Ilmar Raagi ja Erkki-Sven Tüüri vestlus poliitika sekkumisest kunsti: ühel hetkel võib hakata tunduma, et sinine värv tuleb tsenseerida
Vestlus on tehtud ETV muusikasaate "MI" jaoks, kus näeb seda osaliselt homme kell 22.10. Jutuajamise ajendiks on muuhulgas Jonas Tarmi kontserdi ärajätmine USA-s - kuivõrd võib poliitika mõjutada muusikat?
Intervjuu ilmub kultuuriportaalis täismahus, ent toimetatuna.
ILMAR RAAG: Ma tegelikult ei saa aru, mille pärast või kuidas on võimalik retsenseerida muusikat, tundub, et see põhjus on alati poliitikas ehk muusikast väljaspool.
ERKKI-SVEN TÜÜR: Nii ongi, ehk alati on ikkagi olnud peamiselt tegemist mingi tekstiga, mida lauldakse. Kujutlegem, et tsenseeritakse mingeid obstsöönsusi, kas siis mingi eriti räige tuubakäik võetakse välja või veel midagi, mida võib nagu sellise abstraktse roppusena kujutleda, see ju kuulub paroodia valdkonda, eks ole. Alati on ikka mingi tekst, mis otseselt ärritab tsenseerijat.
Harva juhtub, nagu viimati oli Jonas Tarmi teoses, et üks tsitaat Horst Wessel Liedist ärritas kedagi sel moel, et ta tundis end solvatuna. Minu arust oleks siin piisanud lausest-paarist, miks sellises kontekstis oli seda tsitaati kasutatud, sest nii abstraktse kunstivormi puhul tulevad tõlgendused mängu.
Tõlgendused võivad ju ka ajas väga muutuda, mõtlesin selle peale, kuidas filmi vallas või televisioonivallas "17 kevadist hetke" kujutas nõukogude luure tegevust gestaapos või kuskil Saksmaa kõrgemas ladvikus sõja lõpus. Kõik need mehed kandsid uhkeid musti univorme ja kogu Nõukogude Liidu jaoks oli selge, et tegemist on vaenlastega, aga kõik need tegelased oli vaimukad ja toredad ja tegelikult oldi neist vaimustuses ja Müller sai ikka rahvalikuks kangelaseks. Siis ma mõtlesin ka teistpidi – kui meenutada Šostakovitši 7. sümfooniat, siis sakslaste marsikäik muutus mingil hetkel täiesti millekski muuks. Ma sain aru, et Šostakovitši jaoks oli see sünge marss, mis tuleb ja võtab võimust, aga mingil hetkel öeldi, et see on kõige lahedam marss.
Sellega on veel see asi ka, et on laialt levinud lähenemine, et tegelikult kujutas Šostakovitš kogu seda stalinistlikku jõhkrat aparaati selle marsiga, aga irrutades ta sellest kontekstist on ta mitte just väga süvenenult kuulates lihtsalt üks marss ja ongi kõik. Neid asju tuleb tajuda kontekstis. Ja ka siin on selles mõttes üles võetud kolm erinevat võimalust, kuidas ühte konkreetset muusikalist lõiku käsitleda.
Aga see, mis alles jääb, on paratamatult tõsiasi, et tähendus sõltub alati sellest kontekstist, kus mingit muusikapala mängitakse või lauset öeldakse, sealt tekib küsimus, millised võimalused meile jäävad, sellepärast, et kui me saame aru, et öeldakse, et autor on surnud ja tähendused loob alati see, kes kuulab ja seda lauset vastu võtab ja kui tema ütleb, et ta tunneb ennast solvatuna või ta arvab, et see tähendus on just nimelt seal, siis kas meil on üldse midagi teha?
Aga siis tekib küsimus, kas selle ühe tõlgenduse tõttu on see piisav põhjendus võtta ära võimalus selle teosega tutvuda nendel, kelle tõlgendus oleks oluliselt erinev selle riivatu omast. Ja siin jälle jõuame sinna, et mingite abstraktsete visuaalsete kunstide vallas näiteks võib ühel hetkel hakata tunduma, et sinine värv või punane värv on tsenseerimist väärt ja me oleme tupikus. Tegelikult on ikkagi teatud minu meelest konkreetsed vägivallale kutsuvad manifestid need, mille levikut peaks piirama. See käib mingisuguse muu paragrahvi alla. Ja peale selle see on kahe otsaga asi, kui, ütleme et kui niisugune anonüümse kommentaatori tüüpkuju väidab, et kehtestatakse tsensuur, kui tema mingi räigelt kellegi vastu suunatud kommentaar kustutatakse, siis minus tekib ka jällegi küsimus, kas ta on ikka õigesti aru saanud, mis asi see tsensuur õieti on.
Jah, puhtalt kommunikatsioonitehnika pealt ma ütleks, et tänapäeval laias laastus tsensuur ei ole võimalik, sa võid näiteks öelda, et me ei mängi seda muusikapala seal, aga seda enam mingis sihtgrupis see tekitab huvi ja arvestades seda, et on internet ja meie majandus internetile nii tugevalt rajaneb, siis interneti kinni pannes iga ühiskond tulistaks endale jalga ja täpselt samuti internet garanteerib, et suvaline retsenseeritud asi mingil hetkel igal juhul jõuab nendeni, kes võib-olla sellest on valel viisil huvitatud.
Täiesti iseenesest mõistetavalt, ses mõttes ma ütlesin ühes intervjuus, et see oli rumal tegu arvatavasti kogenematu noorteorkestri intendandi poolt selle ühe protestihääle tõttu see lugu sealt välja võtta ja omal moel oli see noorele heliloojale jällegi paradoksaalselt kasuks, sellepärast, et me räägime siin ka praegu sellest... Ma ei tea, kas me räägiks sellest teosest, kui seda akti ei oleks toimunud.
Muidugi noore helilooja tuntusele on see kasulik, aga kas ainuüksi see, et ühes kohas seda keelati, ei või luua pretsedenti, et kusagil mujal, kartes samasugust konflikti, soovitakse seda samuti keelata?
Mina seda ei usu, sest ma osundan sellele samale, mis sa ennist ütlesid, et keegi ei keelanud seda ära, see intendant võttis otsuse, oleks selle, ütleme, Carnegie Halli juhtkond ära keelatud, aga ei midagi niisugust.
Seda enam, New York Timesis ju pigem võeti sõna selle otsuse vastu....
Võeti sõna just nimelt selle kahetsusväärse sündmuse vastu sõna ja leidis aset koguni petitsiooni koostamine, kus inimesed said allkirju anda selle rumala otsuse vastu, nii et loomulikult on see kahetsusväärne, et Tarm ei kuulanud seal sel kontserdil oma lugu, et see ei kõlanud. Ma ei ütle, et mulle meeldib selline maailm, kus me elame, kus sellisel kombel on võimalik heliloojal tuntust koguda, aga meedia võimendab neid asju ja paradoksaalsel kombel tegelikult minu arust nii praegu juhtus.
Selle loo puhul on selge, et sellele loole omistati sõnum. Ja ma küsiksin sinult kui heliloojalt, kui palju sa ise mõtled sellele, et nendel nootidel on ka mingi sõnadesse pandav sõnum. Nii nagu seal ettekäändeks toodi, et see Tarmi pala pole lihtsalt üks muusikapala, vaid ta kannab endas väga selget sõnumit?
Aga ta oligi nimme sinna pandud, seal oli üks teine tsitaat ka, neid asju olekski tulnud koos näha, see oli teadlikult sinna pandud. Loomulikult, nad pididki seda sõnumit kandma. Mina ei ole väga seda tüüpi helilooja, kes selliste tsitaatidega mängiks. Seetõttu mulle niisugune ühene lugemine ei ole tähtis, küll aga ma pean lugu sellisest muusikast, mis tugevalt puudutab kuulaja loovat kujutlusvõimet, ehk tegelikult loob igaüks oma sõnumi endale ise. Sellest hoolimata, et on antud mingid vihjed, loomulikult. Aga seal on alati mitu kihti.
Mina ei ole seda Tarmi teost kuulnud, aga ma küsin selle põhjal, mis on räägitud – oled sa aru saanud, mis selle sõnum siis on?
Kõige laiemal kombel mõistaksin mina seda nii, et seal on hoiatatud kahe sarnase režiimi toimimisega kaasnevate ohtude eest. Midagi muud ma ei oska sealt välja lugeda.
Või räägime Wallenbergist, kas sinna on võimalik panna sõnades sõnumit – või iga helilooja ütleks, et mis me räägime, kuulame.
Ei, sellega on teine asi, kuna seal on tekst, konkreetne süžee, konkreetsed liinid, seal lauldakse ikkagi, seal on sõnad ja see teema oli mulle ühest küljest ääretult tähtis, ma sain selle kaudu tõsta esile ja panna võrdselt kaalukausside peale kaks totalitaarse kurjuse režiimi möödunud sajandist.
Seda ei ole keegi tahtnud keelata kuskil?
No ei ole kuulda olnud.
Iraanis ei ole seda püütud mängida?
Ka mitte...
See on ainus koht maailmas, kus seda võib-olla soovitaks keelata.
Põhja-Koreas ehk ka.
Kas meil Eestis on mingit tabu, mille tõttu mingisugust pala ei võiks tänases ajaloolises-poliitlises olukorras mängida?
Mul ei tule ette. Ma ei usu, miks peaks olema? Ma olen puutunud kokku omal ajal In Spe laulja ja bändi juhina eetrikeeldudega, aga need olid ka seotud tekstidega. Täna ma ei tea.
Rahvalikuks minnes, Õllepruulija laulu on tahetud pidada natsiaja lauluks.
Niimoodi võib seda vankrit vasakule ja paremale kraavi keerutada, aga see on jälle see, et sellistel puhkudel on see õudus küll ikka väga kuulajate kõrvades kinni.
Olin matkal, kus olid üle 40-aastased inimesed, meenusid nõukogude aegsed marsisammud... Kõik laulsid ja siis vakatasid, et mida me nüüd laulame...Aaga muusikaline rõõm kustutas ideoloogilise konnotatsiooni.
Dunajevskil olid marssimist soodustavad viisid, mis me sellest räägime.
Toimetaja: Valner Valme