Arvustus. Iron Maiden sobib hästi seaprae ja piparkoogi kõrvale
Iron Maiden
"The Book of Souls: Live Chapter"
6/10
Enne, kui ma stoitismiusku pöörasin, kartsin ma kohutavalt lennusõite. Iga pisemagi krõpsatuse järel olin ma kindel, et järgmisel hetkel kukub kobakas teraslind alla. Siis tuli minu ellu toonane elukaaslane, kes kartis veelgi rohkem ja nii pidin ma tema julgustamiseks tugevama sugupoolena välja näitama, et minu jaoks on lendamine käkitegu. Täpsem oleks muidugi öelda, et pidin mitte välja näitama, et tegelikult lõpetab ühe paaritunnise lennu jooksul mu süda saapasääres vähemalt kümme korda. Meie esimesel ühisel lennureisil otsustasin hirmule vastu astuda sellega, et keerasin hirmuvolüümi üle võlli. Võtsin kaasa musta huumori anekdoodiraamatu ja hirmsamatel hetkedel lugesin ette mõne nalja lennukatastroofist, milliseid selles teoses oli väga palju. Kuna need naljad olid maksimaalselt tobedad, siis see taktika imekombel mõjuski.
Pimedakartusega oli mul samamoodi. Nagu paljud väikesed lapsed, oli mul pimeduse ees suur hirm. Külapoisina sõbra juurest koju kõndides vaatasin vist iga kahe sekundi tagant selja taha, kuna olin kindel, et mind varitsevad zombied või mõned muud ebamäärased tegelased. Kodus magama minnes uskusin jällegi, et voodi alt kargab välja või vähemalt haarab jalast mingi muu peletis - ja mitte selline nunnu nagu John Lewise selle aasta reklaamis, vaid ikka vähemalt Freddy Kruger. Üht kalkari väljanägemisega külameest (nüüdseks meie seast lahkunud, ent tegelikult tuksus tema rinnus väga hea süda) pelgasin mingil seletamatul põhjusel nii palju, et teinekord noorema vennaga pimedal ajal vähe pikemalt koju jäänuna hoidsin igaks juhuks alati suurt kööginuga käepärast.
Aga siis sattus minu kätte kassett (äkki oli CD, täpselt ei mäleta), millel oli teiste lugude seas peal Iron Maideni "Fear of the dark". Ja sellest loost - mis siis, et sõnum ütleb justkui vastupidist - sai minu üks ravimitest võitluses pimedaga. Pimedus muutus minu jaoks kuidagi eriti cooliks, erinevad kollid veel coolimaks. "Fear of the dark" võitis võitluse pimedaga.
Sellest ajast on nüüdseks päris palju möödas. Uut muusikat tuleb nii palju peale ja kättesaadavus sellele järjest suureneb, nii et vanadele lemmikutele jääb aega järjest napimaks. Seda põnevam oli taasanalüüsida Iron Maideni parimate live’ide kogumikku. Nüüd, umbes 20 aastat hiljem.
Live’ide vibe annab sellele albumile tohutult palju juurde. Ega tänapäeval uute bändide seast juba naljalt ei leia selliseid, kes panevad staadionitäie lõuna-ameeriklasi rõkkama vägevamalt kui olulise jalgpallimatš ajal. Selles albumis on tugev elujõud, mida on lihtne tajuda ja mis mõjub värskendavalt kõikide nende lõputute stuudioalbumite reas. Lisaks on instrumendid ja vokaal live'i kohta erakordselt puhtad, mis tähendab, et tehtud on väga head valikud.
Muusika ise mõjub nüüd kuidagi veidralt. Ilmselt on toimunud mingi väljakasvamine.
Et tänapäeval üldse kuidagi mitte surmigavat mainstream-poppi tehes pildile saada, pingutavad bändid iga detailiga ja seepärast tuleb uut põnevat muusikat nii palju peale, et ei jõua äragi kuulata ning Iron Maideni saagimine tundub kuidagi lihtne. Käigud on muidugi võimsad ja mitmed soolod ning Steve Harrise bass väga nauditavad, aga see kõik tundub kuidagi teistmoodi, kui aegadel, mil ööd olid pimedamad ja metall toorem.
Bruce Dickinsoni vokaal, mis kunagi tundus eriti saladuslikult võimas, kõlab nüüd oluliselt kogenenumale kõrvale veidi ületeatraalsena ning selle paigutaks hea meelega näiteks muusikalilavale. Kuna jõulud on kohe-kohe ukse ees, siis soovitan Iron Maidenit kuulata vabalt ka perekondliku seaprae õgimise ja piparkoogi järamise kõrvale, taamal Bruce Willis inimkehas peletisi nottimas. Kõlab nagu üks ideaalne jõulaupäev, kas pole?
Ja miks mitte ei võiks headele lastele Iron Maideni live'ide plaat end ka jõuluvana kingikotis peita. Kindlasti tagavad Iron Maideni kõige legendaarsemad hitid toreda metalse nostalgiapaugu.
Ise ka muide kuulan nende ridade kirjutamise ajal repeat'i peal oma pimedamedikamenti "Fear of the Dark’i". Mis siis, et teen seda seekord koos päiksetõusuga. On 1. detsember - jõulukuu võib alata.
Toimetaja: Rutt Ernits