Arvustus. Peedu Kass Momentum kui täppisteadus
Uus plaat
Peedu Kass Momentum
Peedu Kass Momentum (Paw Marks Music)
8/10
Peedu Kassi trio Momentum album tekitab täiesti vastakaid tundeid, see tähendab, liigutab! Ja kuna termin Momentum pärineb füüsikast, siis võiks parafraseerida üht teist teadusest tuntud ütlust, öeldes - ta liigub tõepoolest!
Just liikumine on põhiline märksõna trio muusikas. Selle liikumisega kaasneb jõud ja energia, jällegi füüsikalised mõisted, pealegi veel kvantitatiivselt mõõdetavad. Nii nagu on mõõdetavad tempod, noodivältused, -tugevused, teose pikkus. Paikapandavad struktuurid, konstrueeritavad figuurid. Muusika kui täppisteadus.
Plaadi esimene pool keskendub kindlalt analüütilisemale, vasakule ajupoolkerale. Etüüdilikud, tehniliselt täpsed, isegi masinlikult kõlavad palad loovad kujutluspildi justnimelt masinatest, mis oma programmeeritud täpsusega kuid kalgilt raiuvad tööd teha. Pianist Kristjan Randalust paremat valikut poleks olnud selleks tehnilisuse meistritöös võimalik valida. Kohe esimeses loos haarab ta maskuliinse läbilöögijõuga ohjad ja tema löök on tõepoolest virtuoosne ja terav.
Masinavärk jätkub palas "Valgast Volgaga" (vaadake alt videot), sõnamäng pealkirjas sobib, sest on ju Volgagi ometi masin!
Aga see Volga pole rahuliku vanakooli juhiga sõiduk, pigem tuunitud ja autopiloodil kiirteel kihutav uustulnuk. Randalu pala "Viis" on jällegi kui etüüd, seekord rõhutatult intervallide esitlus, taaskordne liinilik ja ratsionaalne kompositsioon. Järgnev "The Telegraph" loob selge kujutluspildi täpselt, aga tundetult sõnumit edastavast masinast, usun, et muusikutele on selline moodsa helikeele ja keerulise rütmikaga muusika esitamine tõeline väljakutse. Sest tegevus on kindlalt piiritletud, tunnetele pole siinkohal ruumi.
Väheke mahedust võimaldavad selles jahedavõitu muusikas ikkagi akustilised pillid ning muusikute väljendusrohkus soolodes, mis annavad dünaamikat kontseptsioonilt kaledatele teemadele. Plaadi kujunduses kasutatud Kaupo Kikkase fotod triost ühes steriilsevõitu mõjuvas kontoriruumis-raamatukogus sobivad antud muusikat täpselt kirjeldama. Ümberlükatud raamaturiiulid mõjuvad manifestina, või siis sümboliseerivad hetke, kus vana enam ei toimi, aga uus vajab veel avastamist.
Kõik see närviline rahutus muutub aga järsku viienda looga "Trepist alla kööki", kui masinlikkus asendub melanhooliaga, nüüdismuusika kõlad vahetatakse sulnima helikeele vastu. Nendest paladest algab rahunemise aeg, pärast linnainimese rutiinset tõttamist saabub mõtlikkuse hetk. Aeg hingetõmbeks.
Peedu Kassi soolo ilma triota mõjub puudutavalt isiklikult ja selgub, et samad muusikud, kes äsja mõjusid kainete ratsionalistidena, on sama tundelised. "Force Minor" austab vanemat jazzitraditsiooni, ühendades klassikalisi jazziharmooniaid siiski uuema aja rütmifaktuuridega. Randalu pala "Aias" oma tundevirvendustega on impressionistlik, kuid säilitab ikkagi välise karguse. Veetlev on pianisti valik kasutada klaverit kogu ulatuses, võiks öelda, et Randalu käsitluses saab klaver uue mõõtme!
Põnevalt mõjub Toomas Rulli pala "Fiery", selles on salapära, mis sobiks ilmestama mõnd kriminaalsarja, aga siiski psühholoogilist laadi filmi, mitte tänapäevaseid plahvatus- ja kuulirahepõnevikke. Eriline on seekord Randalu soolovalik, mis toimib põhimõttel "less is more", hõredad noodid lisavad müstikat ja panevad jälgima selgeid meloodiajooniseid. Toomas Rull ise mõjub selle trio puhul elukogenud kolleegina, kes kuulab tähelepanelikult noorema põlvkonna muusikuid, kelle tehnilised oskused ei jää neile alla, kuid kes ometi säilitab väärika reserveerituse.
Võluvaimad on Rulli puhul just dünaamilised juhtimised, milles on tunda tundlikkust ja värvirohkust.
Plaadi esialgne, täppisteaduslik meeleolu taastub John Coltrane'i palaga "Countdown", mis tekitab oma halastamatus korrapäras kaose tunde ning paneb küsima, kas inimkond on teel tema enda põhjustatud hukatusse.
Hirmu leevendab plaadi lõpupala "Cinema Paradiso" (mitte segi ajada Ennio Morricone tuntud teemaga!), mis vastupidiselt eelnevale loole toob meisse tagasi uskumise, et inimene ei pea tingimata jõudma dekadentsi, vaid saab luua ka märksa mõtestatuma, tundlikuma maailma, eelkõige endas. Läbi mille võib mõjutada ka välismaailma. Ehk siis liikumine seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Puhas füüsika, või siiski, metafüüsika?
Toimetaja: Valner Valme