Donald Tomberg. Koht, keel ja mälu
Donald Tombergi isamaaline essee kohast, keelest ja mälust.
Kaart ja internet.
Täna saame tõdeda, et interneti tulek on võrreldav sellega, kuidas trükikunst muutis maailma 15. sajandil. Wittgensteini vaimus öelduna: internet kujundab ja määrab tänase päeva keelemänge üha enam. Kui pealispinnal saame seejuures rääkida võidetud mugavusest ja efektiivsusest, info küllusest ja kättesaadavusest, siis sügavamal tasandil muutuvad elamise strateegiad, mis omakorda toob kaasa muutused tunnetuses.
Internet loob fragmenteeritud ja kiirustavat maailma, mitte ei tõtta fragmenteeritud ja kiirustavale maailmale järele. Nicholas Carr tõdeb artiklis "Kas Google muudab meid lolliks?" (e.k. Tanel Toobiku tõlkes "Akadeemia" 2008, nr 12.) "Kuigi internetist on palju kirjutatud, on vähe juureldud selle üle kuidas ta meid ümber programmeerib." Kui püüda Carri artikli keskne mõte paari lausega kokku võtta siis: Kasutades intellektuaalseid tehnoloogiaid hakkavad nende tehnoloogiate omadused meile paratamatult külge - me kohaneme internetiga ja tänu aju paindlikkusele toimub kohanemine ka bioloogilisel tasandil. Sel kohanemisel on ka ideoloogiline suunatus - tööstusrevolutsiooni filosoofia: maksimaalne kiirus, maksimaalne tõhusus, ja maksimaalne väljalase töötleb nüüd Google´i vahendusel ümber vaimuelu.
Siit edasi liikudes tõedegem, et internet mõjub oma ambitsioonikuses otsekui analoog kosmosele ruum, kuhu jõuab/kus on (informatsioonina) kõik ja mis seejuures paisub lõputult. Struktuur on sel kosmosel aga otsekui postmoderni mõttevaramust laenatud. Kui enne internetti organiseeris meie arusaama ruumilistest vahekordadest mudelina kaart, siis internetis kaart ei kehti. Mis on kaardi sisu? Kaart näitab kuidas objektid üksteise suhtes paiknevad ja esitab vaadeldava ala tervikuna. Kaart on samas ülekanne, tõlge - peab tundma kokkuleppelisi kaardimärke. Et kaardist ülevaadet saada ja seda "lugeda" on vaja süveneda, vaagida, kõrvutada ja võrrelda - kaardist lähtuda tähendab ühtlasi silmas pidada tervikut. Võiks isegi väita, et sellele, kuidas kaart esitab geograafilise ruumi, on varem analoogina vastanud jagatud hoiak maailmaasjade mõtestamisel - oluline on silmas pidada tervikut ja mõista, kuidas selle osad vastastikku paiknevad.
Internet on kaardi vastand. See funktsioneerib ise tehiskeskkonnana nagu (paralleelne virtuaalne) ruum, kus hiireklikk toob selle mis "seal kusagil" siia ja viib "selle mis siin" sinna, korraldades nõnda ümber füüsilisest ruumist lähtunud tajutud vahekordi. Ühest küljest saavad nõnda kõik keskpõrandal kokku, teisalt on selline koondumine võimalik, kuna internet hargneb Google manageerimisel nagu risoom, labürint, kus toimib üksnes viitade süsteem - nõnda võid leida ka kaarte. Ent selge on, et labürintlik viitade süsteem välistab juba loomu poolest arusaama vaadeldavast alast kui tervikust. Samas, viidad toimivad, Googeldad ja jõuad kohale.
Virtuaalruumi funktsioneerimise reeglite kaudu, neid alatasa praktiseerides, on käepärane, lausa loomulik, ise seda märkamatagi, lihtsalt "kuna see töötab", jõuda hoiaku või eelduseni, et tervikut/terviklikkust ei olegi, või siis pole seda lihtsalt vaja. - Vaimuelu saab ka nõnda ümber töödeldud. Filosoofilisemalt öeldes: ideega tervikust on internetiajastul üha vähem peale hakata. (Derrdalik mittetervik ja vabamäng ongi nõnda saanud argipraktikaks.) Süsteem, mis korraldab tähendusi hargnemise, hajumise, voolamise, libisemise kaudu, korraldab ka hoiakud, ning sellise süsteemi jaoks võib idee tervik(lik)ust, kui millestki sisemiselt korrastatust, aga ka paratamatult määratletust, piiratust, saada struktuurse vastuolu kaudu tajutud isegi ohtlikuna, repressiivsena. Hoiak, mis taotleb ja otsib terviklikkust on vanamoodne, selline hoiak kommunikeerib teisiti.
Kui ka internetis (ja selle toel) tervikumõte hajub, siis seda tugevamaks saab mõte territooriumitest ja siiretest. Mõte territooriumist ei eelda ega kaasa mõtet sisemisest korrastatusest, ülesehitusest, arhitektuurist (või siis on see kord lineaarne nagu loetelu, mis samas esitab siirdeid nt. googeldasin praegu huvi pärast metafüüsika, esimesel "lkl" on järjestikku koos Vikipeedia, Aristoteles, esoteerika ja Buduaar...). Territooriumi puhul on olulised eelkõige tema (välis)piirid ja seejuures jagunevad, eristuvad territooriumid ikka põhimõttel: meie nemad, selline vastandus ei kao. (Kõige käepärasem näide on täna ISISe värbamissaidid, vastanduse leebeim vorm aga tülid Facebookis ja internetikogukonnad.) Ses mõttes ja võrdluses korraldub tervik alati heterogeensena, territoorium aga homogeensena.
Üldistuse raames võiks öelda, et internet toestab argipraktikates tervikutaju hääbumist, transformeerides seda teistlaadi, virtuaalsest keskkonnast lähtuvate praktikate kaudu arusaamaks territooriumitest, territooriumid aga, ühes vastandumistega, arenevad/edenevad siirete kaudu. (Ehk oleks interneti parimateks mõtestajateks bioloogid?) Ei ole raske märgata sedagi, et vertikaalne, hierarhiline, ka sügavuse printsiip otsekui "sulab" nõnda horisontaalsele väljale.
Üldistagem veel. Nõnda alustuseks abstraktsel, virtuaalse keskkonna kaudu kujunenud hoiakulisel tasandil toimuvale võib järgmise astmena vastata ka füüsilise - geograafilise ruumi hoiakuline mõtestamine, kus ala, mida enne tajuti terviklikuna (nt. riik, "vana maailm"), tajutakse nüüd sisemiselt killustununa, (eelkõige erinevateks mentaalseteks) territooriumiteks lagunenuna.
Mitte, et see kõik teostub üksi tänu internetile, aga internetil on siin oma ja oluline, kasvav osa. Tänane tõdemus, et maailm on muutunud globaalseks külaks, kehtib eelkõige tänu internetile. Tõdegem ka, et mida enam me elamise väljendusi küberruumi üle kolib, seda enam saab virtuaalne tajutud reaalsena. Nt. väljend "kübersõda" on täna igapäevane ja riiklikul tasandil on leitud, et NATO peaks valvama ka küberruumi. Hiljuti pakkus hr. Ilves välja mõtte, et ka raha võiks tervenisti kuuluda küberruumi jne. Märkigem veel, et väljendub ikka ka tollele ajastule omases suhtes aega ja ruumi.
Aga mis juhtub ses uudses olukorras mäluga? Meenutades Gutenbergi keskajal valitses suuline mälutüüp, trükikunst tõi aga kirjaliku mäletamise. Eks ühes internetiga juhtub mäluga ka nüüd. Ühest üldisest tendentsist (aga kas iga laiem tendents mitte ei pürigi juba reegliks?) saame ilmselt kõik aru. Internet võimaldab mitte enam isiklikult teada ja mäletada, ilma, et seejuures efektiivsust kaotaksime. Kuigi juba Platon heitis kirjasõnale ette, et see võimaldab esitada kõnelejale mõtteid, mis on kirjast üle võetud, teeb internet ette enamgi: kirjasõna netis võtab süvitsi üle mälu.
Ühest küljest on selge, et eneseteadvus mis (sügavuti) ei mäleta, on jäänud endata. Isiklik mäletamine nõuab praktikat, st. mäletamine on praktikas elav. Tänapäeval, interneti ja ülikiirete muutuste ajastul võib aga osutuda isegi kasulikuks oma isikliku mälupraktikaga, nii ka põlvkondliku järjepidevusega mitte liialdada, need on kasulikum "vahendajale ära anda" - netist saab järele vaadata. Pärimus, üldse elava mäletamise pidevus, mis sellisena kujundab eluhoiakuid ja praktikaid, võib kohanemist ja kiirete muutustega kaasa minemist ka takistada. Mäletada, see tähendab tõdeda, et olnul on koht ka tänases, et tänane seisab suuremalt jaolt olnul. Mis seisab suuremalt jaol olnul ei ole aga juba loomu poolest aldis lakkamatuteks, kiireteks muutusteks.
Kui üritada mõtestada vaimset ruumi kus täna oleme, siis internetist mööda ei saa. Meie suhe internetiga on juba nagu suhe taustaga, mis loob konteksti.
Aeg ja lugu. Diakroonne ja sünkroonne.
1.
Ajaloost mõtlemine on seotud sellega, kuidas mõtleme ajast.
Kõige käepärasem on mõelda ajast lineaarselt, teljel: (taga) minevik ja (ees) tulevik, nende vahel on see, mis praegu. Samal viisil ajaloost rääkides liigendame ajalugu diakrooniliselt, st. ajalugu on nagu joon, mis jaotatud lõikudeks. Siit edasi: jaotatud lõikude, eelkõige olnu mõtestamine eeldab mõistagi mingit vaatepunkti ja ideed võitjate ja kaotajate omad näiteks enamasti kokku ei lange.
Antud essee kontekstis tahaks aga paari sõnaga rääkida progressiideest ja vabadusest. Progressimõte toetub paratamatult diakroonilisele vaatele. Progressiidee esitab, lihtsalt üteldes, ühe mõtlemise vormi, kus jaotused on ette antud järgmiselt: minevik pimedus, tulevik valgus, olevik nende vahel kui kestev sammumine (kasvava) valguse suunas. Eks selline arusaam kõditab kindlasti ka eneseteadvust ja lubab end näha "kõrgemal, kaugemal ja ka paremana neist, kes olid enne".
Vabaduse ja progressimõtet kõrvutades tuleks aga alustuseks tõdeda, et iseenesest on mõlemad ju ideedena suveräänsed: ma võin ette kujutada vabadust progressita ja progressi (edu, areng, muutuva süsteemi kindlasuunaline kvalitatiivne teisenemine) vabaduseta. Ent mõistagi võime formuleerida ja ka realiseerida idee vabadusest nõnda, et see sisaldab ka ideed progressist. Me oma ärkamisaeg 19 saj. teisel poolel on muuhulgas heaks näiteks, kuidas mõte vabadusest, iseolemisest, kaasab ja sisaldab mõtet progressist. St. rõhutagem siin nende ideede seotust, aga ka vahekorda üks idee kaasab ja sisaldab siin teist, idee vabadusest, enesena olemisest on esmane ja mõte progressist toetab seda. 20. saj. algul Gustav Suitsu poolt sõnastatud ja paljutsiteeritud "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks", näitab säärase vahekorra kätte juba selgelt. Ei ole kahtlust selles kes ollakse, ent on vaja ka edasi jõuda.
Ent saab ka näiteks nii, et hoopis idee progressist sisaldab ja kaasab mõtet vabadusest. Paistab, et Eesti ajalugu mõtestades olemegi peavoolus viimasel ajal hakanud rääkima progressist kui vabadusest. St. ja rõhutagem: mitte nii, et vabadus sisaldab progressi, vaid et progress sisaldab vabadust. Kui progressiidee on ülimuslik ja vabaduse kontsept lähtub sellest ja allub sellele, siis on ka vabadus olemuslikult mõistetud kui progressivabadus. Progress sisaldab siis mingit vabaduse viisi, õigemini moodulit. Võrdluseks. "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."; intelligentsed on need, kes kasutavad Twitterit; usk idufirmadesse kui vaat, et uude vaimsesse tuuma jne. Toodud näidetest kumab läbi progressiusk par excellence ja just progressiusk, hoolimata üha suurema kriisina end ilmutav tegelikkusest, peab viimaks osutuma päästvaks.
2.
Kõrvalepõikena. Ühe või teise nähtuse tajutud (plussmärgiline) progressiivsus sõltub tihti eelkõige retoorikast ja nõnda loodud seostest. Konnotatsioon progressiivne = hea, on enamasti piisav, et häälestada üht või teist nähtust kollektiivselt vastavalt tajuma ja tekitada nõnda teatud "klubiline kuuluvus". Kuidas aga suhtuda näiteks uudisnuppu, et inimembrüo pidas sedapuhku katseklaasis vastu 13 päeva ja purustas nõnda eelmise rekordi 4-ja päevaga? Kahtlemata räägib selline uudis meile progressist.
Konnotatsioonide ahel: progressiivne = hea = tulevik, võiks panna ka mõtlema. Sest väide: hea = tulevik, on niisama küsitav, et mitte öelda ohtlik, kui väide: hea = minevik. Ent just toodud (tuleviku)ahela võrdustest, leian, saavad justnagu kuulikindla õigustuse mitmed avalikud retoorilised pöördumised. Ahela hea = progressiivne = tulevik puhul justnagu polegi nii tähtis mida seejuures ära tehakse, peaasi, et toimub muutuva süsteemi kindlasuunaline kvalitatiivne teisenemine - progress. Vastuvõtja jaoks toimuva sisu hindamine seejuures taandub, võibolla just hirmu tõttu, sest sisu lähem vaagimine võibki juba muuta ka tagurlaseks. Tegelikult tahavad ju kõik olla valguses, heas, ja parimate paberitega homses. Kui tormilistele muutustele andunult hoogu andmise kohta proovida esitada kujundit, siis siinkirjutaja jaoks paistab asi nii: Noh võtame niimoodi kulunult, et paadike merel. Eesti on siis nagu paadike praegu üha tormisemas maailmas noh, merel. Laine loobib, ja osad paadis olijaist, tahtes iga hinna eest olla nagu muugi sassis maailm, loksutab paati ka ise takka nagu jaksab, teised katsuvad paadi keskel seista ja mingit tasakaalu hoida. Omavahel neil seal paadis head läbisaamist pole ja nad ka ei otsi seda.Tõdegem, et kuidagi jämedalt jaotatud. Jätkan teise, suht lapsiku kujundiga. Kui kelk kihutab mäest alla, kuristiku poole, siis täpselt sinnamaani, kuni kuristiku äärt pole ületatud, pidu kestab. Muhedalt kihutaval kelgul saab šampanjat rüübata ja naeruvääristada neid, kes karjuvad: Sõidame kuristiku poole!
Kurbloolisus on samas selles, et kui juhtumisi sõidetaksegi kuristiku poole (Aga millal saame kontrollida? Ikka vaid tagantjärgi. Ma ütlen juba kümme aastat ette kõlava Appi!) ja kui siis kuristiku piir on viimaks ületatud, siis mingit reflektsiooni kelgul enam ei toimu, keegi ei tõde, et oi, jah, mõtlesin vist valesti... Siis kostab lihtsalt: Aaaaaa....
3.
Siinkirjutaja ei võitle progressi vastu, ja eks majanduskasvus on ju ikka mõnusam elada kui majanduslanguses, aga formatsioon, kus vabadus ja selle valikud, ja et nii ka kõik me vaated ja hinnangud allugu progressile, tundub ohtlik ja väär. Formatsioon, kus progress on kaasatud mõtestatud vabaduse juurde tundub mõistlik, eeldusel, et tajutakse vastutust. Viimasel ajal paljuräägitud Eesti suurema visiooni ja eesmärkide puudumise küsimus võib muide sisaldada ka seda aspekti. Kui me seda aspekti ei taju, võibki juhtuda, et leiame end olukorrast, kus räägime peenhäälestusest, ja samas ei suuda valida presidenti.
Progressiideed - mineviku pimedusest tuleviku valgusesse - Eesti ajaloole kohandades saame kerge südamega viidata "Eestlaste endeemilistele haigustele", erinevat masti okupatsioonidele ja sest lähtuvalt kinnitada, et ainuõige tee on minevikust vabanemine ja tulevikule organiseeritus. Sellisel lähenemisel on oma kindel loogika, ent kogu vaimustuse juures - see loogika on kuidagi pinnapealne. Elu on kihiline. Kui me minevikusisu võrduks vaid või eelkõige (erinevat laadi) okupatsiooniajaga, siis polekski meil millegi üle arutada ja poleks ilmselt ka seda esseed. Ütleme siis, paatoseta ja lihtsalt elementaarset nentides, et me minevik võrdub muuhulgas kestmise ja allesjäämisega ka mitut masti okupatsiooni tingimustes ja, et me mälu muide, algab veel üksjagu kaugemalt. Hiiedki on veel õnneks olemas. Täna peame tegelema sellega, et me oma vabadust käest ei laseks, ja nii ka sellega, et me sisu ei lameneks.
Progressiidee järgi ei tähenda aga näiteks hiied või laiemalt võttes üldse püsimine ja kestmine õigupoolest midagi. Minevikust ja kihtidena mõistetud kestmisest on vaja lahti saada juba loomu poolest, ainus, mis kestma peab, see mida tõepoolest mäletada, on progressiidee ise.
Ses mõttes, mitte provotseerides, vaid lihtsalt hoiakuid kõrvutades, sügavamal tasandil meie põhiseadus "mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise üle aegade," ja progressiidee päris võrdsetena kokku ei sobi. Üks peab kõndima paar sammu teise ees. Loodan, et see, mis eespool kõnnib on ikka niiviisi mõtestatud vabadus, et eesti rahvus ja kultuur säiliks üle aegade. Muidu, ühel hetkel, kui vastavad tingimused kokku langevad, võib "rahvuse ja kultuuri säilimine üle aegade" osutuda progressilisele, progressiivsele mõtlemisele ja arengule ka takistuseks. On ju olnud kuulda ka hinnanguid, et rahvusriigid on oma aja ära elanud.
4.
Siit edasi teen põike "Okupatsioonimuuseumi" ümbernimetamise kohta "Vabamuks". Selle kohta käiv vormel: Olnu tuleb ümber mõtestada kaasaja nõudeid silmas pidades on hämar ja juba oma sisemiselt loogikalt hirmutav, ent kindlasti on see suunatud progressimõttele. Tõdegem, et just selline absurdne ja õõnes vormel võib osutuda elujõuliseks, kui hõlmavad muutused on korraga liiga kiired, nii et neile ei jõuta enam järele stabiilses toimetamises.
Nii või naa, nimemuutus osutab siin ka mäletatava ümber ja üle kirjutamisele. Nime tuleb muuta selleks, et osutada teistlaadi sisule. Okupatsioon on väga selge (okupeeritavatelt) vabaduse võtmise viis ja okupatsioonil on väga selge tähendus. "Vabamu" on konstrueeritud mõiste, puhas literatuursus, millele reaalsuses ei vasta midagi. Ja just seetõttu saab selle alla mahutada mida iganes printsiibil, et see suhestub mingil viisil vabadusega. Programmiliselt oleks eelistatud ilmselt see (need objektid), mis sobiv usu, sõna ja seksuaalse vabaduse markeerimiseks. Ent fikseerime korraks selle tähendusliku nihke: okupatsioon, võõrvõim võrdsustub nüüd õigupoolest mistahes ühiskondlikult tajutud ahistuse või piiranguga. Sõltumata sellest, kas taoline ahistus või piirang on seotud okupatsiooniga iseenesest saab ta nüüd tajutuks okupatsiooni kaasusena.
Okupatsiooni aga mõistagi keegi ei taha. Ja kuna see kõik on ja leiab aset "Vabamus" on see kõik (pluss küüditamine) ka sisuliselt seesama (loe: võrdne). Küllap ongi nii, et kui (vabaduse) tähendus viljakana kaob, siis saabki vaid traagilistele piiridele apelleerida.
Meenub teadusfilosoof Paul Feyerabend, kelle nägemuses teaduse edendamiseks sobis kõik, mis iganes, ka maagia ja nõidumine anything goes.
5.
Kui enne oli juttu diakroonilisest ajalookäsitlusest, siis selline lähenemine kindlasti ei võrdu progressiideega, lihtsalt, see sobib progressimõttele, mis täna ka meid peavoolus kannab, hästi. Ajaloole saame läheneda aga ka sünkroonsuse kaudu. Prantsuse ajaloolane Ferdinand Braudel (1902 1985) jagas ajaloo kolmeks kihiks, mis nõnda moodustavad omamoodi püramiidi.
A) Kõige all on geograafiline ja klimaatiline areng, see on n.ö. peaaegu liikumatu aeg.
B) Teise kihi moodustab sotsiaalsete ja majanduslike suhete aeg. Siin on arengud alumise kihi suhtes juba oluliselt kiiremad.
C) Kolmas kiht, kõige pealmine, on sündmuste kiire aeg.
Siit edasi - ajaloost rääkides on oluline neid kihte oma sünkroonses koostoimes silmas pidada.
Selline mudel haarab ajalugu oma alumistes kihtides õigupoolest ka ette. Kõige lihtsamalt öeldes, me küll ei tea mis tuleb homme, aga laias laastus (kliima, sotsiaalsed ja majanduslikud suhted) on määravad tingimused (väga) pikki perioode needsamad. Selgelt paistab aga kätte seegi, et kui alumises kihis toimuks äkki järsem muutus, siis võimenduks selle tagajärjed mitmekordse jõuga ülemis(tes)se. Braudeli mudel laseb üsna selgelt hoomata, mis hakkab toimuma lähiajal, juhul kui (ja paistab et see ikka on nii) inimene kliimamuutuse korralikult ellu on kutsunud. Sellisel juhul läheb kõige alumise kihi A, n.ö. peaaegu liikumatu aeg drastiliselt kiirendusse. (Aga noh, õnneks saame vaielda inimteguri üle, lootes, et hoopis meie sõnastus määrab viimaks kliimaga reaalselt toimuva.)
Kihis B avalduvad just praegu globaliseerumise kõnekad viljad, nii ka demokraatia jõuline transportimine iidsetesse kultuuridesse ühes tagajärgedega. St. siis, et vastavates piirkondades on antud mudeli järgi kihi B aeg kiirenduses. Ja sel on kasvav mõju väljapoole. Siit edasi, meidki siin puudutavalt, saabki rääkida ainult kasvavast turbulentsist kihis C.
Öeldakse, et rahvasterändes pole midagi uut ei peagi olema, see ei tähenda, et tagajärjed oleks tühised, ka sõdades pole iseenesest midagi uut. Braudeli mudel räägib meile täna ja siin, kui võrdlust otsida, aga juba vaikselt, n.ö. eeltõugetega toimuvast maavärinast.
Kogu optimismi juures: faktoreid, mis kiirendavad kaose teket, paistab ainult juurde tulevat.
Koht, keel ja mälu
1.
Ma ei näe õigupoolest teist vaimset võimalust neil järsult (ja lähitulevikus ilmselt veel järsemalt) muutuvatel aegadel püsida, jah, ka alles jääda, kui et olla juurdunud. Ja see tähendab täna eelkõige mälus püsimist, mälu hoidmist, mitte selle lõhkumist.
Pilt ajaloost, mis on erinevate kihtide sünkroonses koostoimes, võiks meid iseenesest ka mälule mõtlema panna. Meie jagatud mälus ja nii ka (jagatud) enesetunnetuses on kihid. Ja sügavamad kihid, need, mis pealispinnal näivad vahest kõige tähtsusetumad (kuni neid ei ole pööratud kapitali teenimiseks) on me püsimise juures kõige olulisemad. Need sügavamad kihid ei saagi taanduda pealispinnale (nt. et oli okupatsioon ja kõik). Need kihid on seotud kestmise ja püsimisega. Sellega, et me rahvana oleme olemas, sellega, mis viimaks vähemalt siiani, läbistab erinevaid aegu, okupatsioone ja tingimusi. Ma ei püüa siin määratleda jagatud mäletamise kihte, ega vaja mõõta, kui kasulik oleks neist täna üks või teine. Ütlen lihtsalt, et mida sügavamalt oleme juurdunud, seda parem. Mida vähem juurt, seda.kergem saak tormile. - Vaat selline, mitte teaduslik, aga intuitiivne argument. Jah, oma jagatud mälu sügavamates kihtides juurdunud eneseteadmine elav mäletamine, on meie ainus võimalus püsida. Fookus ei saa olla katkestustel vaid sellel, mis on püsinud kõigi (tehtud ja taotletud) katkestuste kiuste.
Mingis mõttes oleme täna uuesti nagu üheksakümnendates, ainult, et tagurpidi. Siis me tahtsime mäletada, täna tahame mäletada teistmoodi või üldse mäletamisest lahti saada, et otsekui puhta lehena anda teed homsele.
Kõrvalepõikena: mis ajast on räägitud eestlastest kui maarahvast? Suhe maaga on meil geenides tihkelt sees. Aga ka täna ikka veel maarahvas olla... on nagu kuidagi piinlik. Heinategu...
2.
Jutt heinateost paneb tubli intellektuaali mõistagi õlgu kehitama, aga pole niisama. Rootsi sõjaväelane, vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas sõdinud Carl Mothander meenutab oma raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased" ("Imamaa" 2010. e. k. tlk Anu Saluäär.) et nii baltisaksa mõisnikele kui eestlaste oli omane peaaegu religioossuseni küündiv armastus oma maa vastu. (Noorematele lugejatele: st. kuidagi nii, et mõlemad armastasid seda maad Eestit, armastades oma kodu, elukohta. Ja imestan, et selline seletus tundus siiski ehk vajalik.)
Eesti riik ei ole lihtsalt abstraktne koht, see on just see maa. Suhe maaga on kujundanud eestlase eneseteadvust aastatuhandeid. Kui kaotame meile omase suhte maaga, mis on päritud, kaotame, ilma et seda teaduslikult üle mõõta saaks, väga olulise sideme ka oma kodumaaga. Kõik lihtsalt algabki juurtest.
Siit edasi. Mälu ja see maa on seotud. Ja see, mis neid seob, on mõistagi keel. See on nii elementaarne seos, et me isegi ei mõtle enamasti selle peale. Meile on lihtsalt loomulik, et Eestis räägitakse eesti keelt.
Meenub, et politoloog Ahto Lobjakas olla miskil koosviibimisel auditooriumilt küsinud, et mis on Eesti kultuur, aga keegi ei osanud vastata. Hea küll, küsime omakorda, kas vastuse andmiseks peaks üles lugema kõik antud hetkel fikseeritud ja mingi määrava (aga millise?) tunnuse alusel sobivad fenomenid? Muidugi on see absurd. Ent materialistlikust aspektist võttes olekski ehk just selline nimekiri kõik ja väljaspool seda poleks midagi.
Aga kui ma ei saa teha nimekirja ja "kõiki neid asju" näidata, kas see tähendab siis, et Eesti kultuur on midagi suvalist, nagu ettekujutus, miks mitte miraaž (ja üldse, nii palju on laenatud), millele viitamine võrdub kapseldumisega? Ja üldse, Derrida järgi polegi struktuuri kujundavat keset (kui kese on puudumine, siis pole ka alust millest lähtuvalt defineerida) ja üldse, keel liigub erinewuse kaudu aina talle kättesaamatu, edasi lükatud tähenduse poole. (Umberto Eco olevat öelnud, et kaotas usu Derrida filosoofiasse, kui nägi viimast taksosse istumas ja juhile oma aadressi ütlemas Derrida järgi ei saa nimelt kunagi kohale jõuda)
Aga hea küll, võtame vaevaks vastata. Ja väga lihtsalt: Eesti kultuur on selles ristumispunktis, kus on just see koht, keel ja mälu. Ja tõdegem nüüd, et kõik need: koht, keel ja mälu on päriselt. Ja nüüd saame hakata näiteks vaidlema selle üle, et kas baltisakslased on ja kui, siis kuipalju Eesti kultuuri esindajad... Aga kuidas me ka vaielda ei tahaks, nende kolmeta ei ole meil paika, olemisviisi, ega tulevikku. Ja kuidagi intuitiivselt peaks olema selge, et mälu on neist kolmest olulisim. Kui mitte keegi enam seda - üht keelt ei mäleta, siis ongi see keel kadunud, ta ei saa enam kesta. Kui ka koht on, aga seal pole, ei elata enam seda keelt ja mälu, siis see koht on ka nagu teine, pole enam see.
Pagulaskriisiga seoses on viimasel ajal, kohati lausa hüsteeriliselt vehitud küsimusega, et kes siis ikkagi on eestlane ja, et kes üldse sobib eestlaseks. Nõnda tuuakse telestuudiosse näiteks Eestis sündinud, eesti keelt emakeelena rääkiv, Hiiumaal elav tumedanahaline nooruk ja uuritakse, kas ta vastab parameetritele või tuleks ta välja ajada... hiljem viitavad talle poliitikud... Õõnes ja kurb. See Eestis sündinud, eesti keelt emakeelena rääkiv (sic!) tore Hiiumaa nooruk ei saa ju oma isikuga esindada kõiki sisserändajaid, siia ei saa ju panna automaatset võrdusmärki.
Antakse ka avaraid vastuseid, et eestlaseks olemine on enesetunde küsimus ja, et need, kes on eesti suhtes sõbralikud sobiksid ka eestlasteks. Ja ometi, juba huumori valdkonda kuuluvalt, kui näiteks Tallinna lennujaamas astuksid lennukist korraga maha soomlane, venelane ja sakslane keda kõiki ühendab see, et a) nad on suurepärased inimesed, b) neile meeldib Eesti, c) nad on ära õppinud eesti keele ja d) vähe sellest, nad tahaksid ka Eestis elama hakata, siis ikkagi ei saaks nad ju paugupealt eestlasteks. Tähendab, me saame intuitiivselt aru, et siin on mingi tõrge. Aga kuidas siis nii?
Ja me oleme sealsamas kus korrata: nii nagu eesti kultuur on ses ristumispunktis kus on just see maa - koht, keel ja mälu, eks seal on siis ka eestlane. See tähendab, et meil on side selle maaga, me jagame seda keelt ja viimaks ajaline perspektiiv, et meil on jagatud oma lugu, oma jagatud mälu areaal. Ja siis me saame hoogsalt ja kuitahes kirglikult, tõsise jonniga ja kasvõi vihani välja vaielda palju tahame, aga meil on sama alus ja tegelikult oleme ikka koos. Ses mõttes tähendab eestlane olemine just nimelt juurdumist, eelkõige just jagatud mineviku tunnistamist ja osadust sellega. See mis ja kas seejuures meeldib või ei meeldi on juba hoopis teine küsimus. Kui aga väärtustest räägime, siis ei saa me mööda sügavusmõõtmest. Eelkõige just küsimusest: Mis on meid siia toonud?
Või toome sellise lihtsa, antud kontekstis ka veidi iroonilise, ja just lokaalse näite: Mati, kes on kogu elu elanud Tallinnas, pakib oma asjad linnas kokku ja läheb Hiiumaale, külla T. elama. Aga seal külas ei arva keegi, et Mati on nüüd kohe hiidlane mis hiidlane. Ja meil kellelgi ei tule pähe neid külaelanikke selle pärast süüdistada. Nojah. Üks on selge, Matil, toimekana või mitte, tuleb seal külas juurduda, ütleme ka nii, tal tuleb selle külaga kuidagi kokku kasvada.
... ja Euroopa
Nüüd siis viimaks Euroopa juurde. Euroopa puhul kehtib laias laastus sama. On vaat selline koht, Euroopa. Seal riigid/maad ja keeled. Ja siis ka selline mälu, mis on Euroopa mälu. Ja ennäe, just mälu on see, mis ühendab areaali.
Aga pagulased? Me oleme rääkinud pagulaste teemal kannatustest, inimõigustest, terroristidest ja maffiast mis põgenikevoolu organiseerib, aga mälust me eriti ei ole rääkinud.
Pagulaste probleem on mõistagi kompleksne, aga integratsioonist, ka usulistest ja kultuurilistest erinevustest rääkides oleme jätnud kõrvale midagi väga olulist, selle, et meil on (nüüd üha enam) kõrvuti erinevad mälud. Väga lihtsalt üteldes, Euroopa mälu ei ole islami mälu. Tegelik integratsioon, mitte lihtsalt rahumeelne kõrvuti olev kooseksisteerimine, tähendab aga, et olgu vastuoludega ja eri vaatepunktidega kuidas on, aga jagatakse (vähemasti miskis olulises osas) ka süvitsi mäletamise, kujunenud oma loo telge.
Arvan, et suurim oht kasvab Euroopale temast endast, sellest, et Euroopa ei taha enam ennast mäletada. Ta ei taha mäletada, et on kristlik. Kui me täna räägime Euroopalikest väärtustest siis tihti keerame sujuvalt selja sellele, mistõttu Euroopa on Euroopa.
Kinnitades, et aksioomina on iga elu sama väärtuslik, lihtsalt, sellele maksab korraks mõelda. Et võibki tekkida olukord kus Euroopa mälu saab üle võtta. Sest kui sina ei taha (oma lugu) mäletada, ja tuleb teine kes tahab (oma lugu) mäletada, siis kehtibki see, mida tema mäletab. Tähendab, sellised asjad toimuvad. Kõige lihtsam ja ilmselt kõigile teada näide on see, et kui Euroopas jõulude pidamine solvab kohapeal kedagi teist, et siis jõule ei peetagi. Ma piirdun selle näitega.
Mida see siis tähendab? Pikas perspektiivis võib see tähendada, et Euroopa peab hakkama mäletama midagi muud, seda, mida enne tema jaoks tema enda aja-loos polnud. Ja kui Euroopa mälu üle võetakse, siis tähendab see Euroopa jaoks tema lagunemist, kadumist. Ühe terviklikkuse muutumist territooriumiteks.
Lõpetuseks tahaks tsiteerida T.S. Elioti. (Essee "Mis on klassik?" (1944), e. k. Jaak Rähesoo tõlkes LR 1973 nr 20/21) "... Meie ajastul, mil inimesed näivad rohkem kui kunagi varem pidavat teadmist tarkuseks ja informatsiooni teadmiseks ning püüavad eluprobleeme lahendada inseneriterminites, on tekkimas uus liik provintslust, mis vääriks küll võib-olla ka uut nime. See ei ole provintslus ruumilises, vaid ajalises mõttes: vaatekoht, et ajalugu pole muud kui oma aja ära teeninud ja siis kõrvale heidetud inimideede kroonika, vaatekoht, et maailm on ainult elavate päralt ja et surnutel ei ole siin vähimatki sõnaõigust. Tolle provintsluse oht on selles, et me kõik, kõik maakera rahvad, võime muutuda ühtemoodi provintslikeks; ja need, kes ei taha provintslased olla, võivad ainult eremiitideks hakata. Kui seda sorti provintslus tooks kaasa suurema sallivuse (vastastikuse kannatlikkuse mõttes), siis võiks selle kaitseks veel midagi öelda; aga näib, et pigem me muutume ükskõikseks asjus, kus peaks säilima kindel dogma või standard, ja sallimatuks asjus, mis võiksid jääda kohaliku või individuaalse eelistuse hooleks..."
Toimetaja: Kaspar Viilup