Köler Prize näitus toob esile murrangu kunstikeeles
Kuni 15. juunini on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) avatud Köler Prize 2014 nominentide näitus. Kunstiavalikkuse silmis ja korraldajate endi enesemääratluse alusel on tegemist crème de la crème'iga Eesti kaasaegsest kunstist, seega tasub toimuvaga kursis olemise nimel läbi astuda kõigil, kel vähegi kunstihuvi.
Ja tõepoolest – näitus on täis üllatusi, mis võtavad sõnatuks. Üllatused võivad olla meeldivad või ebameeldivad olenevalt maitsest ning sõnatus võib olla tingitud nii kustumatust elamusest kui ka täieliku mõttetuse tajumisest.
Kõigepealt hakkab uudse tendentsina silma sotsiaalse dokumentalistika puudumine valikus. Sotsiaalseid teemasid on küll, eelkõige Visible Solutions OÜ ja Kärt Ojavee loomingus, kuid neid käsitletakse pigem läbi emotsiooni. Kui mõelda sotsiaalkunstile läbi viimaste kümnendite, siis on peamise massi sellest moodustanud kunstikäsitlus, kus kunstnik püüab kehastuda ajaloolaseks, dokumentalistiks või ajakirjanikuks ja juhtida tähelepanu probleemidele. Eelnevatest Köleri nominentidest on kujukamateks näideteks Marge Monko ja Kristina Norman.
Kõik need kümnendid on sotsiaalkunstnikud püüdnud anda oma parima maailmaparandamiseks ja publik omakorda on nähtust ignoreerinud, sest ajaloolis-ajakirjanduslikul lähenemisel on omad, hästitöötavad meediumid juba ammu olemas ja kunst nende hulka ei kuulu, kunstilt oodatakse midagi muud. Ja ükski sotsiaalne probleem pole ka selle kunsti tõttu lahenenud, lahendused tulevad jätkuvalt pigem Pealtnägijast ja Võsa-Petsilt.
Nüüd on ka EKKM alla andnud ja tulnud vastu publiku soovidele. Nad on oma tegevusse, eelkõige Köler Prize rahastamisse kaasanud ka erakapitali, seetõttu peavad nad arvestama erinevaid sihtgruppe, mitte ainult Kulka kunstikomisjoni. Ja nii ongi turg asjad paika pannud – ei ole enam kurbtõsiseid sotsiaalsaagasid, selle asemel on fun ja elamus.
Päevakajalisuse ja ratsionaalsuse on välja vahetanud müstitsism, alateadvuse signaalid, emotsioon, huumor – ehk siis kõik see, mis on alati olnud kunstile iseloomulikud tööriistad ja mis teebki kunstist erilise, asendamatu nähtuse.
Kõige iseloomulikumaks näiteks siinkohal on Jass Kaselaan, kes oma monumentaalsete ja kõigile meeltele mõjuvate installatsioonidega käsitleb elu põhiküsimusi, nagu elu ja surm, selts ja üksindus või aeg ja ruum. Kes tema varasemaid töid näinud pole, see ei pruugi küll antud näituse puhul täislaksu saada, sest EKKM kitsad toakesed jäävad Kaselaane jaoks lihtsal lootusetult väikseks. Ta vajab enda ümber tõeliselt suurt mastaapi. Ta on nagu Gerd Kanter kunstis, kes ei saa kuidagi tillukeses uberikus oma ketast keerutada, vaid vajab soorituseks vähemalt staadioni.
Teised osalejad nii igavikulised ei ole, küll aga töötavad nad vaataja alateadliku mõjutamisega, tajuga, tunnetega. Ja nad püüavad ka ajaga kaasas käia. See on viga. Kunst töötab siis, kui ta käib ajast ees või aja kohal, tegelikkusel sabassörkimine kahjuks muudab kunsti mõttetuks. Aga just sellega on siin enamasti tegu.
Visible Solutions OÜ lahkab majanduses toimuvaid protsesse. Positiivne on see, et nad teevad seda irooniaga. Aga asja sisu ei anna vaatajale tegelikult mingit uut arusaama. Kel omal paar OÜ-d – ja paljudel näitusekülastajatest on - teab väärtustest rohkem ja näeb ka nende suhtelisust paremini kui kamp kunstnikke. Oma absurdikogemuse on ta palju teravamalt juba tegelikust majandustegevusest kätte saanud. Isegi kui vaatajal ei ole ärikogemust, siis selleks, et näha lollakaid tooteid, ei ole vaja näitusele tulla, vaid piisab mõne postimüügikataloogi sirvimisest.
Kärt Ojavee on disainer, kes on kogemata sattunud kunstinäitusele. Seda on mõistlik vaatajal kindlasti silmas pidada – ei tasugi auravast laelambist või kõnelevast padjast mingit sügavamat mõtet otsida – need ongi lihtsalt vahvad tehnilised vidinad. Ja jällegi peab tõdema, et elektroonikakauplused on täis veelgi vahvamaid vidinaid, millest lisaks ka mingit praktilist kasu on.
Kunsti ja disaini piiride hajutamine on üks loomemajanduse strateegiatest. Loomemajandus kui selline on omakorda poliitilise ja majandusliku võimu jõuline strateegia kunsti kui alternatiivseid ideid pakkuva nähtuse tasalülitamiseks. Nii et kui kunstimaailm selle strateegia lambukesena omaks võtab, saeb ta oksa, millel ise istub ja ei maksa imestada, kui kuraatorid ongi varsti disainipoe müüjad ja kunstnikud vahvate vidinate valmistajad.
Kui Ojavee genereerib naiivpositiivset mõtlemist, siis Johannes Säre läheneb tehnoloogiale pigem irooniaga. Tulemus on aga sisuliselt, või pigem sisu puudumise tõttu suhteliselt sarnane. Valguskupliga tuba on hea sisekujundusprojekt koleda vaatega majja ja suitsurõngamasin näitab kujukalt, et autoril on teatav ettekujutus füüsikast. Mis on kunstnikeringis tähelepanuväärne – Kunstiakademias ju reaalaineid ei õpetata. Aga üheski muus ringkonnas see eriti originaalne ei ole.
Vanameister Kiwa on hingelt filosoof, nagu kunstnik olema peakski. Antud näitusekomplektis olevad tööd on paraku samuti tegelikkust kopeerivad ilma sinna oluliselt lisandväärtust andmata. Kiwa looming on nagu Uroboros, kes sööb iseenda saba – eimiski kui filosoofiline kategooria muutub materialiseerudes eimiskiks täiesti füüsilises ja praktilises mõttes. Igaüks teab, et vale programmiga avatud pildifail avaneb triksatrullidena, fakt, et need on lõuendile maalitud, on huvitav ehk ainult kunstnikule, kes tegeleb enesereflektsiooniga. Teistele mitte. Nothingoloogia on sügav, aga filmikatked, kus esineb sõna „nothing“, ei pööra ka kedagi tühjuseusku, kes ise pole veel aru saanud, et tühjus on potentsiaal kõigeks.
See kõik ei ole etteheide konkreetsetele kunstnikele ega ka EKKM-ile. Näitus on tõesti crème de la crème, jama on lihtsalt selles, et kreemis supeldes võib teinekord piim, millel kogu protsess rajaneb, märkamata jääda. EKKM on identifitseerinud end trendiloojana, mis on suur vastutus ja ühtlasi needus – tuleb üheaegselt tabada ajastu biiti ja sellest ka mitu käiku ettepoole mõelda. Seekordne näitus on väga oluline mitte sellepärast, et see oleks hirmus hea näitus, vaid kuna ta näitab teravalt kaasaegse kunsti rolli ja meetodite murrangut. Murrang on väga suure potentsiaaliga, andes kunstile tagasi tööriistad, millega reaalselt inimestele mõju avaldada saab. Nüüd on kunstirahva enda valida, kas nad kasutavad neid vahendeid maailma loomiseks või maailmaga kaasa triivimiseks.