Mudlumi sõbralik arvustus Pärnitsa salmikule
Arvustus Nihilist.FM-ist.
Mikk Pärnits
“Külmad on nende nimed”
Toimetanud Martin Luiga
Kaanekujundus ja illustratsioonid Shaun Beaudry
Kirjastus Nihilist.FM
92 lk
Paistab et tänapäeval on kombeks ära märkida, kas sa oled arvustatavaga mingites suhetes, noh, midagi saanud ta käest või tahad midagi ja parematest peredest pärit inimesed ütlevad, et ega nad teevad ainult neile, kellest nad midagi ei tea. Panen käe südamele ja ütlen, et ma ei tea Pärnitsast mitte kui midagi. Ma olen lugenud ainult mõnesid tema tekste, mõnda roppu üllitist, eelmist raamatut ja nüüd siis seda. Ükskord olen näinud ka, siis kui ta mult Pärnus inteka võttis, mille ma muidugi olin eelnevalt ise välja nõudnud, vastuteeneks sellele siin. Ma ei tea, millega ta mulle seekord tasuma peab. Ei oskagi õieti midagi muud tahta kui igavest lojaalsust.
Mina õigupoolest ei saa aru, mis halba selles tuttavate tuttavate või sõprade arvustamises on. Raamat jõuab sinuni ilma vaevata, keegi lihtsalt poetab selle sulle riiuli serva peale, kui tahad, loed, ei taha, jätad lugemata aga ütled et oli tipp-topp. Ma olen 100% kindel, et enamik mu sõpru pole “Tõsist inimest” tegelikult lugenud, enam-vähem nad ju teavad niikuinii, miuke see on. Ja kui isegi sõbrad ei viitsi üksteise asju lugeda, mis siis veel muust ilmarahvast rääkida. Sellepärast on hea, kui mõni sõber ikka võtab vaevaks, muidu ei saaks ju ülepea mingeid arvustusi. Soovitan hoida kirjutavate sõpside arvu mõõduka, muidu võib ehk tiba tüütuks ja piinlikuks minna. Aga näiteks Sauter ütleb ausalt, et tema ei viitsi ega jaksa lugeda ja näe, ka midagi ei juhtu.
Lugesin raamatu peaaegu kolm ringi läbi. Alguses õhtul voodis ei julgenud, sest mine sa tea. Aga siis ikka lugesin ja siis panin tolle käekotti ja lugesin paari bussisõidu ajal veel üle. Sest ega ma mitte midagi aru ei saanud. Näitasin veel ühele oma toimetajast tuttavale, et näe, vaata kui ilus raamat! Ja tema pani näpu kohe raamatusse, kõige ilusama jutu kohale, kus päitsis seisab pühendus Arnole. “No kes siis paneb punkti pühenduse järele” nurises ta. Aga mina hakkasin naerma ja ütlesin ” Selle raamatu toimetajat ei saa vahele võtta, lihtsalt pole võimalik.” Sest selle raamatu keel ei allu mitte mingitele normidele.
No kaua ma ikka keerutan, pean lõpuks sisu juurde minema. Ütlen ausalt ära, et ma pole mitte kõige tänulikum publik mustale maagiale ja teispoolsuses luuravale kurjusele. Mul tulid lugedes meelde Pratchetti lugudest need miskised olevused, kes ka luusisid kuskil maailma serval, ajaliiva peal ja muudkui üritasid sisse murda, selle telgi riidesse auku käristada, mis meie maailma katab. Küllap sellepärast, et ma pole kuigi kursis nende arvukate käsitlustega, mis sedasorti kurjusest käibel on, ja haarasin kõige käepärasema järele. Kokkuvõttes koorus järgmine pilt: nad on väga vanad, neil on võim ja vägi, nad on ohtlikud, nad on kosmilised, nad on loovad ja hävitavad, nad on ükskõiksed, kuid põhiolemuselt siiski kuidagi halvad. Nad on ka väga looduslikud, läbini animaalsed. Tegelikult tegutsevad raamatus justkui kahte sorti anomaaliad, ühed võiks tinglikult olla aja sõrmed ja teised seestujad.
Läbivalt on tekstides loodud väga poeetiline ürgmaastik, selline, kus pole veel kõndinud ühegi looma jalg, mingi paik, kust kõik sai alguse. See algus imbub läbi millegi nimetu ikka edasi meie meeltesse ja sosistab arusaamatuid, kõhedaid sõnu. Sõnu, mis polegi sõnad, vaid hingus, mälestus, kaja. See on looduse raamat. Loodu räägib seal sinuga Pärnitsa suu läbi. Iidsed kaljud, igikelts ja sulamagma, taevas löövad alles need välgud, mis merre susisedes keetsid elusuppi. Tuhat aastat on üks sekund, suur maailmaloom hingab aeglaselt ja tema turjal oled sa, inimene, kui väikene koorikvähk. Suur üks kõiksus, kanna meid kannatlikult, ära raputa maha.
Teist tüüpi tegelased näivad olevat mingid väikesed saadanad, kes päriselt himustavad surnud lapse silmi ja varitsevad su voodi all, et karata krapsti välja ja kiskuda su hingelõngu, kui sa korraks tukastad. Osad tekstid on nagu õpetlikud hoiatussõnad, kõva keskaegse vaibiga, mis manitsevad valvsusele ja hoolsusele, et kuri ei saaks kaetama. Natuke on tunne et alkeemia.ee saidil võiks ka teosele promo teha. Aga seda ma ütlen sellepärast, et ma olen küüniline inimene.
Nagu alati, ei ole tekstide sisul suuremat tähtsust, vaid nende ütlemise viisil, need on loitsud, mantrad, ohutised, kõige suuremas mõttes laulud. Ainult pisut häirib puhutine kordus või rütmist väljalangemine. Neid laule pole mõtet püüda mõista, vaid rohkem tunda, tajuda, kuulatada. Ma loodan et keegi pädevam võtab ette analüüsida seda uudiskeelt, mis selle maailma edasiandmise tarbeks loodud on, sest see ongi kogu raamatu kvintessents, spetsiaalselt tekitatud kõla ja oma parimates kohtades on see äärmiselt sugestiivne, võimas ja ohtlik.
Minu lemmiktekst oli “Mullast me võetud”
“Sääl unenäos kassvab üks õunadepuu. A mulda nigu pole ja taivast pole kah. Mõne oksa küljes apudja mõne külles magusad viljad. Kuldrenett on heam. Vahhel istud köögissin, endal sihuke pilk et oi oi oi. Pärris hubane. Sin taluümber ikka pallu asju tehha jama saan need tehhtud. Kraavi langend oksad, need so sammud süggisel.”
Seda ma lugesin kohe mitu korda, siin said Mudlumi ja Pärnitsa maailmad kokku, “Vanal mädand kuuril laastukatus katki, me võtap selle koos ärra.” Ma olin sügavalt liigutatud. Ma olin ka natuke kade, aga ainult korraks. Sest nagu Mikk mulle ütles: “Taotluslikult puistasin teksti ebakõlasid et teised ei kadestaks väga!”
!!!
See on ilus teiste vastu. Kadedus on vastik tunne, aga näe kui valmistad hoopis rõõmu neile, et polegi sel Pärnitsal seekord nii hästi tulnud, muhelevad nad omaette.
Kujundus on raamatul minu meelest lausa geniaalne. Ütlesin selle kohta salmik, enne kui olin raamatut näinudki, ainult kaane järgi. Ja tuli välja et ongi! Ta on pisike, sees on pildid, milliseid võiks hoolikas käsi mälestuseks joonistada ja laulud ning lood, mis kurvad, ilusad ja õpetlikud. Üks tähelepanelik vaatleja osutas ka traditsiooni järjepidevusele. Ja salmikus võib küll mõne pildi põiki joonistada või mõne luuletuse viltu kirjutada.
Peaks ikka lõpus kiruma veel, et liiga sõbralik ei tunduks. Noh, mis ma ütlen siis. Et sisu võiks ka natuke rohkem olla selle ilusa, ilusa vormi sees. Kuigi tegelikult mulle see lapsikus meeldis, meeldisid isegi need jutud väravast ja sillast. Eks me kõik võitleme oma deemonitega, kelle nimed on külmad. Mõni ainult pole nii taiplik, et neid endast väljapoole paigutada. Kui nii vaatama hakata, siis on see ju isegi väga kaval nipp, juhul kui nad on kuskilt mujalt pärit kui minu enda seest, siis on võib-olla võimalik neid ka ära ajada. Elada igaveses valguses, kastesäras, nooruses, puhtuses ja õnnes. Halleluuja!
Toimetaja: Valner Valme