Marie Pullerits. Tantsu kõnevõimest: milleks meile üldse keha?
Nüüdiskultuur avaldub üha mitmeharulisemalt. Kultuuris osalemine on end põiminud märkamatult me igapäevaellu juba nutitehnoloogia vahendusel: lugemine on laienenud paksu paberraamatuga diivanil pesitsemisest lugeriekraanil väiksemate kirjutiste artikli kaupa haukamiseni, filmid ja videokunsti meelelahutuslikumad lühivormid on kolinud ka telefoni. Inimesest on lahutamatu aga üks veel nutikam seade – me enda keha, kogev ja teiste poolt kogetud, elav ja elatud.
Lakkamatu virtuaalkeskkonnas viibimine on muutnud 21. sajandi inimese omamoodi küborgiks, kelle kehast saab tööriist. Teisele inimesele on üha raskem silmagi vaadata, rääkimata kehakeele lugemisest või tajumisest. Füüsilisel kehal on aga ainulaadne kõnevõime, mille inimliku edastamiseni on nutiseadmel raske ulatuda. Kultuuri avaldumispaigana ei kao teatrist elav inimene ja publikuga jagatud füüsiline aegruum – see on teatri kõnevõime eripära, milles omakorda avaldub tantsu ja liikuva keha ainulaadne kõnevõime.
Kunstialad muutuvad üha enam nišinähtusteks, mis vajaksid enda ümber justkui spetsiifilise “keele” valdamist kunstikoodi lahtimuukimiseks. Liikuvas kehas ja tantsus on kahtlemata ka midagi vaatemängulist. Tantsul on olnud kultuuriloo jooksul kodifitseeritud vorme barokiaja tantsude märgikeelest balletileksikani ja vaatemänguna ekspluatiivsete tantsumaratonide näol 1930. aastate USA-s1.
Liikuva ja väljendusliku keha lugemisoskuse puudumist ei peaks žanritele vaatamata pelgama. Tantsus põimuvad keha, reflektiivne mõte ja kontekst, millesse liikuv keha paigutub. Tantsiv keha on ühtaegu füüsiline, emotsionaalne, kultuurilooline, sotsiaalne ja poliitiline. Liikumisel on idee väljendusena küll teatud keelele omased tunnused, kuid see pole ühene kood, mida lingvistikareeglitega tõlkida.
Vahetut liikumisaistingut ja seda peegeldavat mõtet võiks näha pigem teineteist loova ja täiendavana, mitte teineteisele vastanduvana. Keha edastab alati kogemuslikke tähendusi, mille subjektiivne tõlgendamine ei olegi absoluutne ega lõplikult fikseeritud. Mistahes edastatavas keeles peitub tõlgendamatu ruum, mis võimaldabki luua ainukordseid tähendusvälju ja keelesildu. Keha on olemas meil kõigil. Võib-olla tasub teise keha lugemiseks püüda esmalt värskendada enda kehalisuse tajumise ja keha lugemise võimet?
Liikumine ja selle sügav tähenduslikkus ei pea teineteist välistama, ja tundub, et nüüdistants üha enam selles suunas arenebki. Tantsu-uurija Kai Valtna on rääkinud kehalisest kontseptuaalsusest kui oma kehalisuse meeldetuletamisest. See on liikumismõtlemine, mille kaudu saab kõnekaks keha ise ning see eeldab ka publikult empaatilist vastuvõttu.
Tantsu kogemist teatrilavalt kiputakse veel praegugi kohati pelgama hirmust, et selle spetsiiflise keele valdamatuse tõttu jääb mingi kood mõistmata. Ehk võiks proovida vaadata tantsu taas kui kompromissitu ja ausa kehalisuse väljendust? Keha füüsiline väljendusvõime kõnetabki esmakorras mittesõnaliselt.
Kuidas mõista tantsu ja milleks meile tants? Sama hästi võiks küsida, kuidas mõista ennast ja milleks meile keha. Keha kõneleb mõndagi, kui lubada seda esmajoones oma keha kaudu kuulata, kogeda ja elada.
1 – Tantsumaratonide konteksti on avanud Madli Teller kultuuriportaalis avaldatud artiklitesarjas “Tantsuhullus viies pildis”. http://kultuur.err.ee/645810/madli-teller-tantsuhullus-viies-pildis-3-osa
Toimetaja: Valner Valme