja Akadeemia kokku, aga tegelikult on need siiski väga erineva näoga ajakirjad. Mis see kokkupaneku mõte peaks olema? Kui selleks on lugejate kasv, siis ma ei ole väga kindel, et tooks hüppelise kasvu. Kui räägime, et kas saaks kulusid kokku hoida, tuleb vaadata, mis on ühe või teise väljaande üksiknumbri hind, aga see on juba teine maailm.
Kõige kallimad väljaanded ühe numbri kohta on näiteks kunst.ee, aga selle väljaande sulgemine tekitaks kunstiavalikkuses ilmselt väga suure protestilaine. Need küsimused pole nii lihtsad, kui siin puusalt öelda, et tehke nii või tehke naa.
Mõned väljaanded kolivad veebi, kui näevad, et lugejate arv kahaneb. Kas te olete ka mõelnud, et viia mõningaid väljaanded veebi?
Ma arvan, et praegusel hetkel pole see põhjendatud. Tuleb vaadata ikka seda, mis on meie eesmärk.
Kõik meie ajakirjad on veebis kättesaadavad. Rahvusraamatukogus on selline suurepärane koht nagu digitaalne arhiiv Digar. Seal on kõikide meie väljaannete kõik aastakäigud, kõik numbrid on kättesaadavad. Kes tahab, saab meie ajakirju lugeda nii veebis kui paberil.
Kui jutt läheb selle peale, et kas nii oleks odavam ehk kulude mõttes efektiivne, siis on jälle see asi, et trükikulud moodustavad meie väljaannetest üsna väikese osa, põhiline kulu on toimetuse töötajate ja autorite töötasud.
Kui tahame kulusid hakata kokku hoidma, siis peaksime mõtlema sellele, kas töötajad lahti lasta või lõpetada autoritele honoraride maksmine. Töötajate lahti laskmine tähendaks ajakirja sulgemist. Need asjad ei ole nii lihtsad. Mul ei ole ühtegi head näidet tuua, et Eesti kultuuriruumis oleks nii tehtud, maailmas ja inglisekeelses kultuuriruumis on pilt natukene teine.
Sihtasutus Kultuurileht võttis oma tiiva alla Müürilehe. Miks otsustati seda teha?
See otsus tuli eelkõige sellest, et Müürilehel oli soov tulla meie alla ja Kultuurilehe poolt vaadatuna leiti, et tegemist on väljaandega, millel on arvestatav lugejaskond ja on mõistlik, kui nende edasine käekäik on kindlamal alusel.
Mis ülesanded võtab sihtasutus Müürilehelt üle? Mainitud on näiteks raamatupidamist?
Eks ta nii välja näeb, SA Kultuurilehe näol on sisuliselt tegemist kirjastusega, kus on 15 väljaannet. Kultuurilehe keskne talitus kannab eelkõige selle eest hoolt, et need väljaanded saaksid kõik korrapäraselt ilmutatud, töötajad saaksid palka, autorid saaksid autoritasusid. See on kõik selline tehniline majapidamine, mida peaks üksikväljaanne ise korraldama, aga mitmete väljaannete peale on need arukas kokku koondada.
Säilib ajalehe sõltumatus, ei teki seda probleemi, et sihtasutus hakkab suunama, millistel teemadel kirjutada?
Kas teil on tuua mõni näide, et Kultuurileht oleks suunanud või suunaks mõnda väljaannet? Kogu meie tegevus on nii korraldatud, et väljaannete sisu suunab puhtalt peatoimetaja ja toimetus, Kultuurilehe talitus on eelkõige tehniline tugi ajalehtede ja ajakirjade väljaandmisel.
On kirjas, et järgmise aasta riigieelarvest eraldatud summast eraldatakse Müürilehele 163 000 eurot. Mis on see summa, mida saab sihtasutus ise?
Tervikuna see riigieelarveline toetus jääb pisut üle kahe miljoni euro, mis jaguneb kõikide väljaannete vahel. See sõltub toimetuse suurusest ja igasugustest parameetritest, milline on iga ajalehe või ajakirja riigipoolne toetus. See on üks asi, millega tegeleb SA Kultuurileht raamatupidamine, koostades väljaannete eelarved ja muu sarnase.
Mis on hetkel see ajaleht või ajakiri, mis saab kõige rohkem toetust ja mille tiraaž on kõige suurem?
See ei tähenda, et kõige suuremat toetust saav väljaanne on ka samal ajal kõige suurema tiraažiga. Kõige suurema tiraažiga on UMA Leht, mida trükitakse üle 10 000 eksemplari kaks korda kuus, aga tema toetus ei ole kõige suurem. Kui ma peast ütlen, siis kõige suurem toetussumma on ikkagi Sirbil. Aga Sirbi tiraaž jääb 5000 juurde ja toetussumma jääb suurusjärku üle 300 000 euro.
Kas mõne ajakirja või ajalehe tiraaži on tulnud viimastel aastatel vähendada või suurendada?
Üldiselt on ikka läinud asjad selles suunas, et need tiraažid langevad. Kuid on ka meeldivaid erandeid, viimastel aastatel on natukene suurenenud Vikerkaare trükiarv. Loomingu Raamatukogu on ka selline meeldiv erand, mõned on veel, näiteks Täheke on suurema trükiarvuga.
Kuidas meil siis selle kultuuriajakirjandusega ikka läheb, kas lugejaid jätkub?
Julgeks öelda nii, et lugejaid ikka jätkub, ja see arvamus ei põhine minu kõhutundel, vaid seda on uuritud, kultuuriministeerium näiteks tellis poolteist aastat tagasi põhjalikuma uuringu Tartu Ülikoolilt.
Tervikpilt on muidugi see, et lugejaskond on 20 aastaga teisenenud. Noored loevad mingeid omi väljaandeid, vanade ja ajalooliste väljaannete lugejaskond on vananenud, samas mingis vanuses tekib lugejaid juurde. See on enam-vähem stabiilne, kuigi julgen öelda, et viimase kümne aasta jooksul on lugejaskond pigem languses kui tõusus.
Inimestel on tänapäeval lihtsalt nii palju valikuid, mida lugeda ja millega tegeleda. Kümme aastat tagasi oli Loomingu lugejaid umbes 200 000 ühe numbri kohta, nüüd on kusagil 150 000 või 100 000 juures. Küsitluste puhul on see asi, et inimestel on kalduvus ennast ikka paremast küljest näidata...
Toimetaja: Indrek Kuus/Kaspar Viilup