Tamur Tohver. Kõik normaalsed inimesed on kord teinud peatumise ristteel
ERR kultuuriportaali püsiautor Tamur Tohver mõtiskleb väärtustamise, ootuste, peale surutud normide ja enesekindluse üle.
Mind ei ole olemas.
On vaid sõnum lõputust headusest, tasakaalust ja kõikvõimalikkusest.
Dharma (sanskriti k 'seadmus', 'õpetus', tuleneb verbijuurest, mis tähendab 'koos hoidma' ) on India usundite keskne mõiste, mis tähendab nii kõiksuse toimimise aluspõhimõtteid kui nendega kooskõlalist õiget elamisviisi. Dharma on asjadele ja sündmustele sisemiselt omane tõeline reaalsus. Dharma avaldub inimese elus ja teguviisis eetilisuse, õigluse ja voorusena. Samuti haarab see inimese vastutuse ja kohustusi ühte terviklikku valdkonda.
Nõnda väljendub sinu dharma ka neis tegudes, mis on määratud just sinul korda saata. Ja nende tegude kogumis.
Viimasel ajal on uus põnev asi meeste "kapist väljumine". Ei, mitte seksuaaleelistuste poolest, vaid meeste uus vaprus on oma tunnetest rääkimine. Ja see meeldib naistele- kuulata, mida mees tegelikult vajab. Mida maskuliinsemad persoonid, seda suurema huviga kuulatakse. Aga... nendega elada? Kanda ja jagada nende emotsionaalseid kõikumisi, toestada, julgustada jms? Piisab kui lugeda Viidingut või Liivi, et mõista - jah, mehel on hingeelu, ta on hell.
Meid kõiki tõmbab alati tagasi ja alla meie edasiviivatelt teedelt teiste hinnang. Vastutusest on moeks kirjutada (jällegi, kirjutada, mitte elada), aga väärtusetusest mitte. Täpsemalt: mitte väärtustamisest. Pisitasa targutades, hinnanguid andes ja kritiseerides kaotavad need julgemad ja tarmukamadki sihi, need, kelle arvel see kõik käib. Nõnda sigineb väärtusetuse tunne. Pane tähele- süveneb kahtlus oma tegu- või mõtteviisis õigsusest, enesekindluse kadumise tagajärjel kaovad pidepunktid ja sealt edasi juurdub teadmine: ma ei ole piisavalt hea.
Ma olen varemgi kirjutanud sellest tänapäeva kogukonna ootusest sinu suunas. Vanemad püüavad taset ja staatust hoida, lastelt oodatakse sedasama. Teismeline noor, kes kasvab nii vaimselt kui füüsiliselt, püüab maailmaga toime tulla- teda ootab ees vanuses 12-18 määratu hulk uusi teadmisi nii maailmast kui enda kehast. Ma ei ole kindel, et me näiteks neljakümneviieselt sama hüppega hakkama saaksime... Aga sellele teismelisele laotakse selga veel ootus kodust ja koolist. Niipea kui ta sellest väljub, ootavad teda uued ootused. Mustrid, kui soovite: kaaslane, laps, laen, maja, ennekõike teenistus... Me mängime praegu Polygon Teatriga noorsoolavastust "KNI". Saalid on täis. Miks? Sest neist asjust ei räägita, mida meie seal räägime. Sellestsamast pealtnäha rahulikust igapäevaelust, mis tegelikult on oi kui ülepingestatud. Ei pea laadima sinna süstlaid, verd, relvi, raha ja seksi, et see noori kõnetaks. Argielu tõmbab piisavalt sae käima.
Vaata ennast. Kas sinu elu on pingevabam?
Me ootame vastutuse võtmist. Mitte keegi, keda me tagasi ja alla tõmbame, ei hakka kunagi vastutust võtma. Mitte keegi, kellele süvendame, et ta on väärtusetu. Mitte kunagi ei hakka seal voolama inspiratsioon ja seeläbi initsiatiiv. Edasiminek jääb ära.
Ma kohtasin hiljuti oma kursusel inimest, kes mõistes, et sellel kursusel muudetakse mõttemustreid - kursusest loobus. Sest terapeut juhendab sind armastama ennast sellisena nagu sa oled. Ka nii saab. Ainult et see ei too sind välja ringist "ma ei saa hakkama, ma olen väärtusetu, mul on hirm". Ennast väärtustada saad vaid ise. Siin tekib paradoksaalne küsimus - on's selleks siis ümbritsevaid vaja. Neid, kes sind alla kisuvad? Paraku on. Sest inimene elab suuresti peegelduste põhjal.
Kas poleks mitte meist kena sedakorda, selle aasta ja ühe ajajärgu lõppedes, kinkida peegeldusi, mis toestavad? Sul on alati võimalus valida, mil viisil on sinu tagasiside toestav, mitte hinnangut andev, lammutav ja enesekindlust lõhkuv. Sul on alati võimalus armastada. Kõlab hipilikult, mis? Not war, make love? Aga why not?
Kaeviku tekitad sa alati endale ise. Kapist välja tulemine on alati rindejoone lõhkumine, avatus. Ma arvan, et mehed ei ole kunagi oma tundeid väga varjanud. On olnud rohmakad neid väljendades ja on olnud rohmakad neid endasse jättes. Ma ei usu väljendisse "sest ta on mees" või "sest ta on naine". Miks? Hingedel ei ole sugu. Kui teatri proovisaalis asendab mingil põhjusel mingit karakterit "valest" soost näitleja, ei mõjuta see sel hetkel proovi kuidagi. Miks? Sest sõnum, mida ta edastab, on sama, on tõene. Meis on mõlemad poolused- mees ja naisalge, elades toimub alateadlik valik, kumb rakendub. See ei ole siin diskussiooniks diskrimineerimisest, rassismist vms, see on üldinimlik. Harjumatu sõna, mis? Kohe teine siis veel: homo sapiens. Ja haiget saavad nad mõlemad.
Enesekindlus ei ole paindumatus või väiklus. Enesekindlus on normaalne oskus ja inimlik omadus kutsuda ellu ja viia läbi oma dharmat. Ja seeläbi ka kõigi teiste oma, sest sa oled paratamatult seotud, heas mõttes. Sul on, kellele toetuda. Ükskõik, kui hoolimatu see elu hetkel tundub.
Väärtus-off-off-etus. Selline off-off-brodway tüüpi mõiste, teatrikeelest. Selgitus. Broadway (lai tee, ing. k., eesti keeles mõiste "laiale teele minema") on maailmakuulus tänav New Yorgis, kus toodetakse ohjeldamatult muusikale. Kuulsaks saamise keskus. Ühel seltskonnal sai sellest kord villand ja tekkis mõiste off-broadway. Mis on siis vastandus: mitte kommertslik, mitte peavool. Kuid elades seda, müüs kahjuks ka see end kuulsaks- ja tekkis vajadus veelkord eralduda...
Et leida üles väärtus.
Seega pea püsti, kui tunned, et oled off-off! Tea, et see on parim kvaliteedimärk.
Meie president oli hiljaaegu hämmelduses vaimsete tegevuste teavituste ohtrusest internetis. Ja loomulikult tundis muret nende pakkumiste kvaliteedi üle, aga ka nende ohjeldamise võimalikkuse üle. Artklis kinnitati ka visalt, et ta ise ei avanud ühtki linki. Miks? Sest see oleks lõhkunud kuvandit temast. Aga kuis ta siis teada saaks nende tegelikust sisust? Võrdluseks võib meenutada, et Venemaal on enamik selgeltnägijaid riiklikult litsenseeritud ja maksustatud...
Asi ei ole selles. Inimeste vajaduse tegelike vaimsete väärtuste järele algas juba 90ndate alguses, paljudele väljendus see aatelisuses ja patriotismis. See ei tohiks küll imestust tekitada.
Mõtle siis korraks. Kui on võimalik Näitleja transformatsioon, on teater on ka täna niidiots Jumalani. Loe: kõrgema täiuslikkuseni. Kui see on võimalik näitlejale, miks mitte sulle? Kaasaegne sisutühjus aga ei saagi näha niidiotsa, kuni mõisa köis lohiseb. Ei maksaks peljata sõnu osadus või hingestatus, need on väga head eestikeelsed sõnad iseloomustamaks nähtuse ja hingeseisundi tegelikku sisu. See on vägagi teaduslikult kinnitust leidnud.
Ära anna väärtusetusele võimalust. Niikaua, kui on arvamusliidrid, pea meeles, et see on vaid kellegi arvamus. Mis ei pruugi olla kuidagi täpsem sinu enda õigest intuitsioonist. Niikaua, kuni sa püüad kellelegi meeldida, oled sa kõikuv. Miks? Sest see keegi ja tema arvamus on a priori millestki sõltuv. On olemas absoluut. Kuidas seda ära tunda? Näiteks ei muutu absoluudi väärtus ajas. Näiteks on algatusel järgijaid. Näiteks loob sinu tegu uut tunnetatavat püsiväärtust.
Mis on siis olulisem- kolleegide tunnustus respekti näol või ametlikud aastapreemiad? Säravad silmad ja vankumatu tahe või pilgupeitmine ja kiituseootus? Siinkohal on paslik välja kuulutada uus algatus uueks aastaks: konkurss teatrikriitikule, eksperdile või kuraatorile! Saada oma vabas vormis eluloo kirjeldus (sh teatrikülastuste ja publikatsioonide arv aastas) ja visioon võimalikust teatrietenduse kajastusest: ümberjutustus või personaalne sinu peas oleva lavastuse kirjeldus (ei pruugi absoluutselt ühtida laval toimuvaga), millisena igatsesid etendust näha. Selle põhjal saab valiku teha igale ootusele sobivast potensiaalsest kajastusest.
Kandideeri, otsustaja. Mis tunne on?
Teatri idee on olnud algusest saadik kogukond. Selles mõttes on kirik oma olemuselt kommunism ja kommunism kirik. Ühiskondlikud väärtused ja ka paratamatus lihtsalt veab sinna. Miks? Sest vastuseid on vaja. Miks? Sest poliitiliselt ja eetiliselt väntsutamata inimeste hulk ületab varsti nende teiste oma.
Ja nii astud sa välja.
Astud välja kiirministeeriumide otsustusalast, sest kes oled neile sina?
Astud välja ekspertaanluse profaanlusest, sest kes oled neile sina?
Sa astud välja, sest sisse sa astunud pole.
Sa astud välja, sest sisse sa hingad.
Hingad maailma uut:
rikkumatut puhast eetilist, mida armastame lavalt näha.
Kuid mitte elada.
Uut valevaba Ilma, kirjeldas mida nagu Inga Vares Lavastajaliidu juubelil.
Maha karussellidelt, kirjeldas mida nagu Madis Kolk aasta tagasi.
Kriiksuvad praegugi pargis sügises mattudes lehisse.
Astud välja, on lõbus, kuis hoiakus arvustaja lukuaugust saali kuis poeb.
Etendusele teatris, mida tasemetuks hindab, kuid hindamata ei saa.
Astud välja olmekombinaadist, ketrab mis meelelahutust suvel ja talvel, surnuile, elavile.
Astud välja.
Sul on kümme tuhat särasilma.
Kõrva ja hinge täis vaikus, paus mida kannab.
Kümme aastat kümme tuhat.
Tuhat aastat.
Välja sa astud, sest sina ja mina vaid teame, tuleb see soojus kust, talveõhtul saalis kui härmatis.
Astud välja ja sirutad käe- tule ka.
Ja ma tulen. Ja nõnda me oleme kohal.
Sind ei olegi.
Oled teadmine kellegi südames, on mis hinnagust sõltumata.
Oled sõnum lõputust headusest, tasakaalust ja kõikvõimalikkusest.
Ja kõik tuleb tagasi. Sest kõik tuleb tagasi.
Sa saad hakkama. Sa oled parim. Alati. Just siin, just praegu.
Üks küla
on nüüd lahkunud.
Sinus ja minus ja maailmas.
Üks küla tuleb uuesti üles.
Toimetaja: Helen Eelrand