Arvustus: Disney-printsess Natalie Prass tegi tugeva avalduse aasta naisartisti troonile
Uus plaat
Natalie Prass
"Natalie Prass" (Spacebomb)
9/10
Natalie Prassi õrna ja meloodilist häält kuulates tuli ruttu pähe mõte, et tegemist on Disney-kaunitari või mõne komöödiaseriaali pisut imeliku, aga naljaka ja toreda tüdrukuga. Internetist järele uurides avastasin kiirelt, et mõistagi pole ma ainus, kes nii arvab. Disney-kujund on preili Prassi küljes nagu Vaiko Epliku silt Marten Kuningal või sünnimärk Gorbatšovi laubal. Kusjuures Nataliel endal pole selle vastu vähimatki. Vastupidi, ta on säärase võrdlusega äärmiselt rahul ja õnnelik, pidades ka ise filmidest lugu. Nii et ei mingit kartust mõjuda infantiilselt. Prass on karakter kuskil Karen Carpenteri, Kate Bushi ja Getter Jaani vahel.
Arengus mahajäämusest võib antud plaadi kontekstis siiski kõnelda, sest laulja-laulukirjutaja oli üksvahe õnnetult armunud ja sellest sündisid ka heliteosed. Nüüd on aastad möödunud, neiu kõigest üle saanud ja elu harmooniline, kuid plaadi sündimise protsess võttis kaua aega. Spacebombi stuudio tegelased on lihtsalt ühed perfektsionistid ja lükkasid ilmumist korduvalt edasi. Kuid sellised asjad lähevad vist rohkem korda artistile kui publikule. Ega kuulaja jaoks ju väga vahet pole.
Mida kuulaja aga kindlasti tähele paneb, on Natalie Prassi ühteaegu õrn, aga tugev laulumaneer, mis on küll pigem introspektiivne, sõnumilt suuresti endasse suunatud, kuid seejuures siiski hästi soe ja tuleb kuulajale ligidale, päris sõbratsooni. Kui lisada märksõnad "Nashville", kus Prass aastaid elas ja "americana", siis peab kohe toonitama, et kantrit see ei tähenda. Küll aga võib pilduda muid stiile: folk, indie, jazz, rnb. Ajalises plaanis ei tule Natalie 70ndatest lähemale, aga kaugemale libiseb küll. Nii et ikka see Disney klassikaline aeg ka kaetud saaks – kuulakem võib lõpulugu "Is It You".
Natalie Prassil on omapärane oskus halada õnnetust armastusest masendav või isegi lõpuni kurb olemata. Pigem on tema tämber ja meloodiakäigud nii helged, et pakatavad särasilmsususest ja optimismist. See muusika ei suuda olla depressiivne, selleks on tema maailmas liiga palju usku inimesse ja armastusse, samuti ilusaid lilli, liblikaid ja rünkpilvi.
Natalie seisis ühel Los Angelese kaljunukil, kui talle helistati ja teatati, et oodatud albumi ilmumisaeg lükkub jälle edasi. Nüüd ütleb ta, et kui ta teadnuks, et see kõik tervelt kaks ja pool aastat aega võtab, siis oleks hüpanud. No ei usu! Ei näe temas midagi enesehävituslikku. Tõepoolest, kui tal olid kehvad ajad ja tekkis mõte muusika sinnapaika jätta, ei kaasnenud sellega mingeid meelemürke ega künismi. Ta asutas hoopis väikeettevõtte, mis tootis koertele sviitreid. Keskmisest nunnum reaktsioon, kas pole? Ja tulusam ka kui muusikaga jahmerdamine. Tänavu muidugi asjad muutuvad. Ryan Adamsi soojendusartistist saab õige pea oodatud tõmbenumber siin ja seal.
Muide, ta oli varem Jenny Lewise klahvimängija - VV. Kui peaks huvitama kedagi.
"Bird Of Prey"
Toimetaja: Valner Valme