Valdur Mikita: suur osa kultuurist on prügi, mis tuleks ära koristada
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli eile, 30. jaanuaril, kirjanik Valdur Mikita, kellega vesteldi keskkonnaküsimustest ja sellest, kuidas nendes tuleb esile eestlase kahetine olemus.
Valdur Mikita näeb, et tarbimisühiskond ei ole üle piiri läinud pelgalt asjadega, vaid ka info ja mõteterohkusega. „Näiteks hommikuses ajalehes või Kroonikas on rohkem infot kui vanaaja inimene kogus kogu elu jooksul. See inimene teadis vähe, aga ta sai kõigest aru, me teame kohutavalt palju, aga ei saa enam millestki aru. See tekitab segadust ja tunde, et maailm hakkab katki minema. Info on ohtlik asi, me oleme programmeeritud seda maksimaalselt vastu võtma, aga on saabunud see hetk, et meil ei ole seda kõike vaja. Suur osa sellest, mida me nimetame kultuuriks on prügi, mis tuleks ära koristada,” selgitas ta.
Mikita jaoks on keskkond südamelähedane teema, näiteks on ülemaailmne „Teeme ära” koristuspäev ettevõtmine, mis on teda algusest peale paelunud: „Selliseid ideid leidub üks kord 100 aasta jooksul, mis väikese rahva seast välja kasvavad. Lubasin kirjutada sellest väikese raamatu. Minu mõte on see, et prügist on saanud universaalne keel, nagu muusika kui metafoori kasutada. Kui küsida 3-aastaselt lapselt prügi kohta, siis ta saab sellest keelest kohe aru. Ma olen veendunud, et meie lapsed elavad oluliselt kehvemas maailmas kui meie, küsimus pole ainult prügis, vaid suuremas mentaalses ohus, mis meid kõiki kollitab. See prügi koristamine on üks väike kasvupind, mis inimesed nende suurte probleemide juurde taas kokku toob.”
Rääkides aktuaalsetest keskkonnaga seotud küsimustest nagu Rail Balticu trassi rajamine ja metsaseaduse muutmine, tõi Mikita välja, et riik on nende teemade arutamisel rahvast võõrandunud. „Koos Eesti märgikampaaniaga on need kõik nagu üks suur suhtekorralduskampaania – kuidas riik suhtleb rahvaga ja need on kõik metsa läinud. Rahvas ja riik on üksteisest kaugenenud ja konflikt on suur, inimesed ei oska seda sõnadesse panna,” rääkis ta.
See võõrandumine tuleb Mikita sõnul kõige selgemini esile riigi esitatavas propagandas: „Mulle näib, et me kannatame Eesti propaganda all ja see on midagi väga halba. See võõrandab riiki ja rahvast, nad peaksid seisma näoga teineteise poole, aga nad seisavad seljaga. Idee on ju väga üllas, et ühendame ennast Euroopaga ja selle vastu pole kellelgi midagi. Aga mingil hetkel oleks see otsus pidanud sündima laiemas ringis. Eesti inimesed on tehtud sellisteks inimesteks, kes peavad mängima mingis raudtee kasiinos, nad peavad tegema tohutu panuse, aga on üliväike tõenäosus, et nad võtavad peavõidu välja, aga risk on niivõrd suur, et see on terve mõistuse vastane.”
Mikita tõi välja, et looduskeskkonda puudutavaid küsimusi tuleks vaadata ühes laiemas plaanis: „Me ei pääse dialoogist, ma usun, et võidab terve mõistus ja võib-olla kui siit Rail Balticu juurest hüpata Eesti metsadesse, siis mis on metsapoliitika häda, on selles, et protsentuaalselt on justkui kõik korras, aga me oleme sellises olukorras, kus lähtepositsioonid on vastandlikud. Eestis pole kunagi olnud metsa nii palju kui on praegu, aga maailmas pole kunagi olnud nii vähe metsa kui praegu. See mis on Eesti metsade häda, võib öelda, et tänu sellisele malelauaruudustikule on need sellises infarktieelses seisundis, see tähendab et elusooned on läbi lõigatud. Kui sinna panna juurde see Rail Balticu kujutuslik joonlauaga tõmmatud trass, siis meid tõesti ähvardab üleüldine infarkt. Kui me mõtleme geograafiliselt, siis ka Eesti-Vene piir tuleb varem või hiljem välja ehitada, see tähendab seda, et meie loodus pressitakse kahe väga suure pressi vahele kokku ja kui kõik need asjad kokku panna, tekib tunne et midagi on tõesti väga valesti läinud.”
Mikita näeb suurte keskkonnaküsimuste puhul seost Eestlaste identiteediküsimusega. „Mis on üks suur konfliktikoht, kõik see, mida me peame iseenesestmõistetavalt läänemeresoome kultuuri kuuluvaks – suured metsad, tühi mererand, hajaasustus, korilus. Me müüme Eesti riiki ju väljapoole sellise puhta looduse ja suulise pärimuse kaudu,” rääkis ta.
Samas sisaldub Mikita arvates eestlases kaks poolt – läänemeresoome kultuuri säilitaja ja moodne eurooplane: „Ma olen jõudnud sellise metafoorini, et õige eestlane on see, kelle ühes käes on Skype ja teises väikene seenenuga. Ma mõtlen valitsuse ja riigikogu ja presidendi peale, et kuidas on üldse võimalik valitseda sellist rahvast, kes on selline läänemeresoomlane ja teisalt täis kõige moodsamat Euroopa kultuuri. Küsimus on tasakaalu leidmises, me ei võitle ju Euroopa vastu vaid selle pisikese läänemeresoomlase eest, kes on kadumas.”
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme