Jürgen Rooste: minge te ka… raamatukokku!
Rahvusraamatukogu sulgeb Saksa, Austria ja Šveitsi saalid ning koondab nende saalide juhataja ja veel kaks inimest. Samal ajal korraldab sealne turundusosakond raamatukogu ruumes diskosid, moe-show'sid ja vanakraamilaatu. Jürgen Rooste kommenteerib.
Kui rändur astub mulle ligi, ja küsib, mis ma teen, ma ei vastaks: ma teenin raha. See on vale, kirjanduse ja kirjanduskriitikaga ei saa. Ma ei ütleks, ma raban tööd teha. Suur osa mu tööst on ootamine ja otsimine. Ma ei ütleks, ma ohverdan end teiste nimel. Ei, ma teen seda, sest minu jaoks on see tähtis. Ma ütleks ehk, et ma ehitan templit, aga ma valetaks, sest ma ei usu templitesse, ma ei usu, et paberid või pühamud meid päästaks, see on me endi kätes.
Nii, rahvusraamatukogu on kindlasti pühamu, on tempel, rahvusraamatukogu olemasolu on sarnane Eesti riigi olemasolule: kummalgi poleks mõtet ilma eestikeelse kirjanduseta, kumbki ei kujutaks endast midagi väärtuslikku, kui sellele poleks omistet me olemise atribuute, s.t., kui see olemuslikult ei kuuluks sinna, kus me oleme.
Nii, rahvusraamatukogu paneb kinni mingid mõttetud Austria ja Saksa saalid jne. Kuidas see meid loomade, eestlastena puudutab? Vaat, mulle on see tähtis, mina muidugi olen kõigest mina, metsik ja meeletu mehike. Aga tegelikult on me kultuur ju tõlkeline, me oleme saksa keelest tulnud, ja mingis mõttes on äge, et me identiteedi jaoks, me mälusalves on sellele koht, eks.
Aga see pole saati põhimine. Minu arust peaks rahvusraamatukogu turundusinimesed, kes tollele tohutule kasulikule pinnale uut ägedat kasutusviisi otsivad, endalt küsima: miks me seda teeme? Kas me tõesti mõistame eestlust ja seda riigiprojekti nii, et ta on asjalik ja tarvilik siis, kui ta on kasulik? Mina olen mittekasulikkuse apologeet, sest mittekasulikkus toob kõige rohkem sisse lõpuks, see on loovusmasin, see on me olemine.
Ma tahan, et iga inimene võtaks vähemasti päeva nädalas, mil ta vedeleb voodis, loeb, kuulab musa ja mõtleb, miks ta on. Ja et Eesti riik maksaks selle eest, kõigi eest, kuus ühe suvalise päevagi.
Jah, ma olen nõus, et Austria saal on kasutu, et Mati Sirkel on üksinda õrnhing, kes rügab tõlkida seda õõvast ja õurjat olemit, mis kirjandusekujuliseks kipub kulgema… ja tal on õigus, seda sauset on eestikeelsena, eesti keelse võimalusena tõesti vaja. Ma olen õnnelik, kui meil on kesklinnas üks kasutu saal, mis on sellele pühendet… ja olen üsna õnnetu, kui toda pole, isegi, kui me keemia Sirkliga alati ei klapi.
Aga jumala eest – just täna sain veidi rääkida Musilist – ja ma just mõtlen, et kui venelased peavad kodakondsuse saamiseks vahepääl teadma Kalevipoja kolme koera nimesid, äkki teeks siukse ralli siis, et kes pole „Kalevipoega“ ja „Tõde ja õigust“ ja „Omadusteta meest“ läbi lugenud, kaotab automaatselt kodakondsuse. Mängite kaasa, ehh? Mina oleks peaaegu kodanik juba.
Ühesõnaga: mulle meenub lihtsalt mu lapsepõlve Jüri Mõis, kes Tallinna linnapeana ütles draamateatris käies, et kui siia teeks diskoteegi, oleks see iga õhtu puupüsti täis. See on kuramuse ossijutt ja ei köida mind. Samas, draamaks ongi mingis mõttes igav keskmine, nad peaks püüdma. Aga ma isegi kriitilise kriitikuna ei tahaks neid kinni panna. Saalide sulgemine rahvusraamatukogus (mis natsistlik nimi!) on täiesti mõttetu ja valus.
Ma läen raamatukokku sel hommikul, kui ma seda lugu kirjutan. Ma tahan, et mind tabaks sääl struktuurne igavus. Raamatukogu ise pole kunst, sääl pole vaja lammutada. Sääl kunst ladestub, ja isegi minu moodi väikekodanlased saavad rühkida kohale, et lugeda mõnd teksti, mis kirjandusteaduse magistrantuuris vaja. Ma armastan seda veidrat maja, ja olen tungivalt positiivselt interhumaansete muutuste vastu: RR ei vaja pidusid või porukaid. Mina tulen ja loen, paar korda kuus, sellest piisab. Ma luban.
Toimetaja: Valner Valme