Arvustus. Virginia Woolf ja tema lummutised
Virginia Woolf
"Kirjutamata romaan ja teisi jutte"
Tõlkinud Mirjam Parve
Loomingu Raamatukogu, 2017
Virginia Woolfi nimi ei ole ilmselt kellelegi võõras. 20. sajandi alguse kirjanduse suurkuju ja feministliku diskursuse mõjutaja on meil peamiselt tuntud tänu kanoonilistele modernistlikele romaanidele, millest eesti keelde on tõlgitud viis (sh "Proua Dalloway" 1925, e k 1998; "Tuletorni juurde" 1927, e k 1983, 2005). Woolf suutis oma erakordselt rikkaliku sõnakasutuse ja teadvuse voolu tehnika rakendamisega muuta ning ületada tavapärase tuttava romaani konventsioone ja vastuvõttu par excellence. Vähem tähelepanu on pälvinud Woolfi lühijutud, mis ei jää tema romaanidele sugugi alla. On tänuväärne, et tänavu augustis ilmus Mirjam Parve suurepärases tõlkes ja Loomingu Raamatukogu väljaandes kogumik "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", mis sisaldab Woolfi lühipalasid aastatest 1906 – 1941.
Woolfi lugudel ei ole kindlat süsteemset ülesehitust, neis puudub ootuspärane sündmus, puänt ja narratiiv. Pigem on tegemist mängulis-impressionistlike tekstidega, kirjanduslike katsetustega, mille kvintessentsiks on tunnetuslikkus. Välise tõepärane kirjeldamine ei rahulda Woolfi, sest realistlike tekstide puhul on erinevad (tõlgendus)võimalused kõrvale jäetud ja lugejatena oleme sunnitud loo endale sugestiivselt sisse ahmima, mis aga jätab täiesti kõrvale tundmuse – kirjaniku jaoks olulisima elemendi. Ühelt poolt peegeldub tundmus tekstis kirjeldatud hetkest ja kasutatud sõnadest, teisalt on see ennekõike autori töövahend, mida sõna võimendab.[1] Woolf on öelnud, et "mida intensiivsem on autori tunne, seda täpsem on selle väljendus sõnas, ilma apsude ja pragudeta."[2] Arvan, et selles väljaütlemises peitubki vastus küsimusele, milleks meile üldse lugusid vaja ja millises suhtes on need inimese mõistuse ja tunnetega.
Lisaks tundmustele teeb Woolfi lühilood kütkestavaks ka see, et kõik veidi imelik ja kummaline on jäetud lahti seletamata – sest inimmõistus on niikuinii katkendlik ja segane. "Kus ma olingi? Mille ümber see kõik keerles? Mingi puu? Jõgi? Kriidiseljandikud? Whitakeri almanahh? Tooneliiliaväljad? Ma ei mäleta midagi. Kõik liigub, langeb, libiseb, haihtub … Mateeria kohub ja murdub. Keegi seisab mu juures ja ütleb – "Ma lähen ajalehte tooma." "Jah?"" ("Täpp seinal”" lk 13). Autor mängib pea kõikides lühilugudes kummastavalt reaalsuse ning mingi muu, ootamatu olemisviisi piirimail, segades unenäolisuse, absurdi ja impressionistliku sõnakasutuse. Lugeja on jäetud teatavasse pimedusse, tavapärasest maailmast ja konventsioonidest väljapoole, sest enamiku lugude puhul on oodatud selge ja läbipaistev lõpp või lahendus hoopis lõks. Iseäranis võluv on avastada end õhtuhämaruses koos jutustajaga Londoni tänavatel ringi hulkumas, jälgida, kuidas linn muutub järsku mingiks äraspidiseks kummaliste tegelastega fantastiliseks koguks, kohata kingapoes tõenäoliselt meessoost kääbust, kellel on naise labajalad. Sellistes seikades kohtuvad autorile läbinisti omaselt objektiivne ja subjektiivne, väline ja sisemine ulm, sürrealistlik maailm: „.. nii fantastiline elu ei saa olla läbinisti traagiline." ("Tänavatel uidates", lk 54). Kuna lugeja on omapäi, võib ta kogeda rahutust, seistes ühtäkki silmitsi sisu ja vormi mõnetise kokkupõrkega, tuttavliku lineaarsuseta. Woolfi lühijutud vajavadki teistsugust lähenemisviisi ning on täiesti mõistuspärane, kui mõte kipub rändama ja tekib etteaimamatu dissonants.
Woolfi loomingu üks põhitunnuseid on tegelaste sisemaailma oskuslik kirjeldamine, mis väljendub ka vaadeldavas kogumikus. Seejuures ei tähenda kirjeldamine pelgalt iseloomustamist või kellegagi samastamist. Pigem tundub, et tegelased on hoopis abstraktsed visandid, teiste lummutised, sest niisugused paistavad kõik inimesed olevat – teised inimesed avalduvad meile peegeldustena ja meie samamoodi teistele. Lummutisi muugitakse lahti ainult iseenda kaudu ja kellegi tõelise olemuseni ei jõuta kunagi, ent kas sinna iseendagi puhul jõuatakse? "Isabella ei tahtnud, et temast midagi teataks – aga nüüd pole enam pääsu. See oli jabur, see oli jõletu. Kui ta nii paljut peidab ja nii palju teab, siis tuleb ta lahti kangutada esimese kättepuutuva tööriistaga – kujutlusvõimega. Tuleb keskenduda oma kujutlusvõime temale selsamal käesoleval hetkel. Tuleb ta seal paika naelutada." ("Daam peeglis. Refleksioon", lk 20)
Kogumikus võib kohata noort naisterahvast, kes näeb ennast kärbsena ja teisi ilusate putukatena, „kes tantsisklesid, lendlesid, liuglesid, sellal kui tema üksi end alustassi servast üles lohistas” ("Uus kleit", lk 102), daami, "kelle olek mõjus nii kuninglikult, et keegi ei oleks kunagi uskunud, kui täielikult saamatu ja kohmetuna ta end tundis, kui pidi mõnel peol midagi ütlema" ("Kokkuvõte", lk 109), ning teisi tegelasi, kelle sisemine ja välimine ilm põrkuvad, mistõttu ei klapi nad ka ümbritsevaga, sest oluline jääb alati varju, miski on lõpuni seletamata. Need daamid tegutsevad omavahel temaatiliselt seotud lugudes, mille ühendavaks lüliks on juba tuntud proua Dalloway.[3]
Woolfi kütkestavad tavalised, igapäevased asjad nagu harilik pliiats, omnibuss või lihtsalt väike must täpp. Tema lühijuttudes omandavad asjad aga hoopis teise mõõtme. Näiteks kogumiku esimene lugu „Täpp seinal” algab järgmiselt: „See võis vast olla tänavu jaanuari keskpaiku, kui ma pilku tõstes esimest korda seinal seda täppi nägin.” (lk 7) Jutustaja hakkab liikuma oma mõtetes ja mälestustes ning lõpuks kaotab reaalne objekt seinal tähtsuse ja toimub nihe hoopis tunnetuslikuma poole – külm reaalsus saab ühtäkki inimese sisekosmoseks, sisemine ja välimine maailm kohtuvad. Osalt võiks isegi öelda, et objekt, täpp seinal on justkui kood, mis vallandab autokommunikatsiooni.
Samasuguse motiiviga (siinjuhul isegi metafooriga) algab ka lugu "Käegakatsutavad asjad": "Ainus liikuv asi ranna mõõtmatul poolringil oli väike must täpp. Kui see kaldale jooksnud sardiinipaadi ribidele ja selgroole lähenes, lubas teatud hõredus musta sees aimata, et täpil on neli jalga, ning iga hetkega sai aina selgemaks, et see koosneb kahest noorest mehest." (lk 44) Woolfi objektid seostuvad mingi tundmusteahela või kaemuslikkusega ning kalduvad lõpuks metafüüsikasse, kaotavad oma harjumuspärase olemuse ja moonduvad hoopis millekski muuks. "Iga asi, mida millestki muust mõtlev meel ikka ja uuesti poolteadlikult vaatab, seguneb nii põhjalikult mõtteainega, et kaotab oma tegeliku kuju ja paneb end uuesti kokku pisut teistsuguses, ideaalses vormis, mis tuleb aju painama hetkil, mil me seda kõige vähem ootame." (lk 46) Võib ju proovida lahti võtta ja mõistatada mõnd võõrast või tuttavamat inimest trammis, trepikoja koridoris või tänaval põgusalt kokku puutudes, teha sellest oma mõttelise loo – kirjutamata romaani, aga kui püüame luua narratiivi, seisame ühel hetkel ikkagi silmitsi ummikuga, sest järsku on meie ootushorisont kildudeks paisatud. Meie kujutlus sellest inimesest ja reaalsus paratamatult põrkuvad. „Noh, minu maailmaga on ühel pool! Mis jalgealust mulle jäänud on? Mida ma üldse veel tean? See pole Minnie. Mingit Moggridge’i pole olnudki. Kes olen mina? Elust on järel paljas skelett.” ("Kirjutamata romaan" lk 38)
Tänapäeval ei pruugi Woolfi lühijutud tunduda teab mis uuenduslikena, kuid kui panna need toonasesse sotsiokultuurilisse konteksti, mida me ühegi teose puhul paratamatult kõrvale heita ei saa, siis on need märkimisväärsed. Modernismi levik andis lühijuttude kirjutamisele ja avaldamisele üha enam hoogu; kultuuriliselt murrangulisel sõdadevahelisel perioodil kirjutati muutuste ja ebakindluse ajel, polnud selgust ega kindlat tulevikuperspektiivi, vaid üha kasvav segadus. Aga isegi, kui Woolfi mingisse kindlasse voolu või vormi mitte paigutada ja jääda puhtalt tunnetuslik-esteetilise piiridesse, suudab ta veel ka sajand hiljem oma kirjutistega lummata. Seda enam rõõmustab, et Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumik moodustab temaatilise ja kognitiivse terviku. Kuigi väliskirjanduse tõlkimisel hoitakse Eestis kätt tugevalt pulsil, ootan ikkagi väga, et tõlkekirjanduse varasalv rikastuks veelgi enam, sest nii on võimalik (ka Woolfile eriti olulist tundmust!) veelgi enam mitmekesistada.
[1] Sellest on kirjutanud ka Nena Skrbic raamatus "Wild Outbursts of Freedom: Reading Virgina Woolf’s Short Fiction" – Westport, Connecticut, London: Praeger, 2004.
[2] Virginia Woolf. „Collected Essays, Volume 3” – San Diego: Harcourt, 1967.
[3] Kogumiku saakski jagada mõtteliselt kaheks, teise osa moodustavad lood, mille Woolf kirjutas pärast "Proua Dalloway" romaani lõpetamist ja mille fookuses üks või kaks külalist Clarissa Dalloway peolt.
Artikkel ilmus ajakirjas Värske Rõhk.
Toimetaja: Helen Eelrand
Allikas: Värske Rõhk