Soovitus: Ingrid Lukase albumi "Demimonde" esitlus Jazzkaarel
On üsna mõttetu mõte eitada oma rahvuslikku identiteeti ja eripära. Eriti mõttetu on see mõte, kui tegeled loomingulise eneseväljendusega, olgu siis muusika, tantsu, maalimise või mille iganes seesugusega.
Lausa kuritahtlikult mõttetu on see mõte, kui juhtud elama välismaal oma rahvuskaaslaste keskel. Ja veel kõige mõttetum on loota ja arvata, et sinu rahvuslik eripära on iseenesest nii imeline ja eriline, et kõik kukuvad imestusest selili.
Looduse poolt antud anne ja unistamine ei ole kunagi kunsti või muusika puhul kahjuks tulnud. Andekal unistajal on stardipositsioon kindlasti parem kui vähemate eeldustega inimesel, kes tegeleb alaga, millest ta isegi midagi õieti arvata ei oska. Aga ühel hetkel saabub tõehetk ka andekale unistajale, otsustamise otsustav koht. Ja siis tuleb mängu see, mis eestikeelse sõnana murrab keele enamusel mitte-eestlastest, kuigi on nii lühike - töö! See pole lihtne - ei sõna ega tegu ise. Kõlab juba nagu mingi… böööö! Tõuseb suur ja mitte kahtepidi tõlgendatav küsimus: kas ma seda tahan? Ja kui annad jaatava vastuse, oled kadunud. Samal ajal ennast leida lootes. Kui sul veab, kindlasti leiadki. Aga seda sa siis veel ise ei tea!
Nii kaua, kui ma tean Ingridit, on ta teinud tööd. Ja mitte mossis näoga ikke vedajana, vaid iseenesest mõistetavana tunduva vajaduse soovil olla liikumises. Naeratus näol, andekus... no ma ei tea, kus see inimeses täpsemalt pesitseb. Ingrid Lukase esimene album ”We need to repeat“ (2009) oli rõõmustav ja värskendav avastus. Teine album ”Silver secrets” (2011) andis teada sihikindlast artistist, kes pole “ühe albumi liblikas”.
Tont teab, palju muusikatunde on pidanud Ingrid oma loomise kõrvalt andma, et sai paluda abi Björki omaaegselt ihuprodutsendilt Valgeir Sigurdssonilt. Kõik head asjad ei ole kahjuks maailmas tasuta.
On olnud tähtsaid ja väga tähtsaid, suuri ja väga suuri projekte, on nominatsioone ja ovatsioone. Aga need ei maksa suurt midagi. Vaid hetke kestvas olevikus on see muusikule suur rõõm. Aga juba järgmisel hetkel on kõik minevik. Muusik elab tulevikus. Kui ta muidugi on muusik!
Ingridi kolmas album ”Demimonde” (2015) on oodatud ja oodatult teistsugune. Järgmisesugune ja väga hea! Ei hakka mitte kirjedamagi, mida see album muusikaliselt sisaldab. See oleks sama hea, kui kanda üle raadios varjuteatri etendust. Poole pealt.
Mul ei ole mitte mingisugustki informatsiooni, miks albumi esitluskontserdid ei oleks pidanud toimuma Jazzkaarel. Jazzkaar on just õige koht ning Ingrid Lukase albumi ”Demimonde” esitlus tänavuse muusikapeo üheks tähelepanuväärseks sündmuseks.
Täna, 23.04 kell 23.00 Punases Majas
Ingrid Lukas(Eesti – Sveits) – laul, klahvpillid
Patrik Zosso – trummid, süntesaatorid, elektroonika
Céline-Giulia Voser – tšello, vokaal, süntesaatorid
Manu Rindlisbacher – bass
Rene Köster – tantsija ja koreograaf
Helina Reinjärv – tantsija
Kristel Jänes – tantsija
Kreete Pillenberg – tantsija
Juba homme näeb Ingrid Lukast ja Patrik Zossot kell 18 Valga muusikakoolis.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja