Arvustus. Naivistlik, ent hea dramaatilise pingega ajaloopõnevik
Uus film kinos
"44. laps" (Child 44)
Lavastaja: Daniel Espinosa
Osatäitjad: Tom Hardy, Noomi Rapace, Gary Oldman, Jason Clarke, Joel Kinnaman, Paddy Considine, Vincent Cassel, Dev Patel, Charles Dance, Tara Fitzgerald
6/10
Nõndaks. Alustan arvustust. Filmi peategelane on Lev Demidov (Tom Hardy), KGB eelkäija MGB ohvitser, kes jahib riigireetureid. Ehk siis normaalseid inimesi. Neid jahtides satub ta lastemõrvadeni. Ja hakkab püüdma sarimõrvarit. Monstrumsüsteem teeb talle muidugi päriskuritegude uurimisel takistusi ja hakkab hoopis teda jahtima. Ja nii keeratakse täie kimaga kurv kurvi järel, taustaks Stalini aegse Venemaa troostitu elu ja katkised inimsuhted ebainimlikus riigis.
Aga asjast ka, et kuidas film õnnestus ka. Kõigepealt. Niisiis. See on vajalik film. Läänele tuleb meelde tuletada/näidata, kuidas asjad Venemaal/Nõukogude Liidus käisid/käivad. Ajalooline film, millest on palju õppida. Et sündmustik on tõetruu, näitab juba praeguse Venemaa reaktsioon: "Child 44" keelati Venemaal kärmelt ära ja nimetati ajaloo moonutamiseks (Vt. lisatud uudist).
Nüüd jõuame selleni, kui tõetruu ta üldse olla saab. Lavastaja Daniel Espinosa (temalt tasuks nimetada igati õnnestunud ja üldse mitte naivistlikku trillerit "Safe House") lõi "Child 44" Tom Rob Smithi samanimelise romaani järgi, millest kirjutas stsenaariumi Richard Price.
Romaan on Jaan Martinsoni hinnangul üle vindi. Filmis keeratakse romaanile tavaliselt vinti veel peale, sest sadadest lehekülgedest peab saama konkreetne ja ilmekas pildilugu. Algteost lugemata julgen arvata, et Price ja Espinosa on seda vinti mõnu ja jõuga keeranud.
Aga see vint ei puuduta kindlasti ajaloo jõledusi: see kõik oli, kõik teame seda, see teadmine on meil veres, kui mitte kogemustes. Inimesi arreteeriti riigivaenlastena Stalini ajal pisimalgi põhjusel, reeturiks sai kirjaniku koera ravides või "reeturi" naabruses elades. Kui just samal ajal ei koputanud. KGB tegevust on raske liiga mustis toones kujutada. Usun, et Lääs ikka veel ei usu, mis toimus. Sest uued põlvkonnad tulevad peale ja KGB muutub järjest ebareaalsemaks.
Vint. Vint on peale keeratud süžeepööretele ja ekraanilahendustele. Otsad jooksevad liiga hästi (või just ülepingutatult) kokku, esineb standardseid võtteid ja sentimentaalsust. Sentimentaalsus mulle meeldib, aga enamikule kriitikutest on see nagu härjale punane kalts. Kokkuvõttes on film ehk vaatamata drastilistele teemadele ja ilustamata pildikeelele siiski veidi lihtsustatud ja naivistlik, puhtalt loo lahenduse osas ei hakka sisust näiteid tooma, sest eelkõige puudutavad need liiga värvikaid süžeepöördeid.
Veel, mõned karakterid (Noomi Rapace mängitud Levi naine või Joel Kinnamani vastik Vassili) on jällegi liiga ühekülgsed. Ja kolmandaks, vene aktsendiga inglise keele rääkimine lisab ainult koomilise, totra tooni, ei muud. Ning neljandaks, mõned stseenid on jubedalt üle pakutud, võta või jäta, tähendab, tuleb võtta, või silmad kinni panna. Otsustav võitlus näiteks käib nii mudas, et ei saa aru, kumb on kumb. Üle võlli. Metafooriks olemise positsioon ei päästa liiga rasvaseid kujundeid olemast kohatud.
Aga see on laiatarbepõnevik ja puhtalt ekraaniloo jälgitavuse ja huvitavuse seisukohalt töötab sellisena tegelikult hästi.
Jõuamegi nüüd jälle positiivsete nootideni. Tom Hardy esitab taas ääretult sügava, areneva rolli. Ta võiks vist kasvõi mõnda Avengeridest mängida ja ikka oleks kunst. Kolkamilitsionääri kehastav Gary Oldman on samuti meisterlik. Kuidas tal nägu tõmbleb, kui tuleb pealinnast spetsialist (Demidov) targutama. Kuidas ta samakat viskab. Ehe.
Ja noh, nagu öeldud, temaatiliselt oluline film, kas just meie maanurga asukatele, aga üle maailma kindlasti. Venemaa reaktsioon muidugi kirjutab sellele filmile alla: jah, just nii oligi ja sisuliselt on siiamaani.
Treiler: