Sirp tähistab 75. sünnipäeva kultuurimeedia konverentsiga
Esimene Sirp ilmus 5. oktoobril 1940. aastal ehk 75 aastat tagasi.
See on hea põhjus, et iganädalasest leheteost korraks sammuke kõrvale astuda ja kultuurimeedia hetkeseisule pilk heita. Selleks korraldab Sirp reedel, 2. oktoobril algusega kell 12 kultuurimeedia konverentsi, kus kõnelevad Tiit Hennoste („Mammutid ja nende kihvad. Kanooniline kultuurimeedia uusavangardses maailmas“), Marek Tamm („Mida me oleme õppinud Sirbi skandaalist?), Rebeka Põldsam („Naised omavahel“), Marju Lauristin („Sirp Eesti kultuuriväljal“), Katrin Maimik („Keegi pole sündinud turundajaks“). Mart Niineste („Mis värvi on tulevik?“) ja Rebekka Lotman („Tähed ja märgid. Pilguheit Muti, Tarandi ja Karulini Sirpi“).
Ainuüksi Sirbi viimane peatoimetaja valimisprotsess tõstatas mitmeid küsimusi kultuurimeedia rollist: kuivõrd on üldse tegemist ajakirjandusega (vs. akadeemilise või kunstivälja nähtus); millised on mõistlikud tulemuslikkuse mõõdupuud lisaks lugejate arvule ehk kas kultuuriteemade päevakorrale tõstmine ikka on piisav kultuurimeedia vajalikkuse argument; kes kultuuri käsitleda tohivad ja kellel ning mis alustel on õigus seda otsustada.
Kultuurimeediaväli on Eestis tugevalt riigi hoida – nii riikliku toetusega Eesti Rahvusringhääling kui SA Kultuurilehe väljaanded loovad enamiku kultuurikäsitlusest meedias. See on ühelt poolt vajalik, sest turuloogikast lähtuvale peavoolumeediale pole võimalik kultuuriteemade kajastamise kohustust panna, kuid teiselt poolt siiski ka luksus. Seda enam, et omaalgatuslike meediakanalite auditoorium aina kasvab ja laieneb ka nendeni, kes nn traditsioonilist kultuurimeediat ei tarbi. Küsimus, mis mahus ja milliste kanalite kaudu (tegevus- või projektitoetusena riigieelarvest, Kulka eraldised) peaks riik omaalgatuslikku kultuurimeediat toetama, on praegu äärmiselt relevantne ja sunnib taas mõtestama ka Sirbi jmt rolli, eesmärke ja tulemusi.
Kahtlemata mõjutab kultuurimeediat seegi, et enamik infovahetusest on praeguseks liikunud digitaalsetesse kanalitesse (veebiportaalid, ühismeedia), mille tuumpõhimõtted (kiire, vahetu reageerimine sündmusele ja piirangud tekstide pikkusele) näiliselt ei haaku kultuurimeedia seniste tavadega (pikk analüüsiperiood enne avaldamist, keskendumist nõudvad tekstid). Seega peavad kultuurimeedia väljaanded otsustama, mil määral on mõistlik digitekstide mõjule vastu panna ning kuivõrd tuleks investeerida digikanalitesse. Võimalik, et viimse mohikaanlase positsioon on siiski õigustatud.
Samamoodi on õigustatud kahtlus, kas, vaatamata kultuurimeediakanalite hulga suurenemisele omaalgatuslike ja digitaalsete väljaannete tõttu, me ikka jõuame käsitleda kogu Eestis tehtavat kultuuri (ja kas peakski). Vastus sõltub nii vastaja emakeelest kui sellestki, kuidas kultuuri defineerida. Praegu on veel raske hinnata, kas ETV+ suudab venekeelsele kultuurihuvilise ka eestikeelse kultuuri juurde tuua, küll aga on ilmne, et need Eesti elanikud, kes igapäevases suhtluses eelkõige inglise keelt kasutavad, jäävad meie kultuurimeediaruumist üldjuhul välja. Üksjagu väljajäetuse tunne võib praegust kultuurimeediat jälgides olla neilgi, kes kõrg- ja popkultuuri vahele ületamatut joont ei tõmba ja seegi paneb küsima: kas kultuurimeedia on ja peakski alati olema kõrgkultuurimeedia?
Toimetaja: Valner Valme