Arvustus. Mõraste südamete raamat
Uus raamat
Jim Ashilevi
"Kehade mets"
Jim Ashilevi ja Libros Insanos. 214 lk.
"Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra." (lk 28)
Selliseid imekeni võrdlusi leidub Jim Ashilevi romaanis "Kehade mets" pea igal leheküljel. See aga näitab, et autorile ei valmista oma mõtete ja tunnete väljendamine mingeid raskusi. Tavaliselt toimub see ühe kõnekujundi, põhiasjalikult metafoori laiendamise teel hargnevate teede aiaks. Nii rulluvad lahti arutlusabsatsid, mis vahelduses dialoogide ja tegevusega moodustavad teose struktuuri.
"See on parandamatu muna, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku." (samas)
Nagu ameerika filmis – esimese viie või maksimaalset kümne minutiga peab olema selge, millest film räägib. Kui ei ole, on tegu Euroopaga või mõne New Yorgi avangardfestivali käkiga. Tallinna ülikooli filmikoolis, mille tööst ka minul oli õnn paar aastat osa võtta, kommertsi ei armastatud, seal tehti kõrget kunsti, kuigi mõne reegli teadmine kulunuks vast ära. Kui mõõta lehekülje pikkust minutiga, siis saabub aimus sellest, millest raamat räägib, enam-vähem sama ajaga kui filmis.
Tegelikult aga varemgi, juba esimesel leheküljel, esimese lausega on tegelased sisse juhatatud:
"Tüdrukud. Laura, Karolin, Doris, Stella, Renate, Piia." (lk.5)
Nemad on need jaanalinnumunad (või mullid, nagu neid hiljem kutsutakse), kuhu armastus hakkab mõrasid lööma.
Kadestamisväärse kindlusega juhib jutustaja lugejaid nende munade, eelkõige aga enda sisse. "Kehade mets" on inimliku läheduse otsimise lugu, mille käigus juhtub mõtteid ja seiklusi. Peategelane, oma lugu jutustav mina (keda kordagi nimepidi ei nimetata) on armastuse ori. Just on, mitte näib või tundub olevat. Kohe on käepärast ka vastav pilt:
"Lamasin lossi ees nagu ori. Nutsin kibedaid pisaraid nagu ori. … Kui ori, siis ori. See oli alles meie seikluste algus." (lk 11)
Nagu nüüdseks peaks selge olema, on kõik põhilised teemad – muna (üsk), vedelik (sperma) ja (tibupoeg) ori – kohe algul antud ja lugeja võib huviga jälgima hakata, mis saab edasi. Ehk: mis juhtub tüdrukutega, kelle käes on teravad nõelad ja haamrid, millega ka kõige paksema koore sisse saab lüüa augu või prao. Mõistagi on "mina" see, kes end nende ette asetab ja sisse saada loodab, jumalparaku ikka nii, et saab ja teeb haiget. Viimast vast rohkemgi. Sest kui tüdrukud on valmis, selgub viimasel hetkel, et "mina" ei taha või ei saa. Vahet pole. Ka see on ülimalt filmilik – stseen tüdruku peal magama jäävast iseenda ihast kurnatud poisist on enam kui tavaline. Mitte ilma asjata ei rõhuta ma raamatu kinematograafilisust, tahtmata sellega autori kirjanduslikke ehk sõnasättimise oskusi kahandada. Samas ei tahaks ma filmilikkusega ka eriti peale käia, kuna aiman – ja loodan – et ettevalmistused raamatust kino tegemiseks ehk juba käivad.
Kõik selles raamatus elab ja on elus. Ja see ei käi mitte ainult tegelaste kohta, üks meeldejäävam kui teine, vaid ka kohtade kohta, kus inimesed askeldavad. Toome näiteks keldri:
"Olgugi, et väljas läks aina valgemaks, oli kelder ikka pime nagu lapsetapja südametunnistus. /…/ Mingi tume jõud elas seal, see oli selgemast selgem." (lk 11-12)
Keldris elab kassikakk, kes on kellasepp, kes on tegelikult "mina" isa. Isa ja ema on ainsad, kelle armastus on võimalik ja õige. Ja see on liigutav.
Toon, millega lugu räägitakse, kõigub tõsise ja naljaka vahel. Ning kuigi kõik armuseiklused lõpevad luhtumise, loobumise või armuvalus edasi põlemisega, on siiski vaks või rohkemgi vahet, kas tegu on esimese või viimase vahekorraga, mis jäävad eranditult kõik füüsiliselt lõpetamata. See tuletab meelde Johannes Aaviku "Päevaraamatut" (Ilmamaa 2014), kus autor kirjeldab oma suhteid daamidega, kelle sülle pandi meelsasti pea, kuid penetratsioonini ei jõutud. Selline kena komme.
Vahe on eelkõige tundes. Mis kipub kahanema sedamööda, kuidas jutustaja saab vanemaks. Ka lehekülgede arv väheneb. Nii et viimase suhte ehk Piia peale (mis toimub ülikoolis) kulub veidi üle kümne lehekülje. Väsinud kordustest, väsib ka tekst. Nagu kulunud kuivatuspaber, ei ima ta endasse enam nii palju tunnet. Võitlust enam pole, nagu ka valu. Tüdrukud kukuvad taevast alla nagu surnud libud või liblikad. Nostalgiast saab norutamine ja vast isegi käega löömine.
"Ta ütles:
Ma armastan sind ka.
Ja mina ütlesin:
Aitäh." (lk 221)
Selline on "Kehade metsa" lõpp.
Võib tunduda, et kõik on OK, kuid võta näpust, samasuguste sõnade saatel toimub lesbipaari Mandariini ja Majkeni lahkuminek:
"Ta ütles uuesti, et armastab teda.
Ja Majken ütles: aitäh." (lk 170)
Ei taha siinkohal teha sellest oletusi jutustaja või autori enda seksuaalsete kalduvuste kohta, ehkki tekst sellele vastu ei hakkaks. Pigem on see vaid üks võimalus paljudest, milliste sõnadega alustada uut armastust.
Võib olla ka elu.
Jim Ashilevi annet (loe: tunnet) võib lõputult kiita. "Kehade mets" on sedasorti kirjandus, mis pole ise külm ja ei jäta kedagi külmaks. Külmast kirjandusest (loe: Sade, Kender et al) eristab teda seegi, et ükski arvustus või käsitlus, kaasa arvatud käesolev, ei saa olla originaalist huvitavam, vihjatutega on paraku vastupidi.
Toimetaja: Valner Valme