Arvustus. Heatujulise perefilmi musternäide
"Paddingtoni seiklused 2"
Lavastaja Paul King
7,5/10
Armas koguperekomöödia "Paddingtoni seiklused 2" on põhjendatud järg soojuse ja positiivsusega võlunud aastal 2014 linastunud esimesele osale. Peaaegu üdini vägivalla- ja julmusevabana on ta oma eelkäijast isegi heasüdamlikum, sobides looma pehmet jõulumeeleolu praegusel pimedal ajal.
Režissöör Paul King ("Paddingtoni seiklused") annab muhedale, naiivsele ja optimistlikult tegusale Peruust pärit immigrandist Paddingtonile sel korral ülesandeks leida kingitus oma tädil Lucyle. Kuna Lucyl täitub ümmargused sada aastat, siis kingitus peab olema midagi erilist. Midagi, mis ühendaks neid küll kirjavahetuses, ent üksteisest tohutult kaugel elavaid viisakaid karusid. Brownide perega täielikult kohanenud Paddington leiab antiigipoest hinnalise pop-up raamatu Londoni tähtsaimatest ehitistest. Ent selle hankimiseks peab Paddington tegema tööd. Õnneks on mitmekultuuriline Windsor Gardensi kogukond võtnud Paddingtoni avasüli vastu ja ta saab panna oma entusiasmi raha teenima, mis omakorda tekitab mitmeid slapstick huumoriga vürtsitatud olukordi. Lugu võtab seikluslikuma suuna, kui mängu astub oma tähesära kaotanud enesekeskne ennastimetlev näitleja (Hugh Grant), kes teab, et raamatus peitub midagi enamat. Algab võidujooks raamatu ja selle varastanud isiku leidmiseks ning tõelise süüdlase paljastamiseks. Võidujooks, mis haarab endaga kaasa ohtralt värvikaid ja kentsakaid tegelasi.
Režissöör King ja tema kaasstsenarist Simon Farnaby loovad lustlikke stseene, asetades Paddingtoni särava loomuse kõnelema lahendamist nõudvate olukordadega ning esialgu temale vastandlikena mõjuvate tegelastega. Kokkusattumused pakuvad seega britilikku situatsioonikoomikat ning filmilikku visuaalset huumorit. Filmile eristuvalt sooja tooni andev nüanss peitub aga selles, et seda tehes film säilitab läbivalt mõistva, avatud ja südamliku suhtumise. Filmi süžee ja huumor põhinevad seega Paddingtoni enda kreedol. Olla alati lahke ja viisakas ning leida igast inimesest midagi head. See Paddingtoni kehastatud sõnum ärgitab väikestele positiivsetele tegudele, mis teevad igast päevast veidi soojema, igast kogukonnast veidi ühtsema.
Idealistlik toon kandub nii erksates toonides kujundusse, süžee keerdkäikudesse, karakterite positiivsesse arengusse, kohati liigagi tüütavalt pehmelt voolavasse kaameratöösse, õpetlikesse muusikalistesse etteastetesse, nostalgilistesse ja rohketesse detailidesse kui Londoni idülliseeritud visualiseerimisse. Ent oma naiivsuses mõjub see tänapäeva süngete sündmuste, vastandumise ja viha keskel kummaliselt liigutavalt, tekitades küsimuse, kas selline reaktsioon peegeldab soovi näha taolist headust rohkem meie ümber. Või hoopis kurbust selle võimatusest?
Kuigi "Paddingtoni seiklused 2" on kohati liigagi imalalt magus ja lapselik, laenab laisalt Wes Andersoni esteetikat ning kaotab eesti keelde dubleerituna ohtralt oma britilikku vaimukust, on detailirohke film üdini südamlik ja heatujuline näide sellest, et sümpaatseid perefilme on võimalik teha tänapäeval ka väljaspool animafilme.
Toimetaja: Rutt Ernits