Teatriaasta 2014: 11 juhuvaadet
Teatrikriitik Kadi Herkül toob välja märgatavamad ja tähtsamad tendentsid ja ilmingud Eesti teatritest lõppeval kalendriaastal.
1. Kõige peenem ja stiilipuhtam lavastajatöö - Maria Petersoni “Kajakas” Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpetajatega. Vormi ja sisu ühtsuselt saavutas Peterson sama, mis Martti Helde “Risttuules”.
2. Kõige vingem bitch – Külli Teetamm Linnateatri “Armastuses ja rahas”. Naine, kes astub tikk-kontsaga kõigest ja kõigist läbi.
3. Zeitgeist (?) - näitekirjanike ja teatrite fookus esimese EW eel- ja järelloole, eriti aastale 1944. “Imede aasta”, “Laul, mis jääb”, “Wabadusrist”, “Keskmängustrateegia”. Üllatav oleks ilmselt lugeda, mida uus kauge teatriloolaste sugupõlv 100 aasta pärast mais seda repertuaarinimistut lugedes ühiskonna meeleoludest järeldab.
4. Sotsiaalsus – miski, mis 2014 eesti teatris puudus (vt 5).
5. Depressioon - “Varesele valu, harakale haigus…” nauditavate näitlejatöödega kaksiklavastus Draamateatrilt-Linnateatrilt. Parafraseerides aforismi: kui see on depressioon, siis sellises depressioonis tahan ma elada. Pehme ja paitav.
6. Klassika = Tšehhov. Miks ometi, kui on Shakespeare, Ibsen, Racine, Tolstoi, Gorki, Moliere, Shaw, Brecht, Euripides jne jne. Iga uue Tšehhovi-lavastuse puhul ületab lati ju ainult ime. Britid ei kujutaks ette hooaega Shakespeare’ita, prantslased Moliere’ita. Aga Tammsaare, Vilde, Kruusvall?
7. Rahvusballeti tolmune ajatus – kui Estonia taastaks Mai Murdmaa 1980. aastal esietendunud “Eesti ballaadid”, oleks see üdini kaasaegne tantsuteater nii vormilt kui sisult. Praegune mängukava viib tagasi 19. sajandi lõpuaastaisse.
8. Lapsvaataja alahindamine, mis torkab eriti silma jõuluhooajal. Masendavalt palju kehvalt vormistatud magedaid lastekaid, millest kumab vaid üks eesmärk – lasteaedade, eel- ja algkoolide ühiskülastuste arvel kindlalt kassat täita. Ehk peaksime lapsevanematena järgmisel talvel sõrad vastu ajama ja ütlema, et ei, seda lavastust tänavu vaatama ei minda?
9. Vaba Lava valmimine. Tallinn sai superägeda teatrimaja, mis ootab sisuga täitmist, oma märgilist avalavastust.
10. Suveteatri buum jätkus, ent raputavaid üllatusi ei sündinud. Tippu jäid 2013 tulijad “Titanicu orkester” ja “Hamlet”.
11. Ooperikummitus Vanemuises. Sõnateatrina pole Vanemuisele midagi ette heita, ent muusikapoolel valitseb kommertskaos, kuhu haruharva eksib ooper ja ballett. Külalissolistidele tuginevad suurmuusikalid pole kuidagi halvad, ent miks peaks neid lavale tooma riigi rahastatud teater? Samas kui ooperi- ja balletitrupp pääseb lavale oma põhitööd tegema vaid 2-3 korda kuus.
Toimetaja: Valner Valme